Külalisetendus

"Vanemuise" teatri suures majas mängiti eile "Endla" külalisetendusena A. Reinla tükki "Koduabiline", mille lavajstajaks Tiit Palu.

Sellega lõppes viisakas sissejuhatus. See etendus oli täielik kräpp! Võib-olla on mul halb maitse, võib-olla on mul vildakad ootused, aga sellist saasta ma ei mäletagi end kunagi vabatahtlikuna vaatams käinud olevat. Kui ehk välja arvata kunagi seal samas "Endlas" vaadatud "Suvitajad" ning mingid suvetuuride bändi vahepealsed sutsakad, mida ma aga kunagi algusest lõpuni pole jälginud.

Ühesõnaga neli näitlejat - Indrek Taalmaa, Jaan Rekkor, Kaili Närep ja Tambet Seling kakerdasid ja käkerdasid laval midagi otseselt tegemata. Neil lihtsalt polnud midagi teha - nõrk tekst, mis oli täiesti tühjalt lavale seatud. Ühe näitleja hääl kusjuures ei kandnud suure saali etendust välja. Nii piinlik oli, et tahtsin pingi alla vajuda. Mõttetu rabelemine, tühjad fraasid, kahemõttelised liigutused. Mida ma veel ütlen? Polegi midagi öelda, parem oleks oma mälust selle etenduse külastamise fakt kustutada. Ma olen õnnelik, et ma elan Tartus, mitte Pärnus.

Muide, saal oli üle müüdud, inimesed möirgasid naerda. Mu jaoks nii traumeeriv kogemus, et vajasin teise vaatuse üleelamiseks vaheajal väikese sigareti :( Nii et Eesti teatri mannetus paneb mind tervist rikkuma :D

Unustatud.

Hommikused inimesed: ehitajad, liputajad, professorid

Tegelikult on see esmaspäevaõhtune teema, aga ma ei jõudnud seda varem üles märkida.

Esmaspäeva hommikul otsustasin bussiliiklust eirata ning jalgsi tööle minna. Seda enam, et ilm oli kevadiselt värske, tänavad puhtad ning Raadil näitas kraadiklaas kaht plusskraadi. Etteruttavalt võin öelda, et sihtkohas oli 2 miinuskraadi, tänavad peegelsiledad, nii et pikali kukkumise vältimisega oli probleeme. Inimesi tuli vastu nagu murdu - ütlesin ju, et karge hommik, linnud laulsid jmt bla-bla.

Ühesõnaga. Viinapoe lähedal tuli mulle järjestikku vastu 3 satsi ehitajaid, algul ikka 1 ja 1, aga siis juba 2 korraga ning kibekiired sammud tippimas alkoholi suunas. Mis tõi mulle pähe mõtte, kas ehitajad tõesti võivad auru all olles ükskõik missugust oma töölõikudest täita? Vaevalt, et nad kell 8 hommikul õhtuks ju Double Bocki lähevad ostma? Või lähevad? (sellest kunagi pikemalt).

Edasi kakerdasid hommikused inimesed, kes varjupaiga ukse taha olid tõstetud. Nemadki asusid sumisema viinapoe lähedusse. Seejärel jõudsin tsivilisatsiooni. Kenad ja klanitud tumedates riietes viimased tööleruttajad, esimesed unised üliõpilased, mõned noored emad koos jonnakate riidekuhja mähitud lastega.

Kassitoomel tuli mulle vastu vanapaar, mees 20 sammu eespool prouast, kes tagant karjus, miks mees niimoodi ometi kiirustab ja teda ei oota. Proua, mina tean, miks ta kiirustas. Nimelt ei olnud kõige ees mees, vaid kõige ees tuli TILL pikalt ees. Sulaselge liputaja, kes oma naise juuresolekul kiirelt-kiirelt suutis noksi püksist välja rebida ning läbi hammaste üritas mulle midagi öelda. Õnneks olin papist nii kaugel, et ma talle jalaga ei virutanud. Tädi juuresoleku tõttu ei teinud skandaali ka. Kuigi oleks pidanud, äkki ta siis edaspidi enam ei liputaks?

Pisut edasi jõudes avanes silme ees kaunis pilt proua professorist, kes oma neljajalgse sõbraga hommikust jalutuskäiku tegi. Selle koha peal oli juba miinuskraad, mis tähendab, et vaene kutsuke oleks vajanud uiske, kuna kõik ta neli jalga vänderdasid jääl siia-sinna. Proua professori ülesanne ei olnud seega mitte jalutada, vaid sikutada kaelarihmast, et koer ikka püsti püsiks ja mingilgi moel edasi liiguks.

Pärast seda tuli mulle vastu ridamisi endisi õpilasi, kelle puhul panin tähele, et nad jagunevad sirgelt kaheks: naeratavateks ja teretavateks ning vaikivateks ja võõrast teesklevateks.

Ilus hommik oli, kas teile ei tundu?

Kena päeva!

Ühesõnaga. Eile sai siis 7 kuud täis. Paar tagasilööki on olnud, täpsemalt 1 mahv, 2 tervet ning 2 poolikut sigaretti. Eelmisel nädalavahetusel see viimane pool siis (läks käest ära). Iseenesest ju väga hull ei ole, aga mind kohutavalt häirib see, et mul on ikka veel ränk vajadus haarata suitsu järele. Ükspäev jalgsi koju tulles tahtsin pärast Kroonuaia silda taskust suitsupakki võtta, et sigaret läita. Toppisin käe juba taskusse, kui meenus, et seal pole midagi... Absoluutselt igal ööl näen unes suitsetamist. Absoluutselt igal päeval mõtlen, et on isu tõmmata. Mängin vaikselt mõttega võtta sigaret ja minna ukse taha seda tegema. Seni olen end maha surunud. Nüüd on juba rohkem kui pool suitsuvabast ajast möödas. 5 kuud veel ja siis läheb elu edasi. Ma arvan, et vahepeal läheb veel paar korda asi käest ära, loodetavasti harjumust ei teki. Harjumustest on väga raske vabaneda, kuigi teen edusamme ;)

Jah.

Ahjaa. Eelmisel nädalal pidasime sünkareid tööl ja väljaspool tööd. Nagu ikka - tore. Ei viitsi pikemalt sellel peatuda, sest asi venis nagunii liiga pikale (minul, kes ma ei armasta juba pisikesest peale selliseid sündmusi...).

Ei.

Vasakule ära.

Where does the good go?

Vaatasin just, et eelmine postitus algas kurjakuulutava aimdusega, et magamatus mind maha murrab. Mul oli suhteliselt õigus :) Reedel läksin tööle, pea migreenist lõhkemas, keha eelmise päeva kukkumistest, rullimistest ja lohisemisest valutamas. Tunne oli, nagu oleksin peksa saanud ning siis tuule kätte külmetama jäetud. Igatahes magasin väikeste vaheaegadega õhtul kella viiest kuni järgmisel keskpäevani. Kogu seda värki veel välja ei maganud, aga ma eeldan, et natukene sain akusid küll laadida. See on see jaanuat, mis mu ära on väsitanud. Alati kõige raskem kuu olnud, ma ei teagi, miks, aga on. Raha on kõige vähem, aega ei ole, meeleolu on lowest low.

Tänane päev on teraapiline olnud :) Kogu ärkvel oldud aja olen vaadanud "Grey anatoomiat". Esimene hooaeg on läbi ja ma olen võlutud. Lisaks muidugi kuklasse pidama jäänud laul 4. episoodist. Mul on veel üks vaieldamatu lemmik :P

Kümme tundi ärkvel olekut on teinud oma töö. Vasakule ära. Loodan, et haiguseuss, kes minusse pesa on teinud, on nüüd välja magatud-rohutatud-tee-ja-meetatud.

Ahjaa. "Lendav laev". Humoorikas lugemine, mis väikestes annustes on parem kui kogu kupatusena. Mõelda. Üks kuuendik tegi ettepaneku, et me seda kohustuslikult loeksime. Ma pakkusin talle seda vabatahtlikuks lugemiseks :) Kavalust peab ka olema, eks.

On jah jaanuar

Kui ma veel paar ööd magamata olen, siis tõenäoliselt reedeni vastu ei pea. Täna hommikul ärgates olid silmad väga valusad. Tunne oli umbes selline, nagu kraabiks keegi teralise liivapaberiga ning samal ajal voolaks kuum õhku näkku seda kipitama panema ja silma seda kuivatama.

Ei ole kerge see lolli elu. Endiselt panen ajaplaneerimises nõrka. Olen taas lugenud, kõigepealt Durrelli ja siis Rannapit.

On jaanuar, lillede, šokolaadi, päikese ja punase taeva kuu. Lõpu lähedus tuletas end taas meelde, üks oluline ja tseremoniaalne toiming seisab ees. Njah. Külmavärinad. Mine tea, võib-olla ei olegi niivõrd lõplikkusest kuivõrd riknenud lõunasöögist, mida sööklas pakuti.

Kütma-katma-riietuma-minema minema.

Armastan elu!

Mismõttes?!

Mida teie teete laupäeva hommikul 7.45? Mina näiteks ärkasin ja üritasin telefoni sisse lülitada. Arvake ära, et mul õnnestus kolm korda sisestada vale pin-kood. Jajah. Sim-kaart on nüüd lukus ja masin küsib mult mingeid kuradi koode, millest mul loomulikult pole aimugi. Mismõttes?! Mul on sama pin olnud 3 ja pool aastat, daaa. Ei pea just ajugeenius olema, et meeles pidada, millal mu SÜNNIPÄEV on! Või peab??? Kommentaariks nii palju, et ma pole purjus, pohmellis ega migreenis. Vähemalt sel hetkel ei olnud, aga nüüd kisub küll meeleolu ikka suhteliselt hapuks.

Loll saab igal pool peksa ja lolli üle irvitab isegi tema telefon.

Tegelikult mul on nüüd muidugi abi vaja, et simi lahti saada, vastasel juhul... Ja ei ole nii lihtne, et lähed poodi ja tellid uue simi, ei ole, sest mina olen ainult numbri kasutaja, mitte selle omanik.

Tahaks rämedalt karjuda praegu. Sitt moraal muidugi, et telefoni ei tohi välja lülitada ja uimase peaga võib kella vaadata ka sammulugeja pealt, ei pea selleks telefoni sisse lülitama.

Ja üldsegi on lumi ka ära läinud, faaaak.

Aeg möödub rämeruttu

Oh. Esimene töönädal sai läbi. Jätkates sügisel pr. ülemuse ja siis osatava kolleegi poolt alustatud traditsiooni, lisagem siia juurde, et veel 19 nädalat. Siis on eksamiaega 3 nädalat. Selles perioodis on veel 9 nädalat ees.

Mitte et ma tahaks neid nädalaid lugeda... Asi on lihtsalt selles, et esimene töönädal läks väga kiiresti. Järgmine on umbes sama tihedalt ära planeeritud. Seejärel algab juba järjekordne teatriaeg, mis omakorda tähendab tihedat tööd. Mõned probleemid tekivad: nimelt millal ma jõuan tegeleda oma masterplaaniga ning puhata ja mängida? Ah?

Eile öösel lugesin päkapikk Ninatarga lugu "Kuidas kasvatada lastevanemaid" (Iko Maran). Lõpuks olin sunnitud, raamat käes, mööda tuba sammuma, sest uni tagus jalaga pähe ning paaril korral tabasin end püstijalugi magamas. Küsimused said tehtud ning lastel lugemiskontroll loodetavasti sooritatud. Täna juhtus seal klassis kaks paha asja... Mina vihastasin ja üks pisike armas tüdruk hakkas nutma. Lõpuks oli mul nii häbi ja ma ei suutnud kuidagi selgeks neile teha, kui kahju mul sellepärast oli, kuigi vabandasin nende ees ja üritasin kõigest väest. Paha-paha tunne jäi kohe esimesest tunnist sisse, nii et valmistusingi väga pahaks päevaks. Lõpp oli umbes sama rõve, sest põrguinglitele ei meeldinud eriti ühiselt vaadatud telelavastus. Töölehed on igatahes rämeda välimusega...

Nutt ja hala. 1. magamatusest; 2. südametunnistuspiinadest; 3. migreenist. Vaba järjekord, muide.

Kuulan veel natuke Tõnis Mägit, joon veel ühe kohvi ja vist hakkan koristama (kas tõesti????). Vägevad plaanid.

Töökavad ei teegi ennast ise?!

Agu Sihvka andis mulle eile suhteliselt kiiresti korvi. Üleväsimus või laiskus on nii suur, et umbes 1 lehekülje lugemisel järel on mul tunne, et maailm on väga ebaõiglane, sest sunnib mind lugema. See selleks.

Tegelikult on mul reedeks vaja valmis teha kaks lugemiskontrolli ja 1 tööleht filmi vaatamiseks. Ühtlasi on reede ka bürokraatia (loe: töökavade esitamise) edasilükatud tähtajaks. Mnjah. Seepeale oskan ma kosta vaid nii palju, et hakkasin mitte eriti suure entusiasmiga enne sellega tegelema, aga pole veel 1/4 valmis saanud. Tänane eesmärk on aga kindlasti selle neljandikuga maha saada, siis jääb homseks ning nädalavahetuseks vähem teha. Lihtsalt mind on tabanud mingi... mitte ükskõiksus. Mingi rahutus, mis ei lase mul tegeleda asjadega, millesse mul usku ei ole. Seega ei tegele ma hetkel millegi muu kui söömisega. Pooleliolevaid tegevusi on nii palju, et see ajab peast pisut napakaks. Täna jälle rahuldasin vajadust lõpetatud tegevuse järele ehk siis koristasin kapipealselt kokku õpikuid-töövihikuid ning lastelt saadud tagasiside lehti. Huu. Seda on liiga palju, ausalt.

Nii. Olgem ausad, kogu see jant on pähe löönud seetõttu, et üks kilo, mis vahepeal ära oli kolinud, on tagasi asunud. Lisaks on ta veel ühe sõbra kaasa võtnud. Uskuge mind, et see pilt, mis täna Kaubamaja riietuskabiinis mulle avanes, oli täiesti rõlge. Kõht ripub nagu... Nagu rõve kõht, sangad ei mahu enam särgi sisse ära.

Naistehädad ripuvad nende kehakaalust. Selline vanasõna. Teine on töökavade kohta: "Parem üks töökava kui mitte ühtegi."

Ma olen rääkinud.

Haa! Meil on soe vesi! Pärast 5-tunnist kütmist hakkas kraan turtsuma ning vesi pahises. Seega sellest 500-kroonisest torumees oli abiks ikka :) Vaatamata mu eelmise postituse irooniale. Nämm-nämm, oma sõnu on hea süüa (eriti kui alla oled manustanud 300 grammi tumedat šokolaadi, mmm).

Muusikaline vahepala ka. Nädalavahetusel Efq juures tõmbasin hulga (minu jaoks) uut muusikat. Mu vaieldamatuks lemmikuks on Tõnis Mägi kogumikplaat ("Eesti kullafondi" sarjast), üsna pea on vist kõik laulud peas (see pole vist saavutus, sest ega palju võõraid laule just ole). Ja järge on ootamas Liisi Koikson ning mitu plaati Hedvig Hansonit. Jammi.

Töölainelt ka. Bürokraatia võtab silme eest mustaks. Õnneks kindlustasin tagalat juba eelmisel nädalal ning praegu hullusega kaasa ei lähe. Teen kõike oma valitud tempos. Oma valitus tempo lubas täna büroga tegelemise asemel magamistoas koristada, pesu pesta ning siis sorteerida pabereid. Viimasel ajal on nn lõpetatud tegevuse iha suureks läinud - sellest ka need paberivirnade sorteerimise hood. Igatahes. Kui pärast jõule koristasin maal hulga olulist materjali paberikorvi, siis täna tegin sama linnas. See on ikka uskumatu, kui palju rämpsu inimene suudab toota! Muuhulgas leidisn endale adresseeritud kirju, võõrastele adresseeritud kirju, postkaarte, marke, ümbrikke ning terve hulga auguga Norra kroone. Ühe kena paberkotitäie teatrikavasid komplekteerisin ka kokku. Mitte äraviskamiseks, vaid näitlikustamiseks. Mul nimelt kahes klassis draamateema ning ma kavatsen asja neile ikka väga puust ette ja punaseks teha :) Loodan, et asjast saab asja.

Agu Sihvka ootab mind voodis. Hääd ööd.

Wanted: toru

Laupäeval, mil mind kodus polnud, läks meil kodus vesi ära. Diagnoos: külmumine. Märkuseks: õues oli ju ometi pea 10 kraadi külma. Tehti sauna, köeti 100 kraadi kööki-vannituba. Sooja vett ei tulnud.

Pühapäeval ka ei tulnud.

Esmaspäeval ka ei tulnud.

Teisipäeval tuli torumees, kes 500 krooni eest ütles, et toru on külmunud. Õues on 5 kraadi ja higistamiseni on neid ruume, mille seintes-põrandates veetorud, köetud juba neli päeva. Seega, kus on see toru, millesse soe vesi on ära külmunud. Naabrite juures?

Esmaspäev. Suhteliselt sinine. Pea valutab nagu loom, parem silm on väga valus. Huh. 7. jaanuar muutus kuidagi masendavaks, kui tühja passimiseks läks. Oh, mõttetu on junnida, õiendada ja kurta.

Tahan magada, sest eile läks rõvedalt pikale.

Oli aasta 2008. esimene nädal

Tähelepanekud...

... õigel ajal tuleb alati koju minna;
... vahel on parem üldse mitte kodust väljuda;
... totraid sõnu ei tasu tähele panna;
... öösiti tuleb magada;
... energiajoogid on saatanast;
... kollaseid jooke ei tasu manustada;
... palliplatsile pole mõtet ronida, kui oled koba-küündimatus ruudus;
... enne sauna minekut kontrolli, kas see on köetud;
... keset ööd ei tasu võõrastega vestlusse laskuda;
... ei tasu rääkida teemal, millest suurt midagi ei tea;
... tundigi magamata ei tasu minna esinema;
... üleüldse hoidu edaspidi igasgusest avalikust esinemisest, sest see võib põhjustada infarkti;
... püüa päevas süüa rohkem kui ühel korral;
... raamatukogu on saatanast;
... meil Madlicheniga on sama motivaator - mitte tunda piinlikkust;
... on täiesti võimalik jättes palgatöö tegemata, teha oma magistritööd;
... änks on hea;
... parem on änksita;
... mul on lahedad kolleegid;
... mul on head sõbrad;
... mul on vägev perekond.

Palju õnne mulle sünnipäevaks!

Vastutus ja eetika

Osalesin koolitusel. Räägiti peamiselt sellest, kuidas pisut eriliste õpilastega koolis hakkama saada, toodi hulgaliselt kogemuslikke näiteid. Pikemalt peatuti sellel, miks poistel tekivad murdeeas koolis igasugused probleemid.

Kõige rohkem tekitas elevust jutt naiste ja meeste (tüdrukute ja poiste) erinevatest stressi maandamise mehhanismidest. Naiste puhul on esimeseks stressist lahti saamise reaktsiooniks nutmine. Õppejõud väitis, et stressipisarad on soolased, jonni omad mitte (pidavat tatimaitsega olema). Meeste puhul näitab nutt aga äärmist nõrkust, seepärast ei maanda mehed end nutuga. Nende esimene reaktsioon raskusele on agressiivsus - parim kaitse on rünnak! (õppejõud kasutas meestest rääkides üldmõistet alpinisti kompleks, mis tähendab seda, et iga võitlus on väärtuslik, sest see on võitlus ning võib kaasa tuua tunnustuse). Edasi: naistel rääkimine (teate küll, miks naisi pläkutisteks nimetatakse!), mehel ejakulatsioon (soovitus: võiks olla poistel see võimalus :P). Kolmandaks naistel kehaline kontakt (pea silitamine, käest kinni hoidmine, "vältimatu jõu" žest), meestel sellist asja muidugi kõne alla ei tule, on hoopis päästerõngaks alkohol. Lektor rääkis taas selles teraapilisest kogusest, mis aitab lõdvestada lihaseid, mida inimene ise ei saa lõdvestada (süda, kopsud, soolestik). Naiste puhul aitab ka igasuguse töö tegemine, peaasi, et oleks lõpetatud tegevus (sahtlite koristamine, toa koristamine, pesupesu). Mehed selle asemel põgenevad! Poisid panevad klapid pähe, kapuutsi pähe ning manavad näole ülbe naeratuse. Viimaseks naiste puhul igasugune teraapia, meeste puhul igasugune riskiga seotud tegevus.

Oeh. On ju arusaadav, miks poisid naistekeskses Eesti koolis pätistuvad?!

Mõned mõttekillud ka:

Õpetaja on käi, kelle töö on teravaks ihuda, ette valmistada, kuigi ise ei lõika ta midagi.
Naine suudab olla nii naine kui mees, mees suudab olla ainult mees.
Poiss õpib kätesse ja tüdruk pähe.
Poiss õpib oskusi, mitte teadmisi.
Kadunud nagu pardipask vette.
Igast looduslikust materjalist saia ikka ei küpseta.
Vahetame parteisid nagu pamperseid.
Paanika- ja reformide ministeerium (HTM)

Repliik

Arvestades minu paljusõnalisust on mul siiski äärmiselt vähe öelda. Lõpetasin värgi 1. versiooni 5 minutit tagasi, kakamaitse suus, põsk tõmblemas. Nüüd otsin ohvri, kes selle läbi loeb ja ütleb ilmselget: "Mõttetu mula!"

Aitäh mulle kõigi poolt!

P.S. Mõistus ei tulnud koju, kuigi ma teda ootasin. Loodetavasti katus ei hakka sõitma.

Haa. 2. jaanuar on käes. Ma loodan, et see ei saki sajaga. Põhimõtteliselt on mul veel 2 tundi ja 14 minutit aega kirjutada. Nimelt seadsin eesmärgiks kell kolm magama minna. Olen joonud juba liiga palju kohvi, jõudsin kell 11 toppida endale sisse jogurtit-müslit ning sügelen sigareti järele. Aga kui ma täna ka ühe suitsu tõmban, siis olen ma juba suitsetaja, mida ma ju ometi pole, kuigi üks arvas, et ma tegelen enesepetmisega, kuna need 2 süüdatud sigaretti aastavahetusel, millest ma muide 1. poolikult minema viskasin, näitavat, et ma suitsetan. Tihedaks on läinud, seda ma tunnistan - tervelt kolm suitsu 6 kuu ja 13 päeva jooksul. Täna hommikul otseselt polnudki suitsupohmakat, olin lihtsalt üle väsinud ning õnneks ka kartulikrõpse palju tarbinud, seega sain soola süüdistada (siiani on huuled ja nägu paistes ning igemed väga hellad!). Asjakohane rubriik suitsu ja krõpsude kohta: "Tehakse ikka häid asju!"

Tulles tagasi selle juurde, miks ma üleval olen ja aina aega raiskan ( eelneva joga kirjapanek võttis 7 minutit väärtuslikust ajast!) - kirjutan, noh. Tegin väikese poolihääli proovi ning esialgu on 12 minuti jagu soigumist kirja pandud, aga see tekst ei ole alguses nii tihe, kui ma tahan - sissejuhatus on mõttetult pikk ja mitte midagi ütlev. Kokkuvõte on väga napisõnaline ja ütleb selle, mis ma öelda tahan kolme lausega ära ehk siis tekitas minus küsimuse, miks kuradi pärast ma seda juttu siis üldse kirjutan, kui selle saab kolme lausesse mahutada... No ei ole rahul, mõtteid on mingi mitusada ja need ajavad mind hulluks, ausalt. Ennist köögis kirjutades sai kogu taustade taust ja taust kirja pandud, nüüd peaks asjast kirjutama, aga ei saa alustatud. Laotasin endale kogu krempli voodisse virnadena laiali (loomulikult kronoloogilises järjestuses onju) ning avastasin õudusega, et üks virn on pea olematu ehk siis materjal on kuskil läpaka failis. Osaliselt läbi töötatud, aga see tähendab omakorda seda, et ma ei saa on hiljem tekkinud uitmõtteid teoks teha, sest mul pole kuskilt miskit kontrollida.

Huvitav, kaua mul õnnestub veel kirjutamist vältida? Tegelikult on ju nii, et kohe kui kõik kirjas võin magama minna ja see võiks motiveerida ju, aga paraku tean ma, et kui kõik saab kirja, siis hakkan ma sekundi pealt asju ümber sõnastama, sest see on kirjutatud.

Ja tegelikult olin ma enne pisut paanikas. Pean silmas enne tänast. Niivõrd, et istusin rampsis jne. Täna littis täiega ning absoluutselt polnud naljaviskamisest abi. Ma tegelikult suutsin olukorra absurdsuse üle naerda, aga see naer on pisut hüsteeriline. Mis mul ometi mõttes oli, onju. Tarms lubas reedel helistada ning mulle meenutada, kui lolliks ma ennast õigupoolest teen. Nõme on see, et ma ei vaja meeldetuletust! Lisaks on mul tekkinud reaalne hirm, et dubleerin täielikult üht ettekannet (selles osas, mis mu ettekandes mõistuspärane mitte pastakast välja imetud on - mul vähemalt plaanis on selline osa küll... selle kirjapanekut ma siin tundide kaupa edasi lükkangi).

Tsii. Nüüd on tuduni aega tund ja 53 minutit. Palun mulle kulbiga mõistust! Aitäh!

P.S. Homme on trenn, jepikajee. Ma kavatasen oma ultramoodsa sammulugeja vööle kinnitada ning jalgsi tööle marssida. Sprotttttti peab tegema, onju, sest jõul andis (veel) ühe lisakilo.

P.P.S. Ja üldse: kas ma peaksin homme tööle minema? Hommikul? Lõunal? Ei? Ülemus pole teatanud, ma siis ei lähe :D

Eestimaa laul

Kalev Sport näitab 1988. aasta Eestimaa laulu, kus Mikk Mikiver räägib peagi kättejõudvast ideaalist "vaba rahvas vabal maal." Hagi Šein tutvustas teda kui fantastilist meest, kes on fantastilise häälega. "Ma olen eestlana," tsitaat Kennedylt, onju. Rahvas armastas oma kangelasi ja Mikk oli kangelane. "Mul puudub nii palju, palju. Mis, ei tea ma," on Juhan Liivi luueread, mida näitleja lauluväljakutäiele rahvale esitas. Silmad vesised, olekus presidendiväärikust (Tarmsi sõnad), hääl endiselt fantastiline. Näitleja oskus esitada võõraid sõnu nii, et need tunduvad tema enda sõnadena, on poliitilise manipulatsiooni seisukohalt oluline. Õnneks on mul võime unustada Miku poliitiline taust ja keskenduda olulisele. Ehk siis sellele, mis teatrilavale jõudis. Muide, mul on materjal koos. Õhtul jõuan koju ja sukeldun oma pisikesse mullikesse. A.S. saatis pühapäeva õhtul konverentsi kava. Ma arvan, et mõned muutused tulevad, sest samal päeval on Jaan Krossi ärasaatmine.


Kessu tuli ka väevõimuga Urmas Alenderit vaatama. Olid ikka ajad ja kombed. Boris Lehtlaan (on nii?) laulab õrnast ööbikust. Ikka imekspandav, kuidas inimesed lihtsalt seisavad ja plaksutavad. Igale avaldusele plaksutavad, kaasas plakatid nt "Enn Tarto vabaks". Rein Veidemann kõneleb Euroopa eelpostist idas ja aknast Euroopasse. Noorus oli vist ikka tore aeg :) Parafraseerib nooreestlasi, ärkamisaegseid mehi ja naisi. Oh, Rein.

Heh. Muide. 20 aasta tagused sündmused on need. Kui suudan sellist asja meenutada, siis olen päris vana.