EI! Vol 1

Retooriline karjatus, sosin, kägin, vilin, mõmin, hüüatus ja-kurat-teab-mis. Ilmselgelt olen ma K.-lt saanud nakkuse vigiseda teemal "ma olen loll, ma ei oska, ma ei saa, mis nüüd saab jmt". Ehk siis asjassepühendunud saavad aru, et tegelen nähtamatu magistritööga, mis olematusest olemasolevaks peab saama.

Asjade seis järgmine:
* seitse päeva tagasi visualiseerus juhendaja;
* kuus päeva tagasi lõin faili, mille märksõnaks on "Midagi millestki";
* viis päeva tagasi lõin folderi, mille nimeks on "Töö";
* viis päeva tagasi sain esimesed kommentaarid tööprotsessi kohta;
* viis päeva tagasi hakkasin esimest korda jooma, sest kuradi raske oli ja midagi ei osanud teha;
* viis päeva tagasi otsustasin, et viimase hetkeni tuleb võidelda;
* kolm päeva tagasi lõpetasin esimese mahukama alusdokumendi läbitöötamise (kasutegur on nullilähedane, aga siiski olemas);
* täna asusin tegema mõtestatud otsinguid teaduslikest allikatest (senine kasutegur nullilähedane, aga siiski olemas);
* möödunud nädala jooksul olen esitanud iseendale 17 küsimust, millele vastust pole;
* möödunud nädala jooksul olen ilmselt tüüdanud olematu töö teemalise jutuga ära a) kolleegi, kes ilmselt minu tulekut aimates end nähtamatuks muudab (nagu Surm ja Susan Terry Pratcheti lugudes); b) õe, kes ilmselt väldib minuga kokkupuuteid, kuni see värk ükskord läbi saab; c) kursusekaaslased, kes ilmselt delete´ivad mu uut kirja nähes oma meilboksi ning blokeerivad mu kasutajakonto FB-s (ahistamise tõttu).

Kas ma pean veel midagi lisama? Tahaks koledal kombel
1) süüa;
2) suitsetada;
3) looteasendis lebada;
4) lülitada aeg-ajalt peast välja järgmised märksõnad "hindamine", "kujundav", "õpetaja", "mentor", "tuutor", "enesetõhusus", "kontroll", "tagasiside", "arenguvestlus", "aruanne", "töö", "kolleeg" (ja need sõnad inglisekeelsetena samuti);
5) lugeda Terry Pratchetit.

Järjekord ei pea tingimata olema selline.

Ja see, mu sõbrad, oli alles esimene nädal. Ühtlasi tähendab sissekanne ka seda, et närvide rahustamiseks hakkan siia tegema märkmeid selle kohta, millega ma parajasti hakkama ei saa, mida ma parajasti ei viitsi/ oska/ saa/ taha. Äkki jääb mulle siis irl-is paar sõpra alles? Mine tea. Oih, aga selleks on ju vaja irl-is suhelda, mis antud tempotuse tõttu üha kahtlasemaks muutub.

Siinkohal tekkis mul küsimus, miks kuradi pärast ei suuda ma failis "Midagi millestki" oma mõtteid nii korrektsesse nimekirja järjestada kui siin. Lämisemine blogis on süstemaatiline, aga nähtamatu magistritöö alus on nagu mingi kaheaastase lapse või viiekümbise joodiku lalin. Mhh?