Selle suve raamat
Harper Lee "Tappa laulurästast"
Ma usun, et selle suve raamat on loetud. Mitte nii, et oleks projekt ja pikalt loetud, vaid elamuse mõttes. Pühapäeva õhtul Tartusse laekudes kuhjasin erinevaid raamatuid voodi ette, ükski polnud see, mida oleksin kohe tahtnud avada, aga valisin siiski. Valisin sellepärast, et üks seitsmendik valis selle raamatu oma koduse lugemiskontrolli jaoks ning kirjutas sellest kuradi suure vaimustusega, nii et mina vaimustusin tema kirjutatust.
Nii et Atticus, Jem, Nirksilm, Dill, Calpurnia, Koll, valge rämps ja neegrid. Mul pole mõtet hakata kirjutama sellest, kuivõrd õiglane on Atticus ning kuidas ta seda õiglust ja inimlikkust ka oma lastele õpetab, kuidas needsamad lapsed omakorda õpivad Dilliga mängides, naabreid jälgides, kuulates Calpurniat ning vaadates avatud silmade ja südametega oma väikelinnas ringi. Internet kubiseb kirjeldustest-interpretatsioonidest. Minu seitsmendik kirjutas, et see raamat räägib inimeseks olemisest ja teistega arvastama õppimisest, ükskõik kes sa oled, kust sa pärined, missugune on sinu nahavärv või staatus. Ta kasutas pisut lühemat sõnastust, aga mõte oli sama. Samal teemal räägib suur osa raamatutest, eks. Aga ikkagi mind hämmastab, kui keegi on selle nii kirja pannud, et see mind kõnetab, köidab lugema hommikul kella viieni ning tekitab kuskile sisimasse selle hirmuseguse tunde, et kui raamat läbi, siis ei olegi enam midagi. Nii hea, et hirmus hakkab.
Selle raamatuga koos käib eriline lõhn - hilissuve, pimedate õhtute ja küpsevate viljade lõhn. Ükskõik millest räägiti ja milline oli aastaaeg - ega aastaaegade vaheldumist väga jälgitud, korra vaid tuli lumi ning suved saabusid, kui saabus Dill - ikkagi oli mu ninas see lõhn. Kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis on see lõhn heade raamatute lõhn, midagi, mis on minuga kaasas käinud vanaema juures loetud Bullerbyst alates ning ei ole kadunud suitsetatud sigarettide kiuste.
Vanemuises teeb Urmas Lennuk sellest oma loo. Koos Olmaru, Kaljujärve jt. Tutvustuse järgi pole tal seda sumeda suveõhtu mahlakat lõhna, aga mine tea, võib-olla see tuleb. Veebruarikuus Sadamateatris näen.
Isade ja tütarde lood on alati midagi rohkemat kui lihtsalt ühe isa ja ühe tütre lugu, kuigi ka see on olemas.
Ikkagi 10st 10.
Ja siis irooniana vaatasin samal päeval, kui lugesin, väga halba Cameron Diazi filmi "Bad Teacher", kus bad teacher analüüsis seitsmendikega sama teost :D
Ma usun, et selle suve raamat on loetud. Mitte nii, et oleks projekt ja pikalt loetud, vaid elamuse mõttes. Pühapäeva õhtul Tartusse laekudes kuhjasin erinevaid raamatuid voodi ette, ükski polnud see, mida oleksin kohe tahtnud avada, aga valisin siiski. Valisin sellepärast, et üks seitsmendik valis selle raamatu oma koduse lugemiskontrolli jaoks ning kirjutas sellest kuradi suure vaimustusega, nii et mina vaimustusin tema kirjutatust.
Nii et Atticus, Jem, Nirksilm, Dill, Calpurnia, Koll, valge rämps ja neegrid. Mul pole mõtet hakata kirjutama sellest, kuivõrd õiglane on Atticus ning kuidas ta seda õiglust ja inimlikkust ka oma lastele õpetab, kuidas needsamad lapsed omakorda õpivad Dilliga mängides, naabreid jälgides, kuulates Calpurniat ning vaadates avatud silmade ja südametega oma väikelinnas ringi. Internet kubiseb kirjeldustest-interpretatsioonidest. Minu seitsmendik kirjutas, et see raamat räägib inimeseks olemisest ja teistega arvastama õppimisest, ükskõik kes sa oled, kust sa pärined, missugune on sinu nahavärv või staatus. Ta kasutas pisut lühemat sõnastust, aga mõte oli sama. Samal teemal räägib suur osa raamatutest, eks. Aga ikkagi mind hämmastab, kui keegi on selle nii kirja pannud, et see mind kõnetab, köidab lugema hommikul kella viieni ning tekitab kuskile sisimasse selle hirmuseguse tunde, et kui raamat läbi, siis ei olegi enam midagi. Nii hea, et hirmus hakkab.
Selle raamatuga koos käib eriline lõhn - hilissuve, pimedate õhtute ja küpsevate viljade lõhn. Ükskõik millest räägiti ja milline oli aastaaeg - ega aastaaegade vaheldumist väga jälgitud, korra vaid tuli lumi ning suved saabusid, kui saabus Dill - ikkagi oli mu ninas see lõhn. Kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis on see lõhn heade raamatute lõhn, midagi, mis on minuga kaasas käinud vanaema juures loetud Bullerbyst alates ning ei ole kadunud suitsetatud sigarettide kiuste.
Vanemuises teeb Urmas Lennuk sellest oma loo. Koos Olmaru, Kaljujärve jt. Tutvustuse järgi pole tal seda sumeda suveõhtu mahlakat lõhna, aga mine tea, võib-olla see tuleb. Veebruarikuus Sadamateatris näen.
Isade ja tütarde lood on alati midagi rohkemat kui lihtsalt ühe isa ja ühe tütre lugu, kuigi ka see on olemas.
Ikkagi 10st 10.
Ja siis irooniana vaatasin samal päeval, kui lugesin, väga halba Cameron Diazi filmi "Bad Teacher", kus bad teacher analüüsis seitsmendikega sama teost :D
Sildid: Kiiksud, lugeja sünd, suvi
Kirjutas Kriux kell 12:45 PM
