Rahvasportlased hoos
Ohoi. Poleks arvanud, et ma selle päevani elus jõuan, kus ma massidega koos liikuma hakkan. Seda sõna otseses mõttes. Igatahes tegin nn kontrollstardi võistlusolukorras, et aru saada, kas ma olen suuteline liikuma. Olin küll. Ma liikusin lõppkokkuvõttes täpselt selles tempos, nagu ma alati kodustel radadel liigun. Selle vahega, et ma ei kaotanud ühtegi minutit km peale lisaks, vaid tempo oli kogu aeg ühtlane :D
Haa ilmselge vale... Sest. Ma kasutasin seda taktikat, et kleepisin oma silmad ohvri kuklasse ja siis orienteerusin tema tempo järgi. See töötas hästi esimesel 8 kilomeetril, aga siis see tüüp, kelle kuklas ja vahepeal ka ees ma jooksin, kiirendas ning läinud ta oligi. Igatahes tahtis jupp Rannamäe tee - Pikk tänav - Laboratooriumi tee - Suurtüki tänav mul juba esimesel ringil hinge seest välja võtta. Esimesed sammud munakivisillutisel viisid minu esimese ringi vedaja kohe kiirelt mu eest ning nii ta nurga taha kadus ning vaid vilksas veel korra või paar mu ees, nägin teda ka siis uuesti, kui ta Pirita teel mulle nn vastu jooksis ehk ma alles minemas, ta juba tulemas teise ringiga. Hea samm oli tal :) Mul on kohe kahju, et ma ta sabas ei saanud edasi minna.
Mis ei tähenda, et ma üksi oleks jäänud, ei. Ma leidsin kohe endale teise jänese ette, kes vedas mind täpselt viimase joogipunktini, mis oli siis täpselt eelkirjeldet tänavate alguses. Seal ma kangestusin ja jäin lolli peaga, näoga või vali mis iganes kehaosa, seisma. Poleks pidanud seda tegema, sest ega mul veevajadust kui sellist olnud. Olgem ausad, vahepeal olin liigagi palju vett tarbinud, nii et ma ise ka kuulsin, kuidas see kõhus loksus - ma arvan, et see oli kõrvaljooksjatele ka kuulda :D Igatahes oli seal valus. Kohe väga. Ja siis ma kõndisin. Algul mõtlesin, et natuke. Üritasin joosta - lõppu oli umbes 3 km - ei õnnestunud. Ütlesin mõttes (ma vähemalt loodan seda) endale paar ropemat sõna, et vunki lisada ja oma lollus ikka endale meelde jätta. Kõndisin veel. Samal ajal möödus minust täie p...ga terve hulk sportlasi, teiste hulgas 10 km võitja koos tüüpidega, kes ka võita tahtsid. Väga kiired olid nad :) Ja siis muidugi veel teisi jooksjaid. Ma teen tagasihoidliku pakkumise, et neid oli vast nii sadakond, võib-olla veelgi rohkem. Igatahes jalutasin kenasti munakivitänavatele ja siis hakkasin vaikselt jooksma. Algul tasakesi ja siis hooga. Väga hea oli! Igatahes sain vungi uuesti üles, paarist inimesest sain veel Schnelli tiikide ääres mööda ja siis oli juba peaaegu kodu :) Kaarli kiriku ots oli ka vaevaline - väike tõus ju - aga sain hakkama.
Tempost ja ajast. See oli täpselt seesama keskmiselt, millega kodus jooksen. Küll aga tean ma, et teisest kaheksanda kilomeetrini oli tald ikka suht põhjas, jaksu ju oli, nii et läksin vooluga kaasa. Edasist juba kirjeldasin. Kui palju ma viimastel kilomeetritel kaotasin, ma täpselt ei tea. Vaadates protokolli, pakun, et see võis olla kuskil viie minuti kanti. See selleks. Kas ma sain seda, mida ma otsima läksin? Jah, sain ikka. Ma tean, et ma olen võimeline ennast kokku võtma ja tegema asju, mida ma eriti hästi teha ei oska või ei julge. Nii et väike õppimisaeg ja saab hakkama. Mis tähendab, et edaspidi ei ole mul tarvis minna rahvasportlaste vahele tunglema, vaid ma võin vabalt koduses Tartus sörkida, vaadata neidsamu tüüpe, kes rahvajooksudel käivad - ma nägin pea kõiki neid jooksjaid, keda ma alates kevadest olen järjekindlalt harjutamas olen jälginud - ja tunda end hästi. Mis ei tähenda, et ma enam rahvasportlaste hordidega ei ühine :D Kindlasti ühinen, sest koos pingutamine annab ikka rämedalt adrekat, nagu võistlussituatsioon ja kogu sellega kaasnev krempel.
Pilt http://drumlouder.ee/EA/sygisjooks2009/pages/image/imagepage6.html
Mis siis, et ma täna laipväsinud olen. Mis siis, et mul endiselt nohu ja köha on. Mis siis, et mu vasak jalg tundide kaupa krambis on.
Ja nii palju ilusaid spordiriideid ja jalatseid kui nädalavahetusel Tallinnas, pole ma kunagi näinud. Ja kujutage ette, need kõik olid aktiivses kasutuses! Ma ei tea, mis eesmärgil, aga vägi oli asjas sees ja see on alati vägev kogemus.
Seda ka, et ilmselt ei oleks ma elus kunagi jooksnud poolmaratoni, kui ma ei oleks suitsetanud ja siis otsustanud lõpetada. Kas ma jõuan ka maratonile, mis oli jooksma hakkamise ajendiks, ma ei tea. Nüüd ma juba tean, et see on hull idee - poole lühema maa läbimine õpetas seda. Teisalt. Süües kasvab isu. Võib-olla mitte panustada pikale maale, vaid hoopis kiirusesse ja sihtida just sellist pealt kahekümnest distantsi. Veel ei tea, mida teha, aga maitse sain suhu ja see maitse on hea :)
Haa ilmselge vale... Sest. Ma kasutasin seda taktikat, et kleepisin oma silmad ohvri kuklasse ja siis orienteerusin tema tempo järgi. See töötas hästi esimesel 8 kilomeetril, aga siis see tüüp, kelle kuklas ja vahepeal ka ees ma jooksin, kiirendas ning läinud ta oligi. Igatahes tahtis jupp Rannamäe tee - Pikk tänav - Laboratooriumi tee - Suurtüki tänav mul juba esimesel ringil hinge seest välja võtta. Esimesed sammud munakivisillutisel viisid minu esimese ringi vedaja kohe kiirelt mu eest ning nii ta nurga taha kadus ning vaid vilksas veel korra või paar mu ees, nägin teda ka siis uuesti, kui ta Pirita teel mulle nn vastu jooksis ehk ma alles minemas, ta juba tulemas teise ringiga. Hea samm oli tal :) Mul on kohe kahju, et ma ta sabas ei saanud edasi minna.
Mis ei tähenda, et ma üksi oleks jäänud, ei. Ma leidsin kohe endale teise jänese ette, kes vedas mind täpselt viimase joogipunktini, mis oli siis täpselt eelkirjeldet tänavate alguses. Seal ma kangestusin ja jäin lolli peaga, näoga või vali mis iganes kehaosa, seisma. Poleks pidanud seda tegema, sest ega mul veevajadust kui sellist olnud. Olgem ausad, vahepeal olin liigagi palju vett tarbinud, nii et ma ise ka kuulsin, kuidas see kõhus loksus - ma arvan, et see oli kõrvaljooksjatele ka kuulda :D Igatahes oli seal valus. Kohe väga. Ja siis ma kõndisin. Algul mõtlesin, et natuke. Üritasin joosta - lõppu oli umbes 3 km - ei õnnestunud. Ütlesin mõttes (ma vähemalt loodan seda) endale paar ropemat sõna, et vunki lisada ja oma lollus ikka endale meelde jätta. Kõndisin veel. Samal ajal möödus minust täie p...ga terve hulk sportlasi, teiste hulgas 10 km võitja koos tüüpidega, kes ka võita tahtsid. Väga kiired olid nad :) Ja siis muidugi veel teisi jooksjaid. Ma teen tagasihoidliku pakkumise, et neid oli vast nii sadakond, võib-olla veelgi rohkem. Igatahes jalutasin kenasti munakivitänavatele ja siis hakkasin vaikselt jooksma. Algul tasakesi ja siis hooga. Väga hea oli! Igatahes sain vungi uuesti üles, paarist inimesest sain veel Schnelli tiikide ääres mööda ja siis oli juba peaaegu kodu :) Kaarli kiriku ots oli ka vaevaline - väike tõus ju - aga sain hakkama.
Tempost ja ajast. See oli täpselt seesama keskmiselt, millega kodus jooksen. Küll aga tean ma, et teisest kaheksanda kilomeetrini oli tald ikka suht põhjas, jaksu ju oli, nii et läksin vooluga kaasa. Edasist juba kirjeldasin. Kui palju ma viimastel kilomeetritel kaotasin, ma täpselt ei tea. Vaadates protokolli, pakun, et see võis olla kuskil viie minuti kanti. See selleks. Kas ma sain seda, mida ma otsima läksin? Jah, sain ikka. Ma tean, et ma olen võimeline ennast kokku võtma ja tegema asju, mida ma eriti hästi teha ei oska või ei julge. Nii et väike õppimisaeg ja saab hakkama. Mis tähendab, et edaspidi ei ole mul tarvis minna rahvasportlaste vahele tunglema, vaid ma võin vabalt koduses Tartus sörkida, vaadata neidsamu tüüpe, kes rahvajooksudel käivad - ma nägin pea kõiki neid jooksjaid, keda ma alates kevadest olen järjekindlalt harjutamas olen jälginud - ja tunda end hästi. Mis ei tähenda, et ma enam rahvasportlaste hordidega ei ühine :D Kindlasti ühinen, sest koos pingutamine annab ikka rämedalt adrekat, nagu võistlussituatsioon ja kogu sellega kaasnev krempel.
Pilt http://drumlouder.ee/EA/sygisjooks2009/pages/image/imagepage6.html
Mis siis, et ma täna laipväsinud olen. Mis siis, et mul endiselt nohu ja köha on. Mis siis, et mu vasak jalg tundide kaupa krambis on.
Ja nii palju ilusaid spordiriideid ja jalatseid kui nädalavahetusel Tallinnas, pole ma kunagi näinud. Ja kujutage ette, need kõik olid aktiivses kasutuses! Ma ei tea, mis eesmärgil, aga vägi oli asjas sees ja see on alati vägev kogemus.
Seda ka, et ilmselt ei oleks ma elus kunagi jooksnud poolmaratoni, kui ma ei oleks suitsetanud ja siis otsustanud lõpetada. Kas ma jõuan ka maratonile, mis oli jooksma hakkamise ajendiks, ma ei tea. Nüüd ma juba tean, et see on hull idee - poole lühema maa läbimine õpetas seda. Teisalt. Süües kasvab isu. Võib-olla mitte panustada pikale maale, vaid hoopis kiirusesse ja sihtida just sellist pealt kahekümnest distantsi. Veel ei tea, mida teha, aga maitse sain suhu ja see maitse on hea :)
Sildid: jooks
Kirjutas Kriux kell 9:12 PM
