Algab

Pole alguses olnud tunnet, et olen väsinud, ei oska, ei saa hakkama. Nüüd on. Selline, et tahaks peadpidi teki alla ronida ja sealt paar nädalat mitte välja tulla. Keskendumisega on raskusi, tujutus, tahaks ennast haletseda, aga krt põhjust pole. Kõik on ok. Töö on olemas, koerad on viisakad, raha pole otsas, süüa on piisavalt, katus vihma läbi ei lase, seltskond on enamasti üle prahi, isegi naerda saab.

Ootusärevuse ainus märk on see, et tahan kogu aeg süüa, muusikat kuulata, edasi lükata. Kuigi põhjust pole.

Isegi see ajab närvi, et musta dressika asemel on seljas roheline.

Kas nii peabki 7. tööaasta algama?

Plätt-plätt.

Õpetajapreili peab hommikul viksilt-viisakalt seisma pätude ees ning nõretama optimismist. Pätudega kusjuures tahaks kohtuda.

Nii et midagi ilusat on agavas olemas.

Edit:
1. septembri hommik 8.39 - juba on parem. Kare Kauks, Virmalised, Mahavok, Ivo Linna aitasid. Here we go!