Ilus päev

Sa lähed koju kella kaheks.
Sa teed paljakäsi -12 kraadiga maja ees suitsu ja naudid päikesepaistet.
Sa korjad põrandatelt kokku kõik kaltsuvaibad ja viid need lumehange.
Sa vahetad õuevatid tubaste vastu.
Sa võtad tolmuimeja ja koristad.
Sa pesed põrandaid, pühid tolmu.
Sa pesed kraanikausse ja pliiti.
Sa kütad ahju.
Sa teed suitsu, jood ühe tee.
Sa vaatad kella ja avastad, et see on pool neli, sööd ühe kohukese ja seejärel juurvilju.
Sa teed ühe kohvi ja veel suitsu.
Sa võtad köögilaualt kuhja ajakirju ja sa oled, ilma et tunneks süümepiinud või kohustust teha midagi muud.
Sa avad ÕISi ja näed, et sa oled skoorinud.
Sa kirjutad kaks e-kirja, millega enda tulevikku kindlustada.
Sa räägid telefoniga ja lohutad sõpra.
Sa teed suitsu, vaatad külmkappi ja lähed poodi.
Sa ostad piima ja mune ja kohukesi ja sada muud asja, sest sul võib neid vaja minna.
Sa oled köögis ja klopid mune lahti, sulatad margariini ja teed kaerahelbeküpsiseid.
Sa sööd küpsiseid ja teed veel ühe tee.
Suitsetad (muidugi).
Sa teed FB ringi, räägid, viskad halba nalja.
Sa teed plaane.
Sa ootad sõpra.
Suitsetad.

Sa tunned, et sa oled vaba, sest sa oled otsutanud.

Otsas

Sel nädalal kooli lainel, st mitte ainult kodutööde vorpimine, vaid loengud, ettekanded, eksam. Eilse-tänase jooksul sai kõik nähtud, täna oli viimane koosolemine. Edaspidi vaid siis, kui tekib vajadus järeleksamiks ning siis juba üks kogunemine enne kaitsmist. Kummalegi üritusele ei tundu just tungi olevat.

Ühesõnaga õppimise aeg peaks olema läbi ja nüüd tuleb õpitu vormida kenaks teadustööks, et jajah-iga lõpuni minna. Kunagi tuleb emotsiooni, praegu tuleb tõdemus the pleasure was all mine.

Tõsiselt.

Oli üks tunne

Tahaks silmad kinni panna ja jätta need kinni. Pikaks ajaks. Väga pikaks ajaks.

Mulle ei meenunud herpese rahvakeelne nimetus. Ohatis. Herpese aktiveerumise põhjuste hulgas on nimetatud emotsionaalne pinge ja stress ning füüsiline stress ja väsimus (vt sealt).

******
Emotsionaalse ja füüsilise jumal-teab-mille keskel olen sundinud end inimlikkust säilitama. Kuna väga palju aega ei ole - mul ei ole aega, et olla inimene - siis on see tähendanud õhtuseid pooletunniseid raamatulugemisi. Heinzi ja Hannest juba mainisin, eile lõpetasin Gunnar Pressi Voldemar Lindströmi "Uba. Toomas Uba". Paaril esimesel õhtul ei saanud aru, miks seda loen, sest tegemist oli raamatuga, kus iga lugu oli järelhüüe legendile. Kuidagi kõhe oli. Ilusad sõnad, aga kurvad. Selleks, et ilusaid sõnu öelda, pidi objekt, kelle kohta neid öeldi, surnud olema. Kummaline, et elusale inimesele ei öelda, mida temast (head) arvatakse, temast ei kirjutata niisugusel viisil. Tundub lubamatuna. Tundub isikukultusena. Tundub... ma ei tea, pugemisena. Ma tahtsin kirjutada enne "adressaat", aga sain aru, et need sõnad pole lahkunule, vaid jääjatele. Mõnikord ka kirjutajale endale. Surm ei ole ilus, nõustun. Seepärast ei saa ma öelda, et see on ilus raamat.

******
Jätkan inimeseks olemise programmi Jüriga. Ja panen siis silmad kinni. Lühikeseks, ent väärtuslikuks ajaks.

Ma tahan, et keegi oleks keegi, kes ütleb, mis tuleb teha, kuidas tuleb teha, näitaks ette, annaks garantii, et kõik kulgeb. Kõik kulgeb niikuinii. Jah. Aga miks ei võiks see kulgemine olla rahuldustpakkuv?

******
Ma tahan igasse hetke käpikurõõmu. Isegi silmade sulgemisse.

Üks

Üks jäänud. Viimane. Reedest eksamit ei arvesta, sest selleks tuleb lihtsalt õppida, mitte sõnu klaverist imeda.

Kusjuures eile lugesin esimesed 30 lehte materjali selle tarbeks. Huvitav oli. Kui iga päev 30 lehte loen, siis saan raamatu kolmapäeval/kolmapäevaks läbi. Midagi jääb külge ja reedel lähen eksamile.

Tegin skeemi viimaseks kodutööks (oi mulle meeldivad skeemid).

Ja kuulan nüüd juba 5. korda sellenädalast "Rahva oma kaitset".

Ahjaa. Kodutöö tuleb esitada südaööks.

Asjaoludest vol 4

Eelviimane ja viimane "jajahi" kodutöö vahetavad pidevalt positsioone ehk siis näitan üles suurt kindlameelsust mitte otsustada, kumb neist jääb viimaseks kodutööks. Seega on viimased õppimised (st õppimised alates 21. detsembrist) olnud pidev võitlus kohusetunde, iseenda, olematu väitekirja ja ühe 3 EAP-se aine vahel, mille sooritamise nõuded on mu mõistuse täiesti röövinud. Kuna kell tiksub järjekindlalt sessi lõpu poole - ja loodan, et minu kasuks -, siis olen sunnitud astuma meeleheitlikult kindlaid samme*, et midagigi "ära" teha.

Nüüd tuleb tarkuse ema ehk kordamine. Ärategemine näeb välja nii:
avan arvuti
avan Interneti
loen läbi kõik Postimehe artiklid
kontrollin oma kolme postkasti (4-7 korda järjest)
käin FB-s ja vaatan arengud üle
käin Moodle´is ja vaatan arengud üle
lähen Youtube´i ja valin endale suvalisi laulukesi taustaks (nii paarkümmend)
avan lõpuks ühe või teise kodutöö faili
teen viis suitsu
keedan kohvi
lasen koera õue
lasen kassi tuppa
lasen koera tupa
lasen kassi õue
kirjutan paar e-kirja
räägin Gmailis, FB-s, MSN-is, Skype´is veits juttu
külastan blogipuud
parandan paar kirjandit
mõtisklen veini või siidripudeli kõrval, kas juba on õige aeg
kirjutan ühe lõigu emmast-kummast kodutööst
kordan eelmainitud jada vabas järjekorras.

Nii ei olegi midagi imestada, kui kell on 1.13, mina imelikul kombel kole unine ja nii eelviimane kui ka viimane kodutöö on endiselt menetluses ehk valmimata. See-eest olen omandanud võime igasse ritta otsida viide, kopeerida-pasteerida une pealt ning nagu ma hetkel avastasin ka keset lauset istuvas asendis arvuti ees magama jääda ise samal ajal edasi trükkides.

Ma ütlen veel kord: la vita è bella!

Tahaks kirjutada Heinz Valgu raamatust. Ja tahaks kirjutada Hannes Võrno raamatust. Ja lugeda tahaks Uba Tomi raamatut. Ehk siis on, mille nimel pingutada oma viimase ja eelviimasega.

Pingutagem sisssss.

*Meeleheitlikult kindel samm = teist reedet järjest tundide kaupa ekraani vahtimist.

Asjaoludest vol 3

Tulin linnast.
Lumesadu.
Tulin töölt.
Istusin arvuti taha.

Kell oli umbes 12.

Tegin tööd.
Tegin suitsu.
Sõin kommi.
Sõin mandariine.
Ei läinud kuhugi.
Töö ei valminud.

Kell saab varsti 12.

Moraal: oleks võinud mitte tulla, oleks võinud mitte istuda, oleks võinud mitte süüa, oleks võinud minna.

Nähtamatu magistritöö taob jalaga selga.

Õpib kogu elu

Andrei Hvostov kirjutas "Sillamäe passioonis" sellest, kuidas raamatukogudes noored teadlased teadustööde kirjutamise ajal isutvad avatud ustega, sel ajal kui tema ning tema põlvkonnakaaslased vajavad kirjutamiseks ja mõtlemiseks ruumi, aega ja võimalust, et sulgeda uks enda ja ümbritseva vahel, võetagu seda siis metafoori või reaalselt toimuva tegevusega. Hvostov pidas silmas seda kära-müra, mida kuvari plinkiv ekraan edastab.

Istun vist kuuendat tundi arvuti taga, avatud on järgmised aknad:
* töö, mida pean kirjutama;
* antud aine elektrooniline konspekt;
* antud aine konspekti põhjal koostatud pliiatsiga kirja pandud konspekt;
* antud töö aluseks olev õigusakt;
* õppejõu väga oluline artikkel antud teemal (sama inf, mis on elektroonilises konspektis, pliiatsiga kirjutet konspektis);
* Postimees.ee;
* FB;
* Gmail;
* blog.tr.ee;
* Google´i aken suvalise otsisõna sisestamiseks;
* töömeil;
* lisaks on olnud avatud opleht.ee, ohtuleht.ee, Moodle, Kaia Kanepi koduleht, Brisbaine´i turniiri koduleht, R2 koduleht ja ilmselt veel kümmekond lehte, ei viitsi ajaloost vaadata, mis täpsemalt veel.

Seega ei ole vist raske ette kujutada, et minu praegune panus kirjutatavasse - eelviimasesse - kodutöösse on 2 lauset.

Peab uksed kinni panema, aga maailmas toimub nii palju huvitavat, et see tundub mulle karjuva ebaõiglusena.

Mine võta siis kinni.

Hvostovi raamat on hea. Mulle sobib tema stiil, otseütlemine, loomuliku, aga mitteräägitava kirjapanek. Mulle meeldis isegi ajaränd, millesse ma esialgu skeptiliselt suhtusin. "Sillamäe passioonis" on umbes iga kolmas lause selline, mille tahaks meelde jätta või kuskile kirja panna. Ei pannud kiuste :) Iseennast kiusan, aga ma usun, et loen seda raamatut suvel uuesti, siis on näha, kas kirjapanekusoovid on samad või oli see kõigest üks meeleolu, mis raamatuga kaasas käis. Eestlaste värk nagu Hvostovgi märgib - kõnnivad kõrvuti ja vaikivad, nagu päris-eestlased ikka teevad.

Ahjaa. Tuli uus aasta. Ilusti tuli. Tänasega jõulud ka läbi, järelikult aasta vanem kui eelmisel aastal samal ajal.