Te-a-ter
Mälu altvedamise kiuste.
11. augustil käisin Vargamäel vaatamas eelmise - ja ilmselt ka selle - suve menukit "Vargamäe varjus". Urmas Lennuk töötles ja lavastas Tammsaaret. Võttis "Tõe ja õiguse" epopöast - ainus raamat, mille kohta kunagi koolis öeldi, et see on epopöa - tema jaoks sel hetkel aktuaalsed tegelased ja liinid ning pani need rehetares vaatamiseks välja. Ehk siis tumedate palkidega rehetoas, mis kolmelt poolt avatud - uks publikule, uks näitlejatele ning lakaluuk neile, kel vaja ühel hetkel lahkuda - mängiti Mari lugu. Lisaks Ülle Lichtfeldti Marile olid laval Indrek Saare Juss/ Indrek, Tarvo Sõmeri Andres, Velvo Väli Pearu ning mõned lapsed, kel mälusoppide rida joonistada. Etenduse lõpus andis Aune, kes Vargamäel perenaise ametis, näitlejatele kaasa tükikese Vargamäed, et näitlejatel oleks see koht ja need suved meeles. Vaatajatele peotäit mulda ei antud, aga killud mälestusi küll. Etendus on minuga kaasas olnud nüüd juba terve kuu, aga emotsioon, mida see endas kandis, pole kadunud. Vargamäel tehti head teatrit. Kirjutasin algul mängiti, aga siis sain aru, et mängust oli see, mis sündis, kaugel. Või just. Võib-olla oli mäng nii tõeline, et hakkas eluks muutuma. Esimese vaatuse alati naeratav Juss ning teravalt torkiv, aga oma Jussist kinni hoidev Mari suutsid tekitada nii palju energiat, et selle maandamiseks oli tarvis veidi kentsakat Pearut ning jonnivat Andrest, kes rahvast naerutades pingel aeg-ajalt hajuda lasksid. Teises vaatuses muutus Pearu lüüriliseks, Andres karuseks kannatajaks ning Mari... Mari üritas kuidagi endaga rahu teha. Mõtlesin kaua, mida ma mäletan, mida meenutada tahan. Mäletan ja meenutangi seda, et Vargamäel sündis sel augustiõhtul väga hea teater. Latt astetati väga kõrgele.
13. augustil olin Meleskis vaatamas Mats Traadi spetsiaalselt kirjutatud ning Priit Pedajase lavastatud "asja" pealkirjaga "Läbi klaasi". Tegemist oli kohaliku klaasivabriku looga alates selle asutamisest kuni hetkeni, mil klaasi enam ei toodetud, vaatamata sellele, et hooneid, liiva, inimesi veel on. Klaasitükkidest, mis tootmishoonet ümbritsevat maapinda katsid, rääkimata. Antud etenduse puhul on hea, et ma distantsilt kirjutan, sest tegemist oli väga halva teatriga. Kui esimeses vaatuses oli üht-teist vaadata/kuulata, siis teine vaatus oli häving. Võib-olla oli selles klaasivabriku hääbumise metafoor? Ei usu. Isegi kohale toodud sulatusahi, milles klaasimeistrit kehastanud Aarne Soro - ühtlasi ka ainus sooritus, kus minu jaoks midagi huvitavat oli - klaasi puhus, ei suutnud huvi piisavalt pikalt üleval hoida. Lugu käis maha alates 20. minutist ning lõputust nihelemisest päästis vaid see, et teadsin, kui pikalt vaatused kestavad. Intriig puudus. See tähendab, et polnud suurt midagi, mida kehastada või näidata. Laval oli liiga palju rahvast ja rähklemist, kujundid nii kuradi karjuvad, et hale hakkas. Enne konkreetset etendust pakuti tasuta alkoholi, mis pani mu peas häirekella tööle, sest minu kogemus ütleb, et enne etendust pakutud alkohol võrdub halva teatriga. Rahvast oli palju, inimesed plaksutasid. Ma ei tea, äkki peabki nii olema. Endale tegin kaugeleulatuva järelduse ehk lahmin huupi - suvine Ugala on endiselt halb Ugala, vaatamata heale kirjanikule, lavastajale ning Viljandist põgenemisele.
10. septembril Draama raames Von Krahli teatri/ Viljandi kultuurikolledži 8. lennu diplomilavastus "Idioodid". Lars von Trieri filmi remiksi oli lavale toonud Juhan Ulfsak, mängiti seda Laia tänava võimlas. Pean alustama sellest, et antud kursusel on mitmeid n-ö slepiga... näitlejaid?... Ehk siis saali sisenedes tekitas minus füüsilist vastumeelsust kamba lämisevate noorte nägemine. Ikka tajutavalt halb oli, etenduse alguses läks see üle. Umbes 50 minutit oli huvitav, näitlejaüliõpilased näitasid omandatud arsenali, viskasid enda ja oma ameti üle nalja, pisut ka popkultuuri üle, aga siis see ammendus. Ehk siis von Trieri film tuli mälusopist liiga intensiivselt esile ning noored näitlejad hakkasid end kordama. Ja nii oligi. Mul oli tunni aja jooksul igav. Piinlik mitte, mõnel korral muidugi naersin, kuigi idiootide üle ei tohi - vist - naerda. Mingil hetkel tahtsin juba haigutama hakata, sest asi muutus tüütuks ning ei tahtnud lõppeda. Ja ma ei saa mainimata jätta, et mu ees istus keegi proua - ma muidugi usun, et tal aastaid minust ilmselt vähem - kes pidevalt ja rämedalt naeris. Mille üle naeris minu selja taga istuv meesisik. Nii et kui vaadata või kuulata mänguplatsil midagi polnud, siis saalis ikka oli.
Kolme kogemust kokku võttes - kehastumisteater, kus sündis ime, kooliteater, mida esitas professionaalne teater, n-ö uus teater, mis on tegelikult vana film. Arvata on, et ma eelistan esimest. Iga kell. Nii et järgmisel suvel jälle Vargamäele ja Draamale, kus loodetavasti nii punki programmi ehk ei pakuta - pean silmas põhiprogrammi - ning Ugala jääb paremaid aegu ootama.
NB! Teatrijuttu ehk tuleb septembris veel, sest üks kohustuslik ballett ootab vaatamist, oktoobris aga plaanis Draamateatri külastus.
Pilt Tammsaare muuseumi lehelt (pärit lavastuse plakatilt)
11. augustil käisin Vargamäel vaatamas eelmise - ja ilmselt ka selle - suve menukit "Vargamäe varjus". Urmas Lennuk töötles ja lavastas Tammsaaret. Võttis "Tõe ja õiguse" epopöast - ainus raamat, mille kohta kunagi koolis öeldi, et see on epopöa - tema jaoks sel hetkel aktuaalsed tegelased ja liinid ning pani need rehetares vaatamiseks välja. Ehk siis tumedate palkidega rehetoas, mis kolmelt poolt avatud - uks publikule, uks näitlejatele ning lakaluuk neile, kel vaja ühel hetkel lahkuda - mängiti Mari lugu. Lisaks Ülle Lichtfeldti Marile olid laval Indrek Saare Juss/ Indrek, Tarvo Sõmeri Andres, Velvo Väli Pearu ning mõned lapsed, kel mälusoppide rida joonistada. Etenduse lõpus andis Aune, kes Vargamäel perenaise ametis, näitlejatele kaasa tükikese Vargamäed, et näitlejatel oleks see koht ja need suved meeles. Vaatajatele peotäit mulda ei antud, aga killud mälestusi küll. Etendus on minuga kaasas olnud nüüd juba terve kuu, aga emotsioon, mida see endas kandis, pole kadunud. Vargamäel tehti head teatrit. Kirjutasin algul mängiti, aga siis sain aru, et mängust oli see, mis sündis, kaugel. Või just. Võib-olla oli mäng nii tõeline, et hakkas eluks muutuma. Esimese vaatuse alati naeratav Juss ning teravalt torkiv, aga oma Jussist kinni hoidev Mari suutsid tekitada nii palju energiat, et selle maandamiseks oli tarvis veidi kentsakat Pearut ning jonnivat Andrest, kes rahvast naerutades pingel aeg-ajalt hajuda lasksid. Teises vaatuses muutus Pearu lüüriliseks, Andres karuseks kannatajaks ning Mari... Mari üritas kuidagi endaga rahu teha. Mõtlesin kaua, mida ma mäletan, mida meenutada tahan. Mäletan ja meenutangi seda, et Vargamäel sündis sel augustiõhtul väga hea teater. Latt astetati väga kõrgele.
13. augustil olin Meleskis vaatamas Mats Traadi spetsiaalselt kirjutatud ning Priit Pedajase lavastatud "asja" pealkirjaga "Läbi klaasi". Tegemist oli kohaliku klaasivabriku looga alates selle asutamisest kuni hetkeni, mil klaasi enam ei toodetud, vaatamata sellele, et hooneid, liiva, inimesi veel on. Klaasitükkidest, mis tootmishoonet ümbritsevat maapinda katsid, rääkimata. Antud etenduse puhul on hea, et ma distantsilt kirjutan, sest tegemist oli väga halva teatriga. Kui esimeses vaatuses oli üht-teist vaadata/kuulata, siis teine vaatus oli häving. Võib-olla oli selles klaasivabriku hääbumise metafoor? Ei usu. Isegi kohale toodud sulatusahi, milles klaasimeistrit kehastanud Aarne Soro - ühtlasi ka ainus sooritus, kus minu jaoks midagi huvitavat oli - klaasi puhus, ei suutnud huvi piisavalt pikalt üleval hoida. Lugu käis maha alates 20. minutist ning lõputust nihelemisest päästis vaid see, et teadsin, kui pikalt vaatused kestavad. Intriig puudus. See tähendab, et polnud suurt midagi, mida kehastada või näidata. Laval oli liiga palju rahvast ja rähklemist, kujundid nii kuradi karjuvad, et hale hakkas. Enne konkreetset etendust pakuti tasuta alkoholi, mis pani mu peas häirekella tööle, sest minu kogemus ütleb, et enne etendust pakutud alkohol võrdub halva teatriga. Rahvast oli palju, inimesed plaksutasid. Ma ei tea, äkki peabki nii olema. Endale tegin kaugeleulatuva järelduse ehk lahmin huupi - suvine Ugala on endiselt halb Ugala, vaatamata heale kirjanikule, lavastajale ning Viljandist põgenemisele.
10. septembril Draama raames Von Krahli teatri/ Viljandi kultuurikolledži 8. lennu diplomilavastus "Idioodid". Lars von Trieri filmi remiksi oli lavale toonud Juhan Ulfsak, mängiti seda Laia tänava võimlas. Pean alustama sellest, et antud kursusel on mitmeid n-ö slepiga... näitlejaid?... Ehk siis saali sisenedes tekitas minus füüsilist vastumeelsust kamba lämisevate noorte nägemine. Ikka tajutavalt halb oli, etenduse alguses läks see üle. Umbes 50 minutit oli huvitav, näitlejaüliõpilased näitasid omandatud arsenali, viskasid enda ja oma ameti üle nalja, pisut ka popkultuuri üle, aga siis see ammendus. Ehk siis von Trieri film tuli mälusopist liiga intensiivselt esile ning noored näitlejad hakkasid end kordama. Ja nii oligi. Mul oli tunni aja jooksul igav. Piinlik mitte, mõnel korral muidugi naersin, kuigi idiootide üle ei tohi - vist - naerda. Mingil hetkel tahtsin juba haigutama hakata, sest asi muutus tüütuks ning ei tahtnud lõppeda. Ja ma ei saa mainimata jätta, et mu ees istus keegi proua - ma muidugi usun, et tal aastaid minust ilmselt vähem - kes pidevalt ja rämedalt naeris. Mille üle naeris minu selja taga istuv meesisik. Nii et kui vaadata või kuulata mänguplatsil midagi polnud, siis saalis ikka oli.
Kolme kogemust kokku võttes - kehastumisteater, kus sündis ime, kooliteater, mida esitas professionaalne teater, n-ö uus teater, mis on tegelikult vana film. Arvata on, et ma eelistan esimest. Iga kell. Nii et järgmisel suvel jälle Vargamäele ja Draamale, kus loodetavasti nii punki programmi ehk ei pakuta - pean silmas põhiprogrammi - ning Ugala jääb paremaid aegu ootama.
NB! Teatrijuttu ehk tuleb septembris veel, sest üks kohustuslik ballett ootab vaatamist, oktoobris aga plaanis Draamateatri külastus.
Pilt Tammsaare muuseumi lehelt (pärit lavastuse plakatilt)
Kirjutas Kriux kell 3:07 PM
