Hoffmanni lood

Neljapäeval, 24. septembril saalitäis tüüpe kuulamas kõigepealt Vanemuise kirjandusala juhatajat ja siis noortetöö juhti. Ega neil suurt midagi öelda olnud, va see, et tulge ikka lapsukestega teatrisse ja tulge ise ka teatrisse, sest meie oleme kõige paremad-vahvamad-ägedamad ja hoiame alal Eesti kultuuri. Vahele veel youtube´i stiilis klipikesi (Vanemuine on ikka rämedalt Linnateatri pealt selle videode tegemise kunsti maha viksinud. Mitte et teised ei teeks või nii, aga Linnakas oli selles vallas esimene ja mul päris vähe torkab). Igatahes tutvustati hooaega ja plaane, öeldi, et tuleb tulla loengutesse lastega enne etendusi. Kordagi ei mainitud, mida peale ooperi, balleti ja "Suurema kurbuseta" võiksid noored vaadata, laste jaoks on neil ju Lotte kandikule asetatud ja sellega saab vasemale ja paremale vehkida, nii et siinkohal nuriseda ei saa. Enivei.

Jacques Offenbach "Hoffmanni lood", lavastaja Dmitri Bertman. Kuna ma pole suurem ooperisõber, siis tekkis mul juba praegu probleem, keda veel nimetada peale lavastaja. Rohkem tähelepanu tõmbasid veel kostüümikunstnik Tatjana Tulubjeva ja koreograaf Polina Žukova töö, nii et olgu nemadki ära mainitud.

Tegu on 19. sajandi kirjaniku E. T. A. Hoffmanni elu ja loomingu põhjal kokku pandud looga, mille sünopsis on üsna lihtsakene, kuigi reaalsusega on sel vähe pistmist. Hoffmann joob ennast silmini täis ühe naisukese pärast ja hakkab siis meenutama kolme möödunud armulugu. Esimeses on tema ihalusobjektiks mehhaniseeritud tantsiv nukuke Olympia, teises kena lauluhäälega Antonia ja kolmandas kurtisaan Giulietta. Armulood lõppevad loomulikult õnnetult, sest Hoffmannil on üks võimas ja võigas vaenlane ja teda ei aita isegi tema truu muusa. Finaalis igatahes saab Hoffmann kõik, mis ta tahab - vähemalt mulle tundus nii.

Kui keegi väidab mulle, et ooper on midagi muud kui see, et paks mees karjub, siis on tal vaid osaliselt õigus. Paks mees tegi paar korda seda eriti iivlit naeru, mille tõttu ma juba varasest lapsepõlvest ooperisse suure ettevaatusega suhtun. Mitte nii paks naine tegi ka seda. See on see "Ha-ha-ha-haa," eriti jämeda häälega ja eriti võltsilt öeldult-retsiteeritult. Teiste sõnadega soon the world will be mine. Ma hakkasin igatahes nende kohtade peal naerma. Iseenesest oli lugu kena ja arusaadav, naljakas oli vaid see, et kuidas inimesed lihtlausetega üksteisega suhtlesid. Vähemalt tiitreid jälgides jäi selline mulje. Esialgu oli loomulikult kummaline kuulata prantsuskeelset laulu, aga sellegagi harjus. Ma millegi tõttu olen alati pidanud itaalia keelt rohkem ooperi keeleks kui ükskõik, millist teist keelt. Sai üle. Igatahes oli laval nagu ikka kahekordne rõduga ehitis, väike keerdtrepike, mõned pöörduksed, et kogu tegevus ikka kenasti ära mahuks. Oluliseks komponendiks oli ka selline pooliku dušikabiini sarnane moodustis, mida ringi aeti ja kus omakorda ringlevat peeglikesed sees. Meenutas püstist solaariumikabiini. Seal siis need naised ilmusid ja kadusid.

Rõduga seoses meenub ka koor, kes proloogi ajal üleval oli ning kätega suitsuklaasile mustreid joonistasid, päris huvitav leid, esimesel korral. Pärast tulid nad sealt alla, käed seoti kummide külge ja nad kehastusid ümber marionettideks, keda nukujuht omatahtsi lükkas ja tõmbas. Mingil hetkel said nad lihtsalt Michael Jacksoniteks, kellel ühes käes must ja teises valge kinnas (kaabud peas, mustad püksid-pintsakud seljas, läikivad särgid hõlmade vahelt välkumas). Näomaskid olid neil ka ühes kohas :D Koori liikumist vaatasin esialgu pisut umbusklikult, sest mulle tundus neid kuradi palju olevat, nad võtsid kogu lava enda alla ja ei jätnud solistidele ruumi, aga hiljem sain aru, et nii pidigi olema. Solistidel oli väike hingetõmbepaus :) Koori liikmeid oli ikka pisut tantsima ka õpetatud, pisut võõristav oli, aga no olgem ausad, mis ooperi puhul ei ole võõristav? Mul nimelt on selline kiiks, et ma ei suuda laval laulvaid inimesi eriti loomulikena võtta - mitte, et sõnateater oleks midagi loomulikku, oh ei - ei ole ju normaalne, kuidas paks mees laulab: "Oh, kuidas ma siin praegu hakkan kannatama," (liialdasin pisut, nii pikki lauseid seal ei ole, aga mõte on enam-vähem selge)?!

Paksud mehed ja mitte nii paksud naised olid iseenesest toredad, ma päris täpselt ei saanud aru, miks Olympia ema-isa (ma ei tea, kuidas seda tegelast nimetada) oli naiseriietes mees... Sellest sain küll aru, miks ilus Olympia muutus ühel hetkel roheliset savimaski plörakaga koletiseks (ehk siis üks kõhn meesterahvas, kelle roided olid toonitatud sama roheliseks kui ta nägu ja kleit tantsis kena Olympia asemel Hoffmanniga, kuni see hingetuna - loe kaltsunukuna - maha varises). Olid head leiud, olid. Oh, ja siis oli veel üks huvitav stseen, milles osales klaverit häälestav Antonia isa - ka selle rätikusega näo ees, mida eelnevalt juba koori juures mainisin (äkki mul on valesti meeles ja kooril ei olnud siiski rätte, olid ainult Antonial ja tema isal?) - kulunud võte see räti näo ette panemine, aga töötas päris kenasti (surm-elu).

Kuna ma ei tea midagi sellest, mida ooperi puhul tegelikult hinnatakse ja esile tõstetakse, siis minu tähelepanekud sellisteks jäävadki. Ahjaa. Päris vähe hakkas kummitama proloogi ja epiloogi ajal esitatud laul küürakast Kleinsackist. Üldse tundub praegu naljakas, et ma ooperist nii kaua eemale olen hoidnud. Proua P., keda teatris kohtasin, ütles, et ta vaatab teist korda, aga ikka veel aru ei saa ja meeldima pole hakanud :) Mulle täitsa meeldis. Oma absurdsuses ja jaburuses oli see tore. Arvestades, et ma ei oodanud mitte kui midagi, sain ma hea tuju ja elamuse.

Sügisesed rõõmud

Töö juures kukub uimaseid kärbseid iga kuradi minuti tagant laest-ruloo küljest-klaasi küljest aknalaule või põrandale. Kukuvad selja peale, siputavad natuke, põrisevad uniselt ja siis... surevad ära. Või siis teesklevad väga osavalt surnuid. Ilged loomad. Lapsukesed õiendavad, et nad sellist vaatepilti peavad nägema, lömastavad uimakotte vastu akent, loobivad üksteist karvajalgadega. Ma ei ole neile Pambu-Peedust ja sellest, mis juhtub loomi piinavate lastega, rääkinud, sest ma koledal kombel vihkan isegi neid putukaid.

Kodus kukub uimastatud sääski iga kuradi minuti tagant keset lendu põrandale, pähe ja voodisse. Kuna sääski on jälle s... palju, siis olen ma sunnitud sääsehirmutajat kasutama. Sääsehirmutaja tööpõhimõte ei ole mitte sääski eemal hoida, vaid neid uimastada ja hoo pealt surnutena maha paisata. Kusjuures nemadki üritavad surnut teeselda (nad ei ole surnud, kontrollitud).

Igal jumala päeval korjan kokku mitukümmend surnud looma, ise vastikusest võdisedes ja samas olles kuradi õnnelik, et need loomad ei saa mulle enam suhu-silma-pähe lennata. Ei tea, kas see on mingi kuradi karmavõla tõttu või on karmavõlg alles selle kahjurõõmu tõttu teel.

Äädikakärbestest ma juttu ei teegi enam. Nendest lollidest tiivulistest - ilmselt ka kärblaste suguseltsi kuuluvad -, kes jooksmise ajal mu pea ümber tiirutavad, ma ka ei räägi. Täna kimasid paar kamikadzest isendit mulle suhu ja üritasid oma enesetapulennul mindki teise ilma sokutada. Krdi terroristid.

Phh, sügis.

P.S. Ma muidu nii palju ei kiru, aga praegu on küll üks krdikrdikrdikrdikrdi tuju. Kusjuures. Kõik on hea :D

Rahvasportlased hoos

Ohoi. Poleks arvanud, et ma selle päevani elus jõuan, kus ma massidega koos liikuma hakkan. Seda sõna otseses mõttes. Igatahes tegin nn kontrollstardi võistlusolukorras, et aru saada, kas ma olen suuteline liikuma. Olin küll. Ma liikusin lõppkokkuvõttes täpselt selles tempos, nagu ma alati kodustel radadel liigun. Selle vahega, et ma ei kaotanud ühtegi minutit km peale lisaks, vaid tempo oli kogu aeg ühtlane :D

Haa ilmselge vale... Sest. Ma kasutasin seda taktikat, et kleepisin oma silmad ohvri kuklasse ja siis orienteerusin tema tempo järgi. See töötas hästi esimesel 8 kilomeetril, aga siis see tüüp, kelle kuklas ja vahepeal ka ees ma jooksin, kiirendas ning läinud ta oligi. Igatahes tahtis jupp Rannamäe tee - Pikk tänav - Laboratooriumi tee - Suurtüki tänav mul juba esimesel ringil hinge seest välja võtta. Esimesed sammud munakivisillutisel viisid minu esimese ringi vedaja kohe kiirelt mu eest ning nii ta nurga taha kadus ning vaid vilksas veel korra või paar mu ees, nägin teda ka siis uuesti, kui ta Pirita teel mulle nn vastu jooksis ehk ma alles minemas, ta juba tulemas teise ringiga. Hea samm oli tal :) Mul on kohe kahju, et ma ta sabas ei saanud edasi minna.

Mis ei tähenda, et ma üksi oleks jäänud, ei. Ma leidsin kohe endale teise jänese ette, kes vedas mind täpselt viimase joogipunktini, mis oli siis täpselt eelkirjeldet tänavate alguses. Seal ma kangestusin ja jäin lolli peaga, näoga või vali mis iganes kehaosa, seisma. Poleks pidanud seda tegema, sest ega mul veevajadust kui sellist olnud. Olgem ausad, vahepeal olin liigagi palju vett tarbinud, nii et ma ise ka kuulsin, kuidas see kõhus loksus - ma arvan, et see oli kõrvaljooksjatele ka kuulda :D Igatahes oli seal valus. Kohe väga. Ja siis ma kõndisin. Algul mõtlesin, et natuke. Üritasin joosta - lõppu oli umbes 3 km - ei õnnestunud. Ütlesin mõttes (ma vähemalt loodan seda) endale paar ropemat sõna, et vunki lisada ja oma lollus ikka endale meelde jätta. Kõndisin veel. Samal ajal möödus minust täie p...ga terve hulk sportlasi, teiste hulgas 10 km võitja koos tüüpidega, kes ka võita tahtsid. Väga kiired olid nad :) Ja siis muidugi veel teisi jooksjaid. Ma teen tagasihoidliku pakkumise, et neid oli vast nii sadakond, võib-olla veelgi rohkem. Igatahes jalutasin kenasti munakivitänavatele ja siis hakkasin vaikselt jooksma. Algul tasakesi ja siis hooga. Väga hea oli! Igatahes sain vungi uuesti üles, paarist inimesest sain veel Schnelli tiikide ääres mööda ja siis oli juba peaaegu kodu :) Kaarli kiriku ots oli ka vaevaline - väike tõus ju - aga sain hakkama.

Tempost ja ajast. See oli täpselt seesama keskmiselt, millega kodus jooksen. Küll aga tean ma, et teisest kaheksanda kilomeetrini oli tald ikka suht põhjas, jaksu ju oli, nii et läksin vooluga kaasa. Edasist juba kirjeldasin. Kui palju ma viimastel kilomeetritel kaotasin, ma täpselt ei tea. Vaadates protokolli, pakun, et see võis olla kuskil viie minuti kanti. See selleks. Kas ma sain seda, mida ma otsima läksin? Jah, sain ikka. Ma tean, et ma olen võimeline ennast kokku võtma ja tegema asju, mida ma eriti hästi teha ei oska või ei julge. Nii et väike õppimisaeg ja saab hakkama. Mis tähendab, et edaspidi ei ole mul tarvis minna rahvasportlaste vahele tunglema, vaid ma võin vabalt koduses Tartus sörkida, vaadata neidsamu tüüpe, kes rahvajooksudel käivad - ma nägin pea kõiki neid jooksjaid, keda ma alates kevadest olen järjekindlalt harjutamas olen jälginud - ja tunda end hästi. Mis ei tähenda, et ma enam rahvasportlaste hordidega ei ühine :D Kindlasti ühinen, sest koos pingutamine annab ikka rämedalt adrekat, nagu võistlussituatsioon ja kogu sellega kaasnev krempel.


Pilt http://drumlouder.ee/EA/sygisjooks2009/pages/image/imagepage6.html

Mis siis, et ma täna laipväsinud olen. Mis siis, et mul endiselt nohu ja köha on. Mis siis, et mu vasak jalg tundide kaupa krambis on.

Ja nii palju ilusaid spordiriideid ja jalatseid kui nädalavahetusel Tallinnas, pole ma kunagi näinud. Ja kujutage ette, need kõik olid aktiivses kasutuses! Ma ei tea, mis eesmärgil, aga vägi oli asjas sees ja see on alati vägev kogemus.

Seda ka, et ilmselt ei oleks ma elus kunagi jooksnud poolmaratoni, kui ma ei oleks suitsetanud ja siis otsustanud lõpetada. Kas ma jõuan ka maratonile, mis oli jooksma hakkamise ajendiks, ma ei tea. Nüüd ma juba tean, et see on hull idee - poole lühema maa läbimine õpetas seda. Teisalt. Süües kasvab isu. Võib-olla mitte panustada pikale maale, vaid hoopis kiirusesse ja sihtida just sellist pealt kahekümnest distantsi. Veel ei tea, mida teha, aga maitse sain suhu ja see maitse on hea :)

Apdeidin

* uusi ville üks - kanna peal väga rõvedal kohal, aga süüdistada ei oska ühtki jalanõud - täiesti salaja seadis ennast seal sisse;

* apteegist ostetud 170 krooni eest erinevaid plaastreid ja villide teket ja hõõrdumist ennetav pulk (villipulk :D) - dialoog nägi umbes selline välja: "Tere, ma soovin plaastrit. Sellist, mis jala peal püsib ja ennast iga tuulehoo peale jala küljest lahti ei ehmata, sellist, mis ei pirtsuta, kui ma teda kasutan." Apteeker: "Jah, noh, plaaster ongi kleepimiseks, äkki soovite ennetavat pulka ka?" Ja ma olin tänu eelmisele sissekandele nii tark, et teadsin, millest räägitakse. Pulk on väga hea lõhnaga, aga tundub, et ma kasutan seda praegu väga ohtralt, seega seda kulub ikka päris palju. Miinuseks on ka see, et ma päriselt ei kujuta ette, et ma seda jalale hõõrun ja siis soki peale panen... Ühesõnaga tuleb veel tööd teha ja uurida. Küll aga tean juba praegu, et jooksmise ajal on see üsna tarvilik abivahend, eriti kevadel, kui kintsud veel üksteist ei tunne :)

* töö on suure hooga peale alanud, pole veel närvivapustust saanud, tüdimust samuti mitte, mõned kurjalt vaatamised on olnud, täna ka pisuke tänitamine (aga ta ise noris seda!). Kurk oli muidugi teisel ja kolmandal päeval jumala kähe. Meeleolu on aga laes olnud, sest mul endal on huvitav olnud, suurel osal lastest vist ka, sest muidu nad ei käituks ja ma ei saaks ennast hästi tunda :D

* kurgu kähedus ei olnudki tööst tingitud. Praegu on mu kurk väga-väga valus, nina üks pool on väga kinni, mis aga ei takista aeg-ajalt tilkumist. Silmad on väsinud, kontides on kõhedus sees. Ühesõnaga otsisin tund aega salle, kindaid, paksemaid pükse. Kraadida ei julge, joon kõvasti teed, söön C-vitamiini ja palun vaikselt, et homseks asi korda saab, sest mul on ju ometi masterplaan, mille täitmist ma väga ammu olen planeerinud.

* masterplaani juurde, mis hetkel ohtu sattunud... Ma enam ei tee oletusi oma vormi kohta, ei pane ka mingeid märke maha, kuna ma olen kõvasti kannatanud jooksmise asemel (ei ole kõige targem pärast pelmeene või paari õunakilo jooksma minna). Hetkel näeb masterplaan ette mitte sügavalt haigestuda ja siiski nädalavahetusel startida ning finišeerida. Soovitavalt ühes tükis ja tervena, st nohu ja köha võiks küll nüüd kaduda. Igatahes kui laupäeval palavikku pole, siis asi toimub, vaatamata vinger- ja vongerpussidele ning muudele keerdkäikudele. Parem oleks, ma väga tahan.

* lugemisega suht kakad lood, va nädalavahetusel proua ema juures juhuslikult kätte võetud raamat - eeldasin, et kerge lugemine, aga tegelikult oli juttu sellest, kuidas sclerosis multiplexiga hakkama saadakse. Suhteliselt hirmutav, aga samas hariv.

* küpsetamine on teema (väga palju õunakooki ja sekka muud staffi), aga edasi ei arendaks praegu. Joon parem veel teed ja mõtlen elu üle järele :D

Käi jala!

Ühesõnaga. Esmaspäeva õhtul koju tulles sain aru, et plätade hooaeg sai läbi. Ei saa öelda, et kogu suvi varbavahedega ringi siblida oli plaanis, aga kuidagi nii kukkus välja. Ilmselt on selles süüdi juunikuu lõpus ebaõnnestunud läbi linna ruttamine +30 kraadiga, mil kõige armsamad paeltega kingad kenad villud kanna alla tekitasid ja siis sinna otsa laulupeo rongkäigus saadud järgmised villud varba vahel ja päkkade sisekülgedel... Nii et kui töö peale hakkas, siis käisin külma näoga varbavahedega edasi, ignoreerides täiesti kolleegide üleolevaid pilke, tehes mentaalse märkuse: "Ma olengi selline."

Nii. Kui esimene tööpäev oli käes, pidin ma leidma midagi muud jalga. Panin paeltega kingad, kõik oli viisakas, kuni koju tagasi jõudsin ja avastasin vasaku jala keskmise varba otsast (?!) vesivilli. Ma arvan, et see on kõige veidram koht, kus mul kunagi vill on olnud. Mnjah. Kolmapäeval panin vanad sisse kantud "paadid" (Vagabond) ja kõik oli kena. Väike möödalaskmine toimus siiski... Sisejalatsid olid ju uued ja nunnud (Timberland). Mis omakorda tähendas, et päeva lõpul olid jalad rämedalt paistes ja tavalised uue kinga villid varbakondi (no see kõige suurem kont labajala peal) kohal, olid platsis.


See kõik kokku toob mind lõputu küsimuse ja probleemini - mida inimesed ometi jalas kannavad? Kust nad võtavad jaksu, et seista 7-9 tundi järjest jala peal ja mitte paiste minna? Mida kannavad need persoonid, kes liituvad aktsiooniga "Käi jala!"? Tõsiselt! Ma astun igapäevaselt üle 16 tuhande sammu, olen seega eeskujulik jalakäija, kes mõtleb oma tervisele, tulevikule ja ei tea, millele veel. Ma ei tahaks igapäevaselt kanda jooksutosse või mingeid muid spordijalatseid, kuna need on mõeldud trenni või vaba aja jaoks. Tööle kõndimine - ca 50 minutit tempot - töölt naasmine - jälle 50 minutit tempot pluss poepeatus, ei ole sport ega vaba aeg. See tähendab viigipükse, mitte higiseks ajamist, enda mõtete korrastamist, Vikerraadio saadete jälgimist, inimeste ja autode vaatlemist. Tahaks seda teha villideta, nii et pärast on võimalik vaba aega ja sporti nautida. Mida krdit inimesed jalas kannavad? Ma lihtsalt keeldun uskumast seda, mida K. mu samateemalise arutluse peale ütles. Ta märkis nimelt, et inimesed ei käi jala. Vähemalt mitte üle viie kilomeetri päevas - mul on üks ots umbes nii pikk.

Oleks ma valgustusfilosoof, siis ma kirjutaksin praegu pika traktaadi villidest ja jalatsitest. Valedest jalatsitest, sest õigete kohta ei tea ma ju midagi.

P.S. Talveperioodi jalatsite probleemi ma lahendasin enda jaoks eelmisel talvel Eccos. Aga talvel ma kannan tööle minnes lumelauapükse, seega võivad kobakad, kuid inimestele kõndimiseks mõeldud, jalatsid kõne alla tulla, praegu ei mängi see eriti välja.

P.P.S. Ja mis saab siis, kui vihma sajab? Selleks pidin pea 30 aastat elama, et aru saada, et et ma ei oska jalatseid valida, olen valinud täiesti vale liikumisviisi, st elustiili?