Jälle kordub kõik
Eile otsustasin teha klassikalise, kuid viimastel aastatel vähe viljeletud maalase päeva, st võtta raamat, kerida end tekile kerra keset hoovi ning lugeda ja päikest võtta. Ei olnud kõige targem mõte, aga selleni jõudsin ma alles kell kolm, kui ma korraks pahaaimamatult tuppa astusin ja proua Ema südantlõhestavalt karjatas ning karjatuse vahel jõudis minuni raadiouudistes teade, et päikese UV-indeks oli 7,8.
Mistap olen suure osa eilsest õhtust ja tänasest hommikust seisnud, võtsin end kokku, kimasin tund tagasi apteeki, manustasin välispidiselt suures koguses Ice Powerit (4,88, et minna kaas blogipuu populaarsete postituste lainega, kus tibinad kirjutavad sendipealt üles iga kuradi kräpitüki, mis nad endale koju veavad). Ei saa öelda, et põlemisintsidente pole varem ette tulnud, on küll, isegi antud hooajal, aga no kurat võtaks, kuna suvi on kuradi kummaline olnud - teatud vahepeatustega minu jaoks (kuidas nädalast Tallinna kämpi ja nädalast haigushoogu suveks nimetada?), siis ma kipun unustama igasugused hoiatused, millega mõistusega inimesed kursis on, kui nad end tekile kerra kerivad ning n-ö päikest võtavad.
Päike sai igatahes võetud, täna teist enam ei paista. Varsti võtan end kokku, kiman raamatukogusse ja toon proua Emale huvitavat lugemist (mida ma loomulikult ühe silmaga ja diagonaalis ka ise loen - ka mul on (varjatud) pahesid).
Maalase päevad on üldiselt ühetaolised: ärkad väikelaste sõimu peale, astud alustuseks vannitoas veeloiku, mille mõni väike inimene on hambaid pestes põrandale unustanud, pesed hambaid, sööd putru ja röstsaia (mõlemat liiga palju), jood kohvi (liiga palju), kuulad väikelaste matsutamist ja vaatad, mõistmatus pilgus, nende poole, kui nad hommikusöögi järel magustoitu küsivad, sest söögi lõpus tuleb ju magustoitu süüa, seejärel vaatad arusaamatult ringi, pesed hunniku nõusid, kui tuleb meelde, kammid juukseid, otsid mõne vana ajalehe ja loed seda, rändad farmi, mis laeb nii kuradi kaua, et vahepeal jõuab mõne raamatu läbi lugeda, jälle söögiaeg, sööd (liiga palju) toite, mida argipäeval ei puutu (kartulisalat, nisumakaronid, veel röstsaiu), pesed jälle nõusid, loed jälle vanu ajalehti, kui veab, teed väikse jooksuringi, vaatad akna taga pääsukesi, hingad rahulikult sisse-välja, kui väikesed inimesed jälle omavahel sõimlevad, sinu magamistoas tundide kaupa armsaid videofilme vaatavad, su voodis rullivad, üksteisega kaklevad, istud teleka ees ja vaatad tühjal pilgul saateid, mida ETV pakub, loed värsket ajalehte, käid veel korra farmis, suure tõenäosusega sööd veel, kamandad väikelapsed pesema, saadad neid kolm korda voodisse, kui veab, jood kiiresti-kiiresti veini või siidrit, vaarud kella kahe ajal magamistuppa, et umbses toas voodis keerelda ning und oodata. Ja siis algab kõik otsast peale, on väikseid variatsioone, aga üldjoontes enam-vähem nii.
Pole lihtne see elu maal :D
Mistap olen suure osa eilsest õhtust ja tänasest hommikust seisnud, võtsin end kokku, kimasin tund tagasi apteeki, manustasin välispidiselt suures koguses Ice Powerit (4,88, et minna kaas blogipuu populaarsete postituste lainega, kus tibinad kirjutavad sendipealt üles iga kuradi kräpitüki, mis nad endale koju veavad). Ei saa öelda, et põlemisintsidente pole varem ette tulnud, on küll, isegi antud hooajal, aga no kurat võtaks, kuna suvi on kuradi kummaline olnud - teatud vahepeatustega minu jaoks (kuidas nädalast Tallinna kämpi ja nädalast haigushoogu suveks nimetada?), siis ma kipun unustama igasugused hoiatused, millega mõistusega inimesed kursis on, kui nad end tekile kerra kerivad ning n-ö päikest võtavad.
Päike sai igatahes võetud, täna teist enam ei paista. Varsti võtan end kokku, kiman raamatukogusse ja toon proua Emale huvitavat lugemist (mida ma loomulikult ühe silmaga ja diagonaalis ka ise loen - ka mul on (varjatud) pahesid).
Maalase päevad on üldiselt ühetaolised: ärkad väikelaste sõimu peale, astud alustuseks vannitoas veeloiku, mille mõni väike inimene on hambaid pestes põrandale unustanud, pesed hambaid, sööd putru ja röstsaia (mõlemat liiga palju), jood kohvi (liiga palju), kuulad väikelaste matsutamist ja vaatad, mõistmatus pilgus, nende poole, kui nad hommikusöögi järel magustoitu küsivad, sest söögi lõpus tuleb ju magustoitu süüa, seejärel vaatad arusaamatult ringi, pesed hunniku nõusid, kui tuleb meelde, kammid juukseid, otsid mõne vana ajalehe ja loed seda, rändad farmi, mis laeb nii kuradi kaua, et vahepeal jõuab mõne raamatu läbi lugeda, jälle söögiaeg, sööd (liiga palju) toite, mida argipäeval ei puutu (kartulisalat, nisumakaronid, veel röstsaiu), pesed jälle nõusid, loed jälle vanu ajalehti, kui veab, teed väikse jooksuringi, vaatad akna taga pääsukesi, hingad rahulikult sisse-välja, kui väikesed inimesed jälle omavahel sõimlevad, sinu magamistoas tundide kaupa armsaid videofilme vaatavad, su voodis rullivad, üksteisega kaklevad, istud teleka ees ja vaatad tühjal pilgul saateid, mida ETV pakub, loed värsket ajalehte, käid veel korra farmis, suure tõenäosusega sööd veel, kamandad väikelapsed pesema, saadad neid kolm korda voodisse, kui veab, jood kiiresti-kiiresti veini või siidrit, vaarud kella kahe ajal magamistuppa, et umbses toas voodis keerelda ning und oodata. Ja siis algab kõik otsast peale, on väikseid variatsioone, aga üldjoontes enam-vähem nii.
Pole lihtne see elu maal :D
Kirjutas Kriux kell 12:28 PM
