Veider käik

Juhtus eile nii, et keset õppimistuhinat (jajah), helistas minu väike vend, kes küsis, tagamõte hääles, mis ma teen. Ühtlasi tekitas mus piinlikkust, et ma ta vanemale tütrele sünnipäeval ei helistanud ja jõudis siis asjani. Nimelt olevat keegi talle rääkinud, et Lõunakeskuse Imede Ööl müüakse peaagu-et-ilma-rahata PSP-d. Niisiis, koputades veel kord mu südametunnistusele, palus ta mul minna ja oma tütardele 200-eurone jõulukink osta. Pehmikuna olin nõus minema, kuigi väga kahtlev, sest ma pole KUNAGI ühelgi Imede, Ostu või jumal teab, mis öööööööl käinud.

Igatahes pakkisin ma bussisõiduks - jah, otsustasin bussiga minna - Blanchardi kotti ja läksin. Kõik oli kena kesklinnani, kui äkitselt oli buss paksult inimesi täis, kõik peale ei mahtunudki. Bussipeatus oli täpselt Euronicsi ukse ees, seega astusin sisse, pakkisin Blanchardi jälle välja ja lugesin, oodates, millal poe uks avatakse. Inimesi, kes ukse ees trügis, oli umbes 50. Kui uks 19.57 avati, toimus räme tormamine. Kakskümmend sekundit hiljem oli pood rahvast täis ning müügimees teatas, et PSP-sid oli müügil neli ning nende õnnelikud omanikud seisid esimestena kassajärjekorras. 19.58 olin sunnitud väikevennale helistama ja ütlema, et jõuluvana ei too PSP-d.

Tegin tiiru, et väikestele tüdrukutele PSP asemel riideid osta, aga kuna ma 2 nädalat tagasi koos pr Emaga tegin sama tiiru, märkasin, et osa tooteid on poodidest ära korjatud ning ostud jäid tegemata. Seega sõitsin järgmise bussiga koju tagasi.

Blanchard sai läbi, sain kogemuse võrra rikkamaks ning jõulukingid väikestele tüdrukutele ostan neljandat aastat järjest kaubamajast - ei pea trügima, kvaliteet tagatud ning ilusaid riideid ei korja keegi müügilt ära.