Mingi päev käisin raamatukogus viivist maksmas, raamatuid tagastamas ja võtsin paar asja veel.

Sergo Selderi "Ajateenija tasuta kiri"
oli päris muhe lugemine. Kõkutasin vist kaks tundi, kuna absurdne olukord ei lasknud toimuvat tõsiselt võtta. Mul on kevadest saadik voodi kõrval "Švejk", mida ma HP asemel juuni alguses lugesin. Mitte et need oleksid väga ühtekad teosed, aga kes lugenud, saab aru tonaalsusest, mis kohati üsna sarnaseks kisub :) (Ja millegi tõttu mõtlesin lugrmise ajal Juha Vuorise raamatute peale ka - midagi nagu oli.)
Hinnang 8 punkti.

Christopher Paolini "Eragon" ja "Vanem"
on triloogia kaks esimest osa, raamatute tutvustustes on kasutatud mõtet a la kellele meeldib "Sõrmuste isand", sellele meeldib ka Paolini loodud maailm. "SI" pole seni olnud päris minu tassike teed (!), aga Paolini mulle meeldib. Igal kevadel on mõni laps valinud klassile tutvustamiseks Paolini ja sel aastal ma tundsin lausa kohustust, et peab ikka uurima, kes ja mis ja miks. Ma ei kahetse. Viiesajalehesed raamatud lähevad väga ruttu, tegevus on loogiline, mitte väga keeruline, on võimalik haarata ja ei pea tegema endale skeemi kes-mida-kellele-kellega-kus, vaid saab rahus nautida head jutustust. Mulle on alati muinasjutud meeldinud, eriti veel sellised, kus mõte on headuse õpetamine, mitte kurja hävitamine. Paolini maailmas on muidugi palju sellist, mida ma juba kuskilt mujalt lugenud olen, palju on Skandinaavia mütoloogia mõjutusi (tõesti on), seesama "SI" ja HP möllavad alateadlikult sealgi, aga sellele vaatamata on tegemist üsna kenasti kirja pandud ja ilmselt väga hoolikalt toimetatud teostega. Kuuldavasti on olemas vähemalt esimesena mainitust ka filmiversioon. Ma usun, et muinasjutu- ja ulmelembene lugeja-vaataja naudub seda.

Hinnang 8.

Lugemisjääkide likvideerimine, et minna raamatukokku, kus teatavasti käib palju rahvast ja menukite järjekorrad ulatuvad saja lugemishuviliseni (tänasest Postimehest lugesin, seda artiklit sai isegi netist lugeda!). Ja lisaks avastasin postkastist kirja, mis teatas, et iga raamatu pealt tuleb päevas kroon viivist maksta. Ma olen neile pisut alla sota juba võlgu :(

Mihkel Mutt "Siseemigrant"
on naljakas novellikogu, kus juba alapealkirjas mainitakse kedagi Ruid, kes lugusid kommenteerima asub. Noh, need kommentaarid on just seda stiili, mida enamik meist purjus- ja mõned kahjuks ka kainespäi suust välja ajavad. Rõhtutatud räigus, aga mitte roppus või eemaletõukamine töötab väga hästi, pannes lugejana tundma piinlikkust, et ma seda paska naudin ja ikka edasi loen (teate küll seda varajast vuarjerismi, mis teatud eas enam-vähem kõiki tabab - on põnev ja keelatud ja samas ikkagi). Peldikubaari huumor lõikab läbi ülevad tunded ja toob ikka ja jälle tagasi selle peamiseni ehk siis keskmine inimene (keda pole olemas, aga kellelegi ju "Võsareporterit" tehakse ja sajad tuhanded ju ometi istuvad ja irvitavad seda vaadates) saab väikse äratundmislaksu. Kõik taandub ikka... iseendani. Nii et jah. Tean minagi Peldikubaari ja olen sinna kunagi punastades sisse astunud (välja ka sama kiiresti), kuulnud legendaarseid ja legendilaadseid lugusid. Ah, mis sest ikka. Muti novellid on igatahes lahedalt lahendatud (öäk) - ehk siis üllatuslik lõpp, mis tegelikult üsna kiiresti ei olegi enam üllatuslik, sest sama motiivi kasutatakse kõigi lugude lõpus - on saavutatud robustsevõitu madalalaubalise Rui sekkumisega. Ja kõige masendavam on see, et ma peaaegu ei mäletagi seda, mis eelnes Rui sekkumistele (kuradi deus ex machina, ma ütlen). Ja üldsegi kaldun ma nende idikate poole, kes nüüd Mutile mõeldes mõtlevad Mihklile, kes viina järel käis. Vaata siis sõna jõudu.

Hinnang 7 punkti.

Mehis Heinsaar "Rändaja õnn"
oli samasugune lühijutukogumik, mida ma alles äsja lugesin ("Vanameeste näppaja"). Ja kuigi ma mõtlesin jälle pikalt selle peale, et maagiline realism pole minu jaoks, saavutasin ma endalegi ootamatult (taas) selle seisundi, kus Heinsaare raamatut oli kuradi põnev lugeda. Kõik oli nii ilusti kirja pandud. Ma tõsimeeli istusin täna aias, külmetasin päikese käes (paradoks) ja kujutasin endale ette, kuidas üks mees nii ilusaid lauseid moodustab. Ilusaid ja loomulikke. Ja veel tekkis mul küsimus, kas Heinsaar veeretab sõnu sõrmede-pastapliiatsi-klaviatuuri-mõtte abil enne, kui need paberile kirja saavad ja kas need saavad kirja järjest ja muutusi vajamata... Ühesõnaga lugesin ja mind hakkas huvitama, kust need lood tulevad ja kuidas. Kuidas saab kurb jutt olla ilus ja tunduda rõõmus? Mitte laskudes lõpututesse küsimustesse või mõtetesse, mis varem või hiljem ja pigem ikka varem mind täiesti segadusse viivad... Heinsaar oskab lugeja endaga kaasa haarata, keerutab vaikselt, midagi paha ütlemata, midagi halba tegemata ning lugeja on uppunud.

Hinnang 8 punkti.

Birk Rohelend "Enesetapjad"
oli mul kunagi juuli alguses rannas kaasas ja jäi siis Tallinnasse mineku tõttu koju järjehoidjastatult ootama. Kui ma Tartusse tagasi tulin, oli ma täiesti unustanud, millest see raamat rääkis, ainus, mida ma mäletasin oli täielik nõutus. Selgitan.

""Ma ei ela kellegi pärast," ütles Piia hääl kuskilt kauguste tagant. "Ma lihtsalt elan."
"Valetad!" käratas Liv haavunult. "Alati elatakse kellegi pärast. Ära tule mulle ütlema, et sa suudaksid üksi olla! Keegi ei suuda üksi olla. Kõik tahavad kellegi juurde kuuluda."" (lk 86)
"Sõnad kõhvitsesid Piia pinda otsekui näljane nirk küüneotsaga jääd" (lk 87)
"hääles helises šokolaad" (lk 88)
"Sõnad voolasid tema sõrmeotstest nagu ürgmust tint" (lk 88)
"su embus on kui jääaeg" (lk 89)
"Lapsena oli Harald unistanud kosmonaudiks saamisest. Seda tegid vist kõik. Poisid tahtsid saada kosmonaudiks, tüdrukud baleriiniks. Või rongijuhiks ja printsessiks. Siis kasvasid nad suureks ja neist said hoopis luuserid, narkomaanid ja väikeametnikud. Kui naeruväärselt suured olid unistused ja kui näruselt pisike tegelikkus!" (lk 100)
"Selleks, et inetu naisena ellu jääda, peab olema mehe mõistus" (lk 129)

Need on mõned katkendid, mis rannas raamatut lugedes mu närvid üles kruttisid. Teoses ei ole lugu, mis kindlast punktist lahti kerides jõuab lõpuks kindlasse punkti välja. On palju erinevaid kombinatsioone ja lahtisi otsi igapäevast äraolemist ja äraelamist ja üleelamist kogevatest poistest ja tüdrukutest, kes tegelikult ei tea või ei tahagi teada või siis hoopis eitavad poisiks või tüdrukuks olemist. Lisaks muidugi näpuga suhteid vanematega (halvad-halvad), õpetajatega (friiki?!), pisut narkot, seksi, keemiat ja muud taolist. Ühesõnaga sellest lasteraamatus on kõike. Natuke. Palju. See tähendab, et ootamatud kõnekujundid (vt eest), diibimast diibid mõtted-mõtisklused ja siis ebaloogiline lõpp, mis ei vii tegelikult mitte kuhugi. Ma tean, et ma pole selle raamatu sihtgrupp, aga ma tean, et minul on võim see raamat sihtgrupini juhtida või nad sellest eemale hoida. Hetkel ma ei saa aru, kumb tee oleks õigem. Õigem oleks muidugi lasta ise otsustada ja uskuda neid, kes selle raamatu on välja valinud, auhinnanud, trükkinud jne. Samas. Terve mõistus swunnib mind olema vait. Ehk siis. Mina ei soovita ja mina ei keela. Liiga lahtised otsad ei sobi noortekasse? Või alahindan ma neid? Või ei saa ise neist aru? Omamata neid kogemusi? Huh. Nii diibiks on Eesti noortekirjandus läinud, et hoia ja keela. Kahjuks. Lisaks lugematud trafaretsed-banaalsed väljendid (klišeed-klišeed).

Aga võib-olla on sealt veel midagi tulemas?

Hinnang 5.

Umberto Eco "Roosi nimi"

Lõpetasin esimese paljudest poolikutest raamatutest. Algus sai tehtud ükskord Tallinn-Tartu bussis - sadakond lehte läks lennates - ja siis tekkis väike vahe. Novot. Päikesevõtu kõrval ja kõiksugu kinofilmide vahele üritasin sirvida, aga ei suutnud süveneda, seega võtsin eile ennast kätte ja istusin spetsiaalselt maha eesmärgiga see lõpuni lugeda. Õnnestus!

Eellugu venis. Ühesõnaga. Ma olen seda teost mingi viis korda alustanud ja alati on see tundunud... igav. Tallinn-Tartu bussis sain ma aru, et igavusega pole midagi pistmist, aga kindlasti on vaja nn õigel lainel olla. Kus see õige laine on? See on krimkade, detaili- ja võõrsõnade padrikus peidus. Eco on nii kuradi paljusõnaline, et see väsitab. Sunnib justkui juurdlema, mida üks või teine asi tähendab ja samas annan lugejana endale aru, et loo seisukohalt ei anna nende detailide lõpuni (!) tundmine midagi juurde, võib-olla on vaid silme ette tekkiv kujutluspilt värvilisem. Müstifikatsioon (selline kummaline sõna "Roosi..." kohta on mul juba päevi kuklas tagunud) voolab rahulikus tempos, jutustaja stiil on ühtlane, ainsana eksitasid mind lugejana pikale venivad kirjeldused mingitest sündmustest, mida Adso hiljem kogeb või millest hiljem teada saab. Üks tüütumatest ptk-dest oli Adso unenägu, kus suur osa piiblitegelastest neile mitte omastes rollides patutegusid tegid ja muidu naeruväärsed olid.

Eco raamat hakkas esimesest lausest peale kinnitama seda, mida mulle (üli)koolis õpetati: on olemas terve hulk märke, mida me kokkuleppeliselt nimetame üheks või teiseks nähtuseks, kusjuures nähtus ja selle nimetus ei oma omavahel mingit seost. Ja kuna see väide on mulle meelde jäänud peensusteni (ma võin konkreetselt kirjeldada seda päeva ja tundi, mil ma sellest esimest korda kuulsin, lisades sellele inimesed, kes minu lähedal olid, lõhnad, väsimuse, mis mu kontides ja hirmuvärina, mis hinges), siis juba selle tõttu pean ma Eco teost hindama. Sisselõige aega ja tingimustesse, millele enam ei mõelda, aga mis on mõjutanud elu oi-oi kui palju.

"Me elame raamatutele. See on kõige ilusam saatus selles korralagedas ja manduvas maailmas." (Benno Williamile ja Adsole lk 112)

Tore raamat, mis nõuab 1. järjekindlust, 2. süvenemist, 3. meelerahu ja annab neid kõiki lugejale vastu ka. Mina tänan.

Hinnang 8.




******
Maale ära, papsil on sünnipäev.

Juulis Tartus:
* kuus lugemisel olevat raamatut;
* kümme vaadatud filmi;
* kook;
* popkorn & kummikommid;
* kirsside puhastamine;
* paar jooksu;
* paar tundi kaubanduskeskusi;
* paar päeva päikest;
* kardinapesu;
* heki lõikamine;
* ämblikuvõrgud;
* parmud (ilged järavad putukad);
* kassajärjekorrad;
* kohv;
* pr Emal uus kodu (papsil ka);
* pidev vahelduv pilvisus;
* saksa-soome-ei-tea-mis turistid südalinnas;
* õpilased kinos;
* tõsine hapukurk.

Kokandushuvilised noored

Kuna kokandus on väga põnev teema, siis ma annan oma panuse. Selgitus: kuna E. on õhtuti kaua tööl, siis on mul valikuteks valmistoit, soojendatud toit või maisikepikesed. Eile otsustasin ise süüa teha. Mõeldud-mõeldud, hakkasin makarone keetma... Aga sinna see jäi. Nimelt õnnestus mul makaronipakk tõsta pliidile, panna sellele tuli alla... Unustasin olulised komponendid: pott, vesi ja eemaldada pakend kuivainelt. Pärast mõningast plastmassi kärsahaisu ja suitsevaid makarone, mis pliidilt maha hakkasid popsama, sain aru, et makaroniisu mul õigupoolest ju polnudki. Seega tegin suppi, st panin hakkliha ja supiköögiviljad koos keema ja eeldasin, et siis ongi supp, ahjaa, vett panin ka. Unustasin ühe üsna olulise komponendi - soola. Tee veel kuskil võõras kohas süüa! Suurest erutusest ajan magustoitude nimed omavahel puhta segamini :) Kodus sellist asja ikka ei juhtu. Palun!!!

Minu...

Tarvo Nõmm "Minu Island. Tule ja jää sümfoonia"
on esimene "Minu..." sarja raamat, mida ma täies pikkuses lugenud olen. Kõigepealt, E. ütles, et see on hea raamat (niivõrd hea, et ta tahtis Islandi kaarti osta ja sealt täpselt vaadata, kus ja kuidas autori rännakud saarel ikka välja nägid). Seega mul olid eelootused :D

Sisuliselt on Island ka pärast seda raamatut väga salapärane ja samas siiski kutsuv riik, midagi sellist, mida ilmselt seda nägemata siiski päriselt ette ei kujuta - ei aita ka filmid ja pildid, mida lugematult olen näinud. Nii et siis koht, mis lummab. Tulles tagasi Eesti muusikaõpetaja(te) elu juurde Islandil, siis jah... Ma ei ole kunagi huvi tundnud, mis printsiibil "Minu..." sarja koostatakse, aga võin järeldada, et koht peab olema 1. eriline ja 2. kirjutaja piisavalt enesekindel ja 3. taotletakse ilmselgelt autentset kujutamist, st seal elanu-olnu otsene üleskirjutus. Vat see viimane käis mulle teose alguses ja lõpus ikka väga närvidele - sisuliselt tore lugu, mis oli kirja pandud stiilis "ja siis ma küsisin Valmarilt ja siis Valmar vastas mulle ja siis ma küsisin jälle Valmarilt ja siis Valmar vastas mulle jälle". Ehk siis liiga palju otsekõnet, ausalt. See on see, miks elulooraamatuidki on aeg-ajalt piinlik lugeda - otsekõne kohas, kus seda olema ei peaks. Otsekõne sobib mu meelest romaani ja näidendisse, aga sarnasesse asjaarmastajalikku teosesse võiks siiski mõttekatked selleta kirja saada. Jõudsingi kohe selleni, mis mind selle sarja juures huvitab - ilmselt just sel põhjusel võtan mõne teose sealt veel kätte - kas tegemist on reisikirjade või autobiograatiatega. Ehk siis memuaristika? Või liigitada memuaristika kohe sinna alla, sest reisikiri on ju ometi autori läbielatu, mitte väljamõeldis (seitsmendate klasside õpetamisel sel aastal tekkis mul sarnane probleem ja ei suutnud ma enda jaoks toona seda selgeks mõelda ja pole seda teinud ka praegu, kahjuks, aga on, mille üle mõtteid mõlgutadan :D).

Teose juurde. Häiriva märkisin juba üles, positiivse vist ka - Island ise on positiivne - kuradi hea kuvandiga riik! Midagi tegemata ja grammigi pingutamata paljude unistuste maa. Sisuliselt kirjeldatakse üksikasjalikult loodust ja seda, kuidas seda loodust järk-järgult avastatakse, kõrvalepõiked on legendaarselt rõvedale Islandi köögile, natuke kohalikke kombeid, palju eestaste külaskäike ja seal olemist. Natuke kõigest ja linnulennult. Praegu tuli pähe, et tegemist on ühe pikale veninud stoppkaadriga või siis katketega ühelt kaameralindilt, mis pika aja jooksul käinud ja nüüd lagunema kippuvast masinast välja võetakse ja üritatakse näitamiseks korda teha.

Pika hambaga vaatan seda raamatut - ühelt poolt justkui tore ja sõbralik, teiselt poolt... toimetamata. Ja ma tahaks, et raamat oleks toimetatud. Et ei korduks üks ja seesama jutt - juhtus nii mõnigi kord. Et stiililiselt oleks vahendid tasakaalus. Et pinge ja rütm ikkagi säiliks. Et kogu aeg oleks ilus, mitte ei kalduks tüütukanti, kus mul on natuke... piinlik lugeda.

Hinnang 6.

Igale eestlasele oma väliseestlane

Tallinnas olemise aega tuleb kasutada väga läbimõeldult ehk siis kindlasti tuleb käia turul - seda ei tee ma Tartus kunagi, aga Tallinnas alati -, hängida Comarketis - sedagi ei tee ma Tartus -, süüa igal hommikul putru ja röstsaia - kumbki tegevus ei kuulu mu Tartu ellu. Ja siis tuleb muidugi kõik muu.

Esmaspäeval kohtusin üle saja aasta tšikkidega ja nägin - samuti üle aastate - tervet hulka kodu-Eestisse saabunud välis-eestlasi. Eellugu oli muidugi selline, et kunagi ammu T.-le oli kerge öelda, jajah, ma tulen. Suure surmaga otsisin isegi vajaliku pildi välja ja tegin osalemiseks pangaülekande, aga kui päev käes, siis pidin paanikahoo saama. Hommikul olin kaetud lööbega, meeleolu oli mustemast mustem, hakkasin ise lampi nutma, nakatasin lapse samasugusesse meeleollu, nii et lõpuks olid mul südametunnistuspiinad, ärevushood, kõhulahtisus ja veel sada häda korraga. Mingil seletamatul kombel suutsin end maha rahustada, kui teele asusin, jäin viisakalt 15 minutit hiljaks, nii et ei pidanud mingeid meeletult piinlikke hetki üle elama.

Õhtusöök oli tore, kohtumiseda emotsionaalsed, chickad sama ägedad kui varemgi, välkarid sama hoogsad ja konkreetsed. Üks kutsus külla, üks rääkis, et tal oli ninavähk (ameeriklastel on keskmiselt rohkem vähki kui eestlastel?), üks rääkis, et tal oli armuvalu, üks rääkis, et õpib budistlikku tantsu (midaiganesseetähendab), üks ütles, et vahel ongi vaja Eesti asjast eemal olla, et siis hoo ja isuga tagasi tulla... Ja juttu jätkus päris kauaks, olin sunnitud ka kõigi ees paar lauset ütlema, tšikad tegid kõvasti nalja hiljem, aga see selleks. Igatahes ületasin teatud tõkked teelt, ei saanud paanikahoogu, ei öelnud kellelegi halvasti ja üleüldse suutsin ennast viisakalt üleval pidada, mis on ju ometi saavutus. Rääkimata small talkist, mis minu puhul on muidu täiesti välistatud. Tuleb välja, et õpetaja elukutse ja teatav aastaringide edenemine on oma jälje jätnud. Pärast ametlikku osa tiirutasime tunnikese Mustamäel, suundusime siis Vabadussamba juurde ja siis Saint Patrickusse kiiret öönapsi tegema. Ma olin juba ära unustanud, kui lahe on tšikkidega pläkutada (okei-okei, üks mees oli ka). Järgmise korrani ehk ei lähe nii palju aega. Paar korda tekkis koguni kiusatus järgmiseks nädalaks metsa minna, aga ma arvan, et see pole siiski kõige targem tegu, nii et olen arvatavasti siiski Tartus ja tegelen oma lemmiktegevustega.

Speaking about Tartu... Eile käisin hr P. palvel linnatuuri tegemas kahele noorele ühendriiklasele, mis tegelikkuses tähendas pisut trampimist linnas, paaritunniseid kohvikus käike - kuumal päeval tuleb ju ometi mitu kokteili juua - ja poodides ringlemist. Arvasin, et teeme väga lühidalt, pole ju suurt midagi praegu Tartus, aga läks pea kaheksa tundi ja ilmselt oleksin nendega ööni välja trallinud, kui poleks olnud vajadust kiirelt Tallinnasse tagasi tulla. Ma olen siiani siiralt ja positiivselt üllatunud, sest ma arvasin, et tunnen end kammitsetult, aga õnneks see nii ei olnud. Nagu ma härrale täna raporteerisin, mulle tundus, et I. ja A. nautisid ringkäiku ning neile jäi hea mulje (muuhulgas soetati suveniiride ja kingitustena narkootikumide suitsetamiseks vajalikku varustust, mis meite maal odav pidi olema).

Ma ei teagi, kuidas see juhtus, aga me läksime vist pärast tundi aega juba inglise keelele üle, nii et nüüd moodustan mõttes mingeid naljakaid lauseid, ma ei saa aru, kuidas see ikkagi nii kiiresti tuleb ja külge jääb. Mu lemmiklause eilsest päevast kõlas korduvalt A. suust: "I., why don´t you speak eesti keel?"

Nii et mul on nüüd kaks uut väliseestlasest tuttavat, kes imede ime, on minust kümme aastat nooremad, aga äärmiselt mõistlikud ja toredad inimesed. Ühest asjast ma ei saa aru, kuidas väliseestastel õnnestub iga Eestis käigu ajal - s.o. siis enam-vähem iga viie aasta tagant "tungida" Pika Hermani tippu, samal ajal kui mina pole sinna kordagi sattunud, isegi lossi aiast visati viimati välja. I. ja A. tuletasid mulle meelde ka neid asju, mida ma juba varem teadsin, aga mille üle alati endiselt imestan. Ehk siis väliseestlane, nähes ükskõikmillist sinimustvalgetes värvides asja-detaili, satub kohe eufooriasse, märkab seda ja näitab teistelegi, rääkimata sellest, et nende suurnurgad tõusevad momentselt kõrvuni ja see ei ole mingi kange keep smilingu naeratus, mis sinna kleebitakse, vaid siiras sisemine rõõm, lapselikkus, ütleksin ma ja seda nii vanema kui ka noorema generatsiooni seas. Kahjuks seda nn keskealiste põlvkonda ma ei tunne, ei tea nii täpselt. Võib-olla on nemad skeptilisemad - elumured on üle pea kasvanud -, aga see ei takista mind nautimast noorte ja vanade rahu ja rõõmu. I. rääkis ühest Ameerika reklaamist, kus suurem linnuke ajas väiksemat taga. Väike oli sinimustvalgetes värvides, suurem valge, sinise ja punase trikoloori tooni... Ja meil räägitakse, et välis-Eesti noored ei hooli eestlusest või ei mõista seda! Mõistavad ja on tähelepanelikumadki kui meie, aga nende maailmapilt on pisut teistsugusem - mitte avaram-kitsam-kõveram -, vaid erinev, kuna nende kogemused on teised. Õnneks oskavad nad hinnata Briti huumorit ja see näitab, et nad on sügaval sisimas ikka täiesti kindlasti eestlased, olgu nende nimed kuitahes keerulised ja võõrapärased, nahavärv tumedam, silmakaar mandlikujuline ning usutunnis erinev traditsioonilisest luterlusest. Isegi see pole oluline, et mõni ei tea, et Holland ja Netherland on üks ja seesama ning selle ühe ja sama maa peal asubki Amsterdam. Mina ka ei tea kõiki osariike peast, rääkimata nende pealinnadest.

Mulle meeldivad eestlased!

Muljääd "Üheshingamisest"

Kui K. ja K. hakkasid tantsupeole minema, olid piletid juba läbi müüdud. Parafraseerides klassikuid, eks ole. Kuna aga plaani oli võetud reedeõhtune linnatiir, siis mõeldud-mõeldud, plätad varba otsa ja Nõmmelt südalinna sammu marss. Õnneks oli 50 plaastrit ja pudel Camparit kaasas, nii et poolteist tundi hiljem vanalinna jõudes tundus maailm endiselt üks ütlemata ilus paik, vaatamata ühtlaselt jalgu katvale villi- ja plaastrimerele. Igatahes vanad-head-ajad tulid mööda Pärnu mnt astudes meelde, vanalinnas kooberdasime põhikohad läbi, astusime sisse Von Krahli, pärast mööda sangar seiklusfilmis tänavat Toompeale, et uut signatuuri kuulata ja see va lipp langetada. Tehtud-tehtud, aiast visati meid varsti välja, aga pidu jätkus Vabadussamba juures (Statue of Liberty :D), kus iroonitsisesime hea mitu tundi, kuulsime päris paljusid laulupeo repertuaaris olevaid laule, mida sammast silitama tulnud koorid (maalt?) esitasid, nägime ära ka "Tuljaku", ei kohanud ühtki mupot ja seetõttu ühinesime massidega, kes kenasti sisse lülitatud suure põrandalambi juures, mis sääski ja kärblasi ligi meelitasm, õllekest libistasid. Jutt ikka sambast veel. Pärast jalutasime koju tagasi. Kokku siis kenasti paar tundi jalutamist.

Laupäeval oli K. kell 8 juba hakkamas, et rongkäigule minna, kell 11 läksime kodust välja - jälle jalgsi - ning kell 19.30 oli lauluväljakul. Vahepeal olime käinud Järve keskuses, Viru keskuses, Vabadussamba juures, Türgi kebabirestoranis, Kadrioru pargis ja ilmselt veel mõnes kohas päeva nautimas. Igatahes marssisime taas määratult rohkem kui rongkäigus olijad. Paar tundi istusin ja ironiseerisin rongkäigu üle, sest K. tahtis J. oodata - irooniana oli ta eelviimasena lauluväljakule marssiva koori liige. Igatahes nägime palju tuttavaid ja veel rohkem võõraid inimesi. Õnneks oli sel korral kaks Camparit. Kaine peaga järgnevat üle elada oleks olnud piin. See va lauluväljak kubises rahvast, astuma ei mahtunud, istumisest rääkimata. Peo algus hilines märgatavalt - ajalehed väidavad, et tunnikese, mu õke ütles, et esimese lauluga saadi viis enne üheksat maha, mis tähendab kahetunnist hilinemist. Selle aja peale oli taevas mustaks tõmbunud ja esimesed vihmapiisad langesid. Mis tähendas, et murul oli ruumi istumiseks, aga see va muru oli s...kanti märg, varbavaheplätudega oli külm ja üleüldine meeleolu langes iga sajandiksekundiga. Õnneks avastasin üsna kiirelt, et liikumatult end vihmakeepi kerides ja hinge kinni hoides, on võimalik kontserti kuulata. Kuulasin. Peatselt läks kava käest ära ehk siis süvamuusikahuvilised hakkasid matsirahvale kõrgemat kunsti tutvustama, mida aga vihma käes seni kannatlikult oodanud publik hinnata ei osanud. Mis tähendas, et lauluväljak tühjenes umbes 10 minutiga, esialgu suunduti õllesabasse ja õlletelki, kus melu oli suhteliselt suur ja pidutuju mingi väike vihm või süvamuusika küll ei seganud. Seisime meiegi sabas, saime õlle ja munsterdasime end diskotelki, kus ühel pool simman ja teisal Euroopa koor lauluviise veeretasid. Tore oli. Hinnad lauluväljakul olid odavad - ausalt. Kaks aastat tagasi noortepeol tundus mulle, et kõik maksab rämedalt ja järtsid on tohutud, nüüd oli söök-jook odav ja erilist järtsu, va õllekas, polnudki. Igatahes kinnitas K., et talle repertuaar meeldib ja üleüldse võiks biidermeier ja noorteka repertuaar kuskil mujal olla, seega vaatasime-kuulasime "Carmina Buranat" koos käputäie kangetega, kelle hulgas siis ilmselt oli ka Andrus Ansip, sest raadio rääkis terve järgmise päeva, et Andrus tundis ühist hingamist laulupeo I konterdi lõpus. Igatahes astusime mereväravast välja "Ave pater, ave mater" vaibudes, istusime keepe seljas krabades viimasesse vabasse taksosse ja sõitsime 280 krooni eest Nõmmele.

Ma ei pea vist täpsustama, et sellest laivist piisas ja ülejäänud etendust nautisin ma ETV vahendusel, hiljem sain ETV2 pealt ka tantsupeoetendust vaadata. K. läks oma koju, mina jäin Nõmmele ja kuidagi spontaanselt toimus siin mingi perekondlik koosviibimine laulupeo taustal, sest ka noorem venna astus oma perega läbi.

Äge pidu oli, hmhm. Pisut haige ja väsinud siiani, isegi mitte pettunud, et eile kodust välja ei läinud, sest laupäev näitas, et kõik see mees oli kodust välja tulnud, et hingata sisse ja välja. Kahe aasta pärast koolinoortepeol olen aga ise taas Kalevi staadioni tantsumurul :D Tantsupidu oli lahedam!

Pildil muidugi Tšehhi klaasimeistrite toodang otse Vabaduse väljakult, pilt Kessult.

Nagu olekski suvi

Eesti kliima on viimastel päevadel üllatanud - on paistnud palav päike... ja ongi paistnud ja sellega asi piirdub, st ei mingit vihma, rahet ja muud rõvedust, mida tavaliselt ilusa ilma puhul varem või hiljem (tavaliselt ikka varem) taevast alla sajab.

Esimese sooja päeva ehk esmaspäeva veetsin rannas.
Teise sooja päeva ehk teisipäeva sünnipäevitasin, sõitsin bussiga, lõuna ajal "spurtisin" mööda Riia tänavat (kaupsist Lõunakasse 35 minutit).
Kolmandal soojal päeval olin juba Tlnas ja sama ka neljanda sooja päevaga. Kaua veel? Sooja, ma pean silmas. Hakka või arvama, et meie kliimavöötmes on ka olemas päikesevõtu (mitte naha seljast võtmise) ilmad. Igatahes. Lõunauinakute ajal olen lugenud läbi kaks raamatut.

Tarmo Vahter "Lennart Meri. Kolmat põlve poliitik"
oli üks neist, millest ma lootsin palju. Kunagi ammu ilmunud-loetud Oplatka sulest ilmunud Lennarti "Eestile elatud elu" on ilmselt üks mõjuvamatest raamatutest, mida ma lugenud olen. Lugesin seda Vahteri "uurimust" Lennarti pere kohta ja mõtlesin, et kuidagi sujuvalt ja märkamatult on temast saamas mingi müütiline kuju. Võrdlus Jaan Krossiga on ilmselt päevakorral - kõik teavad, et oli olemas, raamatuid on lugenud vähesed ja milles tema tähtsus seisneb, on enamikule arusaamatu. Või siis. Vahteri vaimus pigem nagu Ivan Orav. Noh. Aatemees, kellest juba eluajal anekdoote loodi, kusjuures nagu teos jutustas, Lennarti enda teamdisel ja suleviibutusel (just lugesin Ekspressist Michael Jacksoni lugu ja teatav paralleel tekkis - ei tea, kas väljaanne on raamid autoritele ette andnud või surun mina nad olematutesse, ent ahistavatesse piiridesse?).

Mis puutub selle raamatu väljanägemisse, siis ma ei saa aru, miks kuradi päralt on sellele sisule lisatud klantspaberil ja kulukad kaaned? Raamat on kollase paberi peal, mis on küll paks ja ei jäta niisketele sõrmedele trükivärvi, kuid on näpu vahel oi-oi kui ebameeldiv. Kuidagi väga fääänsid kaaned maavillase sisu ümber. Rääkimata sellest, et valitud font, pealkirjade asetus ja paberi tekstuur tekitab minus mingi vana mälestuse. Jah, kunagi trükiti "Nibelungide laul" samasuguse paberi peale, rääkimata Suure Isamaasõja ülevaatealbumitest ja Mattiseni Tartu rahu monograafiast. Nii et siis lisaks kuulmis-, nägemis- ja lõhnamälule, tuleb välja, on mul ka näpa hästi arenenud kompamismälu, seda eriti sõrmeotstes, mis raamatulehti pööravad.

Sisuliselt ei saanud ma vist midagi uut teada, aga mällu kinnistus Lennarti kantselei (Reinsalu juba täitsa unustanud jne), käekiri ja hulk teravmeelsusi või siis inimlikke küsimusi (a la kas ikka surnut tasub majoriks teha jmt). Paaritunniseks lugemiseks on raamat väga okei, aga nooremal põlvkonnal selle teose järgi iseseisvalt ja ainult nii Lennartit tundma õppida ei soovitaks, kuna siit tekib liiga ivanoravlik pilt EV presidendist.

Hinnang 7,5.

Maire Aunaste "Viis aastat peidus"
oli üllatavalt normaalne raamat, kui ma asetan selle Reet Linna ja Katrin Karisma foonile (nende kohta olen kunagi eelmisel aastal samal ajal või pisut varem arvamust avaldanud). Arvestades et tegemist, on ühe lõiguga 50-aastase naise elust, on tegemist hästi jälgitava ja teatava arenguga teosega. Selles mõttes arenguga, et asi jõuab oma loogilise lõpuni ehk siis kujutatakse seda, milliste ootuste-lootusega saab minna inimene, kellel on kellelegi toetuda, kes läheb kellegagi koos ning lõpetatakse sellega, mille eest tasub kas või üksinda, saba jalgade vahel või siis hoopis nina uhkelt püsti, tagasi tulla. Kummaline, et on teemasid, millest autor kiirelt üle libiseb, et siis asuda mingi muu, mitte vähem tähtsa või olulise kallale. On argipäeva kirjeldust, aga täpselt nii palju, et seda on veel põnev lugeda (ahaa-efekt), mitte tüdimuseni korduvate tegevuste, vaid ikka markantsemate näidete esile toomist. Või täpsem olles on need argipäeva rutiinid antud osavalt edasi ühe-kahe tegevuse ja üllatuse esitamisega ja nii jääbki. On enesehaletsust ja tunnistamist, et enesehaletsust oli, aga see on ka loomulik, kuna selleta jääks raamat kuivaks aruandluseks. Emotsiooni on nii ehk nii tagasi hoitud. Kirjeldatud ilmselt ausalt ja valuga, aga lugejana tundub, et mõne koha peal on autor ausalt ja mõnuga märkimisväärse raamatusse raiunud. Telestaar on inimlikustatud, võib-olla liigagi räigelt, aga lugejanumbrid olid ka sellega kindlustatud - arvestades, et neid aurot taga ajas. Või siis mingid muud ja idealistlikumad eesmärgid? Mine tea, millist puhastustuld see poseerimist ilmselgelt nautiv naisterahvas ihaldas.

Ja selle raamatu klantspaberilt haakus trükivärv sõrmede külge, lehtedele jäid koledad näpujäljed, mis sest et omad. Millest ma aga aru ei saa, on eestlaste kõvakaanelisuse lembus... Miks-miks-miks? Kui mujal maailmas maksab kõva kaas kordades rohkem kui paper-back, siis miks meil nii ei ole? Minul nagu paljudel teistelgi on raske raamatut käes hoida - käsi lihtsalt sureb ära. Egas eestlane ei loe ju laua ääres!

A tegelt oli tore raamat ja mitte millegi poolest halvem-parem eilsest lugemisest.
Hinnang 7,5.

******
Muidu on rahulik, oleme kaks päevakest E.-ga kenasti hakkama saanud, eile käisime turul maasikaid ostmas, täna tõime peotäie herneid, millelt ma pika naaksumise järel pidin eemaldama need mikroskoopilised "jalakesed", millega need kauna külge kinnitusid. E. nimelt leidis, et tegemist on prügiga, mida ei saanud süüa ega rahus kõrvale jätta. Seega puhastasin tema herneid kaks korda :D Palav ilm teeb tallegi liiga, aga ta on seni väga tubli olnud. Naljakas, et igal suvel Tlnasse tulles tekib kiiresti-kiiresti mingi rutiin, millesse ma juba tean, et võibki end unustada. Nüüdki on kahe päevaga asjad täiesti paika loksunud.

Eile tegin väikse jooksu mööda Vabakat, kuidagi aeglaselt läheb see mul ja teatav rahutus on seeõttu sisse tulnud - hing justkui nõuab, aga keha on nõder. Või on just meelekindlusest puudu, mine, võta kinni. Oma 20-kilomeetrist pole ma ikka veel teinud. Hakkab väike paanika tekkima. Samas on vabandusi oi-oi kui palju. Näiteks praegu on mu vasaku talla all-küljes 6 erineva suurusega villi-haavandit, parema all ainult kaks! Nii et natuke võib laiselda? Eelmise nädala toitumiskava viisin kindla lõpuni, sel nädalal on kavas lubada endale kõike, mille järgi isu ja just nii suurtes kogustes, kui on isu. Eks see on näha, millal täiesti üle olen tõmmanud.

Homme tuleb K., siidripurk näpus, plätad varba otsas :D