Lastenurk

Maalase elu juurde kuuluvad lapsed ja lasteraamatud.

Wimberg "Suur pidusöök" - raamat, mille kohta E. ütleb õhtuti, et tahab "seda näljakat räämatut" voodisse. Raamat koosneb lühikestest ja pikematest juttudest, umbes pool neist algab sõnadega "Elas kord..." või midagi sarnast ning teine pool on lookesed, mis pärit igapäevaelust - või vähemalt jätavad sellise mulje, et on sealt pärit. See esimene pool pole just minu tassike teed, kuigi mulle muinasjutud väga meeldivad. Võib-olla pole tänapäevased muinaslood kehvad, vaid igapäevased lood on lihtsalt niivõrd head :D Raamatukeses on Kaarli, Rasmuse, Raineri, Riksi ja Eeriku lood, Eeriku õde Annika on ka poiste sekka ära eksinud. E. on igatahes tahtnud, et talle seda raamatut ette loetakse, kõigile lugejatele peale vanaema on raamat meeldinud, aga noh, ma arvan, et vanaema võttis mitte just kõige tugevama jutu lugemiseks. Raamatus on kaks lugu, mis on ilmselgelt teistest nõrgemad, meenutavad mulle liigagi klassikirjandeid, aga see on väike viga. Mu lemmiklooks on "Isa vanaema maasikad", mis ilmselgelt suurim pisarakiskuja, mida ma pika aja jooksul lugenud olen - "Kas sina oleksid pahane olnud, kui vanaema kõige suurema maasika endale võttis?" (lk 36). Õpetsulik iva on paigas ning headus on igasse ritta sisse kirjutatud. Tänapäevastest toonidest "Raha on otsas" oli samuti muhe lugemine ning võiks lapsele hakkamasaamisest üht-teist öelda. Ja pildid olid ka ilusad, ausalt - piltide pärast E. selle raamatu poest välja valiski. Lugesin ja mõtlesin, et kui vanad lapsed on sihtrühm, aga välja ei mõelnud. Ju ta siis ongi mitmelapselisele perele või ootab mõistmiseks ja arusaamiseks lapse kasvamist. Ilus raamat, W., mina ja E. kiidame! Oh ja retsept oli ka raamatus (ma muidugi teen seda asja veits teistmoodi :D).

* Jaanus Vaiksoo "Onu Heino väike pere" - luuletused, mille E.-män sai, kui raamatukogus lugejaks registreeriti ning kuuldavasti on see üks tema suvisest kohustuslikust kodulugemisest. Olid sellised... kuidas nüüd öelda... kohati head ja ladusad luuletused, aga teisalt veits venitatud. Mina oma rikutuses mõtlesin avaluuletust lugedes kohe onu Augustile, aga see selleks. E.-män ja E. kuulasid, suud ammuli, kui vanaema neile äikse ajal lugusid ette luges ning siis meenutas see pomin mulle millegipärast "Atsi patse", mis oli kunagi üks minu enda vaieldamatuid lemmikuid. Nimiluuletuses oli kaks rida, mis mulle tähenduslikult meelde jäid "Oma kodus kõige parem - pole üldse küsimust! Isegi, kui mõni mure tundub vahel süsimust!"

* Epp Petrone "Siis, kui seened veel rääkisid" - jälle ilusate piltidega (Kamille Saabre) raamat. Algus kippus veidi venima ja oli mu jaoks jora, aga mingil hetkel keris ennast lahti ning oli huvitav. Tüdrukute raamat on, tegelikult ka, ja seda seetõttu, et väikesed tüdrukud on võimelised kannatlikult loo arengut jälgima (kusjuures see ongi E.-R. ja R. raamat). Ma saan aru, et hoole ja armastusega kirjutatud-joonistatud - poeb südamesse. Vat nii.

* Tiina ja Sinikka Nopola "Heinakübar, Viltsuss ja beebi", "Heinakübar, Viltsuss ja vaar", "Heinakübar, Viltsuss ja suur Elsa" on ühe sarja raamatud (2., 3. ja 7.) - minu esimene kokkupuude antud sarja, aga mitte autoritega. Garanteeritud hea tuju ja hästi kirjutatud hoogsad lood. Meeldib, et lapsed kasvavad ja probleemid kasvavad koos nendega, ei vaadata reaalsusest kõrvale - eriti viimase raamatu puhul on n-ö pahad teemad (koolikiusamine, vargus) ka sees. Ei saa midagi teha, aga antud huumor meeldib mulle ikka üliväga, lood on sobiva pikkusega ning intriig on alati olemas. Ja muud ma ei tahtnudki nende kohta öelda - lood ise räägivad rohkem, kui mina kirja suudan panna. Loodan, et E.-män nende lugemist naudib :D

***
Ja kogu selle värgi peale mõtlesin ma sellele, kui palju maksavad lasteraamatud, kui keeruline on üht lasteraamatut kirjutada, joonistada ja kirjastada ning panin ühel ööl kirja kaks lastelugu, mis maalase elus juhtusid. Keeruline oli, sest sõnaohtrus lastele ei sobi. Paraku.

***
Illustratsioonide autor Anni Mäger