Palju
Kõike on kuidagi palju. Sõnu, mida räägin ja kirja panen, on palju, mõtteid, mis kupli all ringi siblivad, on palju, tegusid, mida teha, on palju, tegusid, mida tegemata jätta, on palju.
Ma ei mäleta, millal ma viimati tundsin... sellist inten
siivsust. Pisut on see hirmutav. Hirmutab mind ennast ja ehmatab ilmselt neid, kes pole harjunud, et ma metsikult üle voolan. Üritan mitte olla kärsitu. Üritan olla kannatlik. Üritan mitte õpetada. Üritan õppida. Ja ikkagi tekib aeg-ajalt sellesse üritusse hetki, kus end tagasi ei hoia - tundub justkui, et pole mõtet - kas omad pole mitte seetõttu omad, et nende juures või nendele mõeldel või nendega dialoogi pidades ei pea end tagasi hoidma, vaid võib olla ka... liiga, see, mida ennist kirjeldasin? Ütlesin, et intensiivsus ja sellest tulenev robustsus ehmatab mind ennast ja teisigi, samas seesama robustsus justkui võimendab tunnetust, annab veel ühe nõksu juurde tundele, et elan, olen olemas, hingan, mõtlen, tegutsen, lähen korda.
Nii ma siis olengi liiga intensiivne. Isegi tööle ja koju minek on liiga intensiivne. Intensioon on olemas - ma loodan, et minu kasutatud sõna ka - aga ikkagi kipub aeg-ajalt kahtlus pähe ja südamesse, kas ma ikka võin olla see, kes ma olen...
Seejuures on endiselt olemas päriselt enda omaks peetu, isegi kui olen selle välja mõelnud (n-ö kuldse kuu selga mõelnud). Ma ei pea ju vabadama, kui ma leian, et mulle meeldivad teatud inimesed, teatud olukorrad, teatud mälestuste uuesti läbielamine?
Ebakindlus on rohesilmne ja rohenäoline. Intensiivsus lämmatab selle mõneks ajaks, aga ülevoolavuses ei pane ma tähele, millal roheline siug on nii kaugele end välja vongelnud, et enam teda peatada ei saa.
Mõistujutud on kuradi nakkavad. Ja sellegipoolest meeldib mulle aeg-ajalt neid kuulda ja rääkida, mis ei tähenda, et tavaline n-ö igapäevane häälekõla ja mõte pole vajalik. On küll. Eriti liigse intensiivsuse perioodil.
Mu neljandikud ütlesid, et nad ei tea, mida tähendab vanasõna "uhkus ajab upakile, kõrkus neljakäpakile". Ma seletan neile homme uuesti.
"Võib-olla undki näha..."
Ma ei mäleta, millal ma viimati tundsin... sellist inten
siivsust. Pisut on see hirmutav. Hirmutab mind ennast ja ehmatab ilmselt neid, kes pole harjunud, et ma metsikult üle voolan. Üritan mitte olla kärsitu. Üritan olla kannatlik. Üritan mitte õpetada. Üritan õppida. Ja ikkagi tekib aeg-ajalt sellesse üritusse hetki, kus end tagasi ei hoia - tundub justkui, et pole mõtet - kas omad pole mitte seetõttu omad, et nende juures või nendele mõeldel või nendega dialoogi pidades ei pea end tagasi hoidma, vaid võib olla ka... liiga, see, mida ennist kirjeldasin? Ütlesin, et intensiivsus ja sellest tulenev robustsus ehmatab mind ennast ja teisigi, samas seesama robustsus justkui võimendab tunnetust, annab veel ühe nõksu juurde tundele, et elan, olen olemas, hingan, mõtlen, tegutsen, lähen korda. Nii ma siis olengi liiga intensiivne. Isegi tööle ja koju minek on liiga intensiivne. Intensioon on olemas - ma loodan, et minu kasutatud sõna ka - aga ikkagi kipub aeg-ajalt kahtlus pähe ja südamesse, kas ma ikka võin olla see, kes ma olen...
Seejuures on endiselt olemas päriselt enda omaks peetu, isegi kui olen selle välja mõelnud (n-ö kuldse kuu selga mõelnud). Ma ei pea ju vabadama, kui ma leian, et mulle meeldivad teatud inimesed, teatud olukorrad, teatud mälestuste uuesti läbielamine?
Ebakindlus on rohesilmne ja rohenäoline. Intensiivsus lämmatab selle mõneks ajaks, aga ülevoolavuses ei pane ma tähele, millal roheline siug on nii kaugele end välja vongelnud, et enam teda peatada ei saa.
Mõistujutud on kuradi nakkavad. Ja sellegipoolest meeldib mulle aeg-ajalt neid kuulda ja rääkida, mis ei tähenda, et tavaline n-ö igapäevane häälekõla ja mõte pole vajalik. On küll. Eriti liigse intensiivsuse perioodil.
Mu neljandikud ütlesid, et nad ei tea, mida tähendab vanasõna "uhkus ajab upakile, kõrkus neljakäpakile". Ma seletan neile homme uuesti.
"Võib-olla undki näha..."
Sildid: Kiiksud
Kirjutas Kriux kell 12:12 AM
