Ise ei ole rahul

Ääremärkuse korras olgu öeldud, et mind kohutavalt häirib, et ma olen ilge töll, kes ei viitsi/ saa/ taha ennast kokku võtta.

1. Ei ole ma kirjutanud oma olematu magistritöö kinnitatud juhendajale, kellega pean kooskõlastama oma nähtamatu magistriprojekti, millest pean ahvikiirusel kirjutama põrutava magistritöö. Äh, kurat, tegelikult sellise töö, millega üsnagi nähtavat ülikooli lõpetada, saada kraad, millega mul midagi peale pole hakata. Lõppude lõpuks - kellele neid üleharitud spetsialiste ikka tarvis on? Ja milleks seda cum laudet veel püüda?
2. Katavad mind igal hommikul tööle minnes külmavärinad, sest ma ei tervita vastutulijat, keda ma justkui tunnen ja kellest ma tean, et ta mind tunneb. Kõigil asjaosalistel on klapid kõrvas, silmad maas, nina taskurätikus või jalge ees. Kas ja kes peaks tervitama? Miks see mind üleüldse puudutab? Pole ammu sellised pseudod korda läinud, aga nüüd närib hinge.
3. Passin ma umbes pool tööajast seina või arvutiekraani. Eesmärgiga oodata jumal-teab-mida. Seni pole passimisel mingit tulemit olnud peale kerge süütunde, kasutuse ja kasvava ebakindluse.
4. Kodus on kuradi hea olla, aga mõningad pooleliolevad mõtted ja poolikult tehtud teod torgivad. Ei meeldi poolkõvad asjad.
5. Ma ei ole harjunud jagama. Ja kui on tarvis jagada, ei oska ma hakkama saada. Ikka on nii, et kõik või mitte midagi. Väkk.
6. Ma leian sada ettekäänet. Kõigeks. Kõigile. Isegi teadmata, miks. Et kui ei otsusta, ei ütle välja, siis on õigus vinguda, mitte rahul olla...
7. Ei oska lihtsalt elada. Lihtsa elu Kr oleks liiga lihtne olla. Seega emotsen täiega. Juba kahetsen, et eelneva kirja panin.

Ma loodan, et aitab mõneks ajaks.