Eesti film

Ei tsiteeri surematuid klassikuid, aga mental note iseendale, taustaks Rainer Sarneti mängufilm "Idioot".

Minu osalus filmikultuuris on
a) rahaline (Eesti maksumaksja),
b) väga kaugelt vaataja (nii kaugelt kui prillita võimalik),
c) üritan end enne omamaise toodangu vaatamist pildituks või tuumapohmelli juua (1. jaanuari filmide puhul on töötanud, mis aga ei takista pärast filmi lõppemist karjatust "Mis mõttes?"),
d) luban, et ei tee ühtki kunstilise kavatsusega filmi.

Täistunni seierit tagaajav sekundiseier oli mõne arvates kinos huvitavam kui kinolinal asetleidev kannatamine ja kirgastumine. Kannatasin saalis, kirgastusin selles mõttes, et unustasin olulised märkused, mida mu nähtamatu magistritöö juhendaja ennist kahe tunni jooksul nähtamatu magistritöö kohta oli teinud.

Tahtmata "Viimsele reliikviale", "Kevadele" ja "Keskea rõõmudele" liiga teha, pean nõustuma väitega, et eelnevast reast kronoloogilises järjestuses varaseimast filmist saadik on "asjad" Eesti filmi juures suht halvasti. Tsiteerides nüüd taas surematuid klassikuid. Ja tõmmates samas paralleeli surematule klassikule, kes väitis, et pärast Koidulat pole Eesti teatris midagi head enam toimunud (sellest kavatsen ma kunagi pisut ka kirjutada, sest mõned vaadatud etendused on laagerdumas, et kuidagi sõnaks muutuda).

Ja saal oli täis intelligentseid vaatajaid, kes sõid oma haisvat paismaisi vaikselt mäludes, imesid karastusjooke luristamata. Kõige kärarikkamad külastajad ilmselt olime meie seal 2. reas, kes me krabistasime mandleid ja kummikomme süüa, haisutasime energiajoogiga ning vurtsasime Värskast gaasi välja.

Ilusad inimesed olid enamasti ekraanil, aga kaua seda ilu ikka vaadata, kui nende ilus olemises pointi ei taba?