Saba rõngas

Pärast reedeõhtust pisardamist, mis tuli ilmselgest enesehaletsusest (teised teevad seda-teist-kolmandat, mina istun ja kirjutan nähtamatut magistritööd), võtsin ennast kokku. Ehk siis olin koos läpakaga köögi laua ääres, kuulasin kordusest kolm korda "Rahva oma kaitset" ja "Leviosutit", suitsetasin iga poole tunni tagant sigareti ning kirjutasin, kirjutasin, kirjutasin. Või noh, lõikasin, kleepisin, voltisin. Rahu tuli südamesse sel hetkel, kui sain aru, et kuud taevast alla ei too, aga samas ei kuku ka taevas mulle pähe.

Ehk siis tegin pausi. Kell neli pakkisin arvuti kokku ning lahkusin lainelt. Tänagi olen end eemale hoidnud. Homme jälle päev. Mañana-kultuur pole mulle kunagi sobinud, hingerahu nimel aga oli väikest eemalesaamist vaja.

Nii ongi.

Muide, märkamatult tuleb talv. Täna oli päev otsa miinuskraade. Kuna olin õues kaks tundi, tunnen praegu, kuidas külm ikkagi kontide vahele puges ning seljale kergelt haiget tegi. Jah, aga ma tahtsingi ju leida inspiratisooni, motivatsiooni ja jumal teab, mis loomi veel vihmasest metsast. Juhtus, et vihma asemel oli pimestav päike, näpuotsi tuimaks tegev kargus, metsa asemel hoov ja Pinotexi pintsel.

Aitähid!