Üldrahvalik minemine

Ma ei üllata iseennast ka, kui märgin, et jaanipäeva ajal sigineb eestlastesse kirjeldamatu kihu kuskile sõita. Mõned päevad tagasi rääkisime K.-ga, kes märkis, et meievanused lastega paaridki sõidavad lehma lellepoegade juurde mõnele saarele. Neil, kel vedanud, on katus pea kohal, kel nii palju vedanud pole, võtavad oma lapsed, halvemal juhul ka koera ning ämma ning üritavad telkides end hästi tunda. Kogu see kamm hakkab peale kilomeetripikkuses praamisabas, jätkub vastvalt saare suurusele ainukeses poes või suurimas kaubandusekeskuses kassasabas ning seejärel on juba muster üks - sääsed, joomine, sademed, peavalu, ebamugavustunne, kodutee ja see kõik ei pruugi minna just selles järjekorras.

Mis seal salata, olen isegi praamijärjekorras olnud, aga seda aastaid tagasi. Siis kui olime veel noored, ilusad, rahutud. Nüüd oleme ainult viimast. Sellegipooles on jäänud kihu kuskile sõita ning pidev küsimus, sellest kuhu ja kellega minnakse.



Noh. Ma ei taha mingi ketser olla ega midagi, aga ma ei tee küll midagi erinevat sellest, mida ühel tavalisel päeval, kui mul linnas suurt midagi teha pole ning lp Perekond lp pr Ema juurde koondub. Kahjuks või õnneks ei ole mul põhjust praamijärjekorras seista, isegi pisikest pehkinud paati pole vaja, et kohale aerutada ning ka kummikuid ei kavatse ma endale hankida, et läbi soo kohale löntsida. Pakin hambaharja ja läppari kotti ning lähen sääskedele söödaks, lp Perekonnale seltsiks, lp pr Emale peavaluks ning valgele veinile hirmuks. Ehk siis tegelikult lähen minagi - üldrahvalik minemine jaaniõhtu auks algab nüüd.

P.S. Pilt on kolm aastat tagasi jaani ajal tehtud Rootsi laeva peal - pääsesime lõkkeotsimiskohustusest ja lõbus oli ka. Ahjaa, laeva peal oli ikka mingi šašlõkivann olemas, nii et eestilik jaanikuhõng ikka õhus. Purjus tüüpidest rääkimata, neid uinus nii tekil kui kajutikoridorides.