Õpib kogu elu
Andrei Hvostov kirjutas "Sillamäe passioonis" sellest, kuidas raamatukogudes noored teadlased teadustööde kirjutamise ajal isutvad avatud ustega, sel ajal kui tema ning tema põlvkonnakaaslased vajavad kirjutamiseks ja mõtlemiseks ruumi, aega ja võimalust, et sulgeda uks enda ja ümbritseva vahel, võetagu seda siis metafoori või reaalselt toimuva tegevusega. Hvostov pidas silmas seda kära-müra, mida kuvari plinkiv ekraan edastab.
Istun vist kuuendat tundi arvuti taga, avatud on järgmised aknad:
* töö, mida pean kirjutama;
* antud aine elektrooniline konspekt;
* antud aine konspekti põhjal koostatud pliiatsiga kirja pandud konspekt;
* antud töö aluseks olev õigusakt;
* õppejõu väga oluline artikkel antud teemal (sama inf, mis on elektroonilises konspektis, pliiatsiga kirjutet konspektis);
* Postimees.ee;
* FB;
* Gmail;
* blog.tr.ee;
* Google´i aken suvalise otsisõna sisestamiseks;
* töömeil;
* lisaks on olnud avatud opleht.ee, ohtuleht.ee, Moodle, Kaia Kanepi koduleht, Brisbaine´i turniiri koduleht, R2 koduleht ja ilmselt veel kümmekond lehte, ei viitsi ajaloost vaadata, mis täpsemalt veel.
Seega ei ole vist raske ette kujutada, et minu praegune panus kirjutatavasse - eelviimasesse - kodutöösse on 2 lauset.
Peab uksed kinni panema, aga maailmas toimub nii palju huvitavat, et see tundub mulle karjuva ebaõiglusena.
Mine võta siis kinni.
Hvostovi raamat on hea. Mulle sobib tema stiil, otseütlemine, loomuliku, aga mitteräägitava kirjapanek. Mulle meeldis isegi ajaränd, millesse ma esialgu skeptiliselt suhtusin. "Sillamäe passioonis" on umbes iga kolmas lause selline, mille tahaks meelde jätta või kuskile kirja panna. Ei pannud kiuste :) Iseennast kiusan, aga ma usun, et loen seda raamatut suvel uuesti, siis on näha, kas kirjapanekusoovid on samad või oli see kõigest üks meeleolu, mis raamatuga kaasas käis. Eestlaste värk nagu Hvostovgi märgib - kõnnivad kõrvuti ja vaikivad, nagu päris-eestlased ikka teevad.
Ahjaa. Tuli uus aasta. Ilusti tuli. Tänasega jõulud ka läbi, järelikult aasta vanem kui eelmisel aastal samal ajal.
Istun vist kuuendat tundi arvuti taga, avatud on järgmised aknad:
* töö, mida pean kirjutama;
* antud aine elektrooniline konspekt;
* antud aine konspekti põhjal koostatud pliiatsiga kirja pandud konspekt;
* antud töö aluseks olev õigusakt;
* õppejõu väga oluline artikkel antud teemal (sama inf, mis on elektroonilises konspektis, pliiatsiga kirjutet konspektis);
* Postimees.ee;
* FB;
* Gmail;
* blog.tr.ee;
* Google´i aken suvalise otsisõna sisestamiseks;
* töömeil;
* lisaks on olnud avatud opleht.ee, ohtuleht.ee, Moodle, Kaia Kanepi koduleht, Brisbaine´i turniiri koduleht, R2 koduleht ja ilmselt veel kümmekond lehte, ei viitsi ajaloost vaadata, mis täpsemalt veel.
Seega ei ole vist raske ette kujutada, et minu praegune panus kirjutatavasse - eelviimasesse - kodutöösse on 2 lauset.
Peab uksed kinni panema, aga maailmas toimub nii palju huvitavat, et see tundub mulle karjuva ebaõiglusena.
Mine võta siis kinni.
Hvostovi raamat on hea. Mulle sobib tema stiil, otseütlemine, loomuliku, aga mitteräägitava kirjapanek. Mulle meeldis isegi ajaränd, millesse ma esialgu skeptiliselt suhtusin. "Sillamäe passioonis" on umbes iga kolmas lause selline, mille tahaks meelde jätta või kuskile kirja panna. Ei pannud kiuste :) Iseennast kiusan, aga ma usun, et loen seda raamatut suvel uuesti, siis on näha, kas kirjapanekusoovid on samad või oli see kõigest üks meeleolu, mis raamatuga kaasas käis. Eestlaste värk nagu Hvostovgi märgib - kõnnivad kõrvuti ja vaikivad, nagu päris-eestlased ikka teevad.
Ahjaa. Tuli uus aasta. Ilusti tuli. Tänasega jõulud ka läbi, järelikult aasta vanem kui eelmisel aastal samal ajal.
Sildid: Kiiksud, lugeja sünd