Kokandusvigin kokaraamatute taustal
Päälinnas olemisega on suviti ikka see teema, et tahaks, aga samas ei viitsi koju minna. Eile õhtul sain aru, et oleks aeg ja tahtmine, aga viitsimine puudus, täna täpselt sama, kusjuures tegelikult ju peaks. Täna trennipäev, mis täiesti vahele jääb, sest ma lihtsalt ei raatsi oma mugavat äraolemist Berliini MMi, veepudeli, õunte, marmelaadikommide, potil istuva E., lihviva E. ja keetva-küpsetava E. juures lõpetada. Ohjah. Homme igatahes minek, sest kolmapäeval on ilmselt tööpäev ja enne tahaks ju kodus koristada ja niisama toimetada-keeta-küpsetada, sest linnas olles olen ma lugenud hulgaliselt kokaraamatuid. Kui ma eile õiendasin E. kallal teemal, kuidas küll kokakate lugemine välja näeb, siis pisut hiljem avastasin ennastki neid sirvimas ja siis juba süstemaatiliselt lugemas.
Anni Arro "Sepamaa talu köök"
sai läbi tudeeritud, kaks lihtsat (haa!) asja välja valitud, mõne asja juures asjatundlikult noogutatud, sest neid me oleme juba teinud, mõnel juhul täielikus arusaamatuses pead vangutatud, kuna ma tõesti ei saa kokkajate slängist aru. Mäletan, et kunagi me tegime selle põhjal lasanjet ja see on see parim lasanje, mida ma kunagi söönud olen. Igatahes esimesel üksinda kodus võimalusel teen ma kas õunakooki või šokolaadikooki :)
Hinnangu andmine kokaraamatule on keeruline, kuna ma päris täpselt ei tea, milliseid faktoreid arvesse võtta, aga ma arvan, et minu äärmiselt üheülbalise Eesti kirjanduse lugemise taustal on see kena 8 väärt teos küll, sest pildid on helged, jutt lobe (ma olen alati otsinud kohta, millises kontekstis seda täiesti totrat sõna kasutada), tekst täis perekondlikke passusi, kergeid viiteid, täpselt nagu retseptidki - peotäis siit, näpuotsake sealt, pisut hakkida, kuumutada, hõõruda, piiluda, paitada, jälgida, jahutada ja ampstigi alla neelata. Täpselt selline raamat, nagu oli Anni telesaade, mille andunud fänn ma olin. Söögi tegemine on lahe, aga see vajab vaikust, rahu, aega, harjumist, tahtmist, soovi ja isu. Eelkõige aga peab üle olema süütundest, mis närib kuklal (kas ikka võib endale veel midagi lubada?!) Mnjah. Üleeile tegin suppi, eile tegin ahjus suvikõrvitsat (pune, tüümian, oliiviõli, sool, juust), soojendasin üleeilset suppi ja tegin muffineid marmelaadi ja kookoshelvestega. Magustoiduks sõin kotitäie Mesikäppi. Kokaraamatud rokivad.
Lisaks lugesin raamatut "Eesti köök"
Selle leheküljed tilkusid kodusest rasvast (piltlikult) ja tekitasid igal sekundil neelusid, keset raamatut oli E. pannud kukeseene, sest ta tegi täna kukeseenekastet, mis oli ülimalt hea :) Ja nüüd läks ta poodi, et osta küpsetusmargariini, sest mul on vaja samast raamatust purukooki tikrite, mustsõstarde ja kollaste vaarikatega.
Hinnang kah kena 8, sest selles raamatus on purukoogi retsept ja selle koogi tegemisega saab isegi minusugune võhik hakkama :) Siin, nagu oli Anni raamatuski, on kenad pildid, mis lausa sunnivad sööma. Hapukapsas, mmm, mulgipuder, mmmmmmmm...
Ahjaa. Kuus aastat tagasi kui E. esmakordselt emaks sai, tärkas temas suuremat sorti kokkaja. Nojah, tegelikult oli ta ka varem mässanud, aga meie närvilisevõitu kodus, kus kapid pidid korras olema ja raiskamine ei olnud eriti tolereeritud (haa!), ei tulnud see külg temas väga esile. Igatahes on ta väga hea kokk, kellel eriti hästi tulevad välja igasugused koogid-küpsised ja muud magusad toidud, kusjuures sageli on need külmutamist, mitte küpsetamist vajavad. Ma ei tea, kas ta teeb seda igavusest või on ta selleks sunnitud, aga igatahes ta mässab köögis mulle tundub, et meeleldi ja sageli. Ma ei tea, kust ta selle pärinud on ja kas see kaasneb emadusega või hoopis vanusega. Igatahes olen mina kokkamist avastamas ja seda pole kuskil mujal lihtsam teha, kui E. juures, kus köök on väike piiratud ruum, aga see-eest on kokaraamatuid paarkümmend (või siis rohkem, kuna tal on toas eraldi riiul nende jaoks ja lisaks on veel Selveri retseptid ja Pere ja Kodu retseptivihikud). Üks on ilusam kui teine.
P.S. Ma avastasin ühe kokaraamatu vahelt, mida vaid sirvisin, tädi Manni kotlettide retsepti. Need on maailma kõige paremad kotletid! Ja ma kirjutasin kiirelt ja salaja selle endale üles ;D Ma arvan, et must saab nüüd kotletiguru :D
P.P.S. Lubasin, et sel suvel õpin tegema jogurtikooki. Veel pole õnnestunud. Seega ei ole suvi veel läbi. Želatiin, hoia alt, ma hakkan katsetama, sest sügis tahab ju ka tulla!
P.P.P.S. Ma ausalt korra käisin sel nädalal jooksmas (7,5 km) ja lähen homme (3x4,4km) ka. Aga kui ei lähe, ei juhtu ka midagi, sest augusti kahel esimesel nädalal jooksin sama palju kui juulis kokku ja üleeile tegin poolteisetunnise kiire jalutuskäigu Mustamäel :D Ja kaalunumber on võrreldel eelmise nädalavahetusega normaliseerunud (ema sünnipäev=planty of ülesöömine alates neljapäeva õhtust pühapäeva õhtuni).
Anni Arro "Sepamaa talu köök"
sai läbi tudeeritud, kaks lihtsat (haa!) asja välja valitud, mõne asja juures asjatundlikult noogutatud, sest neid me oleme juba teinud, mõnel juhul täielikus arusaamatuses pead vangutatud, kuna ma tõesti ei saa kokkajate slängist aru. Mäletan, et kunagi me tegime selle põhjal lasanjet ja see on see parim lasanje, mida ma kunagi söönud olen. Igatahes esimesel üksinda kodus võimalusel teen ma kas õunakooki või šokolaadikooki :)
Hinnangu andmine kokaraamatule on keeruline, kuna ma päris täpselt ei tea, milliseid faktoreid arvesse võtta, aga ma arvan, et minu äärmiselt üheülbalise Eesti kirjanduse lugemise taustal on see kena 8 väärt teos küll, sest pildid on helged, jutt lobe (ma olen alati otsinud kohta, millises kontekstis seda täiesti totrat sõna kasutada), tekst täis perekondlikke passusi, kergeid viiteid, täpselt nagu retseptidki - peotäis siit, näpuotsake sealt, pisut hakkida, kuumutada, hõõruda, piiluda, paitada, jälgida, jahutada ja ampstigi alla neelata. Täpselt selline raamat, nagu oli Anni telesaade, mille andunud fänn ma olin. Söögi tegemine on lahe, aga see vajab vaikust, rahu, aega, harjumist, tahtmist, soovi ja isu. Eelkõige aga peab üle olema süütundest, mis närib kuklal (kas ikka võib endale veel midagi lubada?!) Mnjah. Üleeile tegin suppi, eile tegin ahjus suvikõrvitsat (pune, tüümian, oliiviõli, sool, juust), soojendasin üleeilset suppi ja tegin muffineid marmelaadi ja kookoshelvestega. Magustoiduks sõin kotitäie Mesikäppi. Kokaraamatud rokivad.
Lisaks lugesin raamatut "Eesti köök"
Selle leheküljed tilkusid kodusest rasvast (piltlikult) ja tekitasid igal sekundil neelusid, keset raamatut oli E. pannud kukeseene, sest ta tegi täna kukeseenekastet, mis oli ülimalt hea :) Ja nüüd läks ta poodi, et osta küpsetusmargariini, sest mul on vaja samast raamatust purukooki tikrite, mustsõstarde ja kollaste vaarikatega.
Hinnang kah kena 8, sest selles raamatus on purukoogi retsept ja selle koogi tegemisega saab isegi minusugune võhik hakkama :) Siin, nagu oli Anni raamatuski, on kenad pildid, mis lausa sunnivad sööma. Hapukapsas, mmm, mulgipuder, mmmmmmmm...
Ahjaa. Kuus aastat tagasi kui E. esmakordselt emaks sai, tärkas temas suuremat sorti kokkaja. Nojah, tegelikult oli ta ka varem mässanud, aga meie närvilisevõitu kodus, kus kapid pidid korras olema ja raiskamine ei olnud eriti tolereeritud (haa!), ei tulnud see külg temas väga esile. Igatahes on ta väga hea kokk, kellel eriti hästi tulevad välja igasugused koogid-küpsised ja muud magusad toidud, kusjuures sageli on need külmutamist, mitte küpsetamist vajavad. Ma ei tea, kas ta teeb seda igavusest või on ta selleks sunnitud, aga igatahes ta mässab köögis mulle tundub, et meeleldi ja sageli. Ma ei tea, kust ta selle pärinud on ja kas see kaasneb emadusega või hoopis vanusega. Igatahes olen mina kokkamist avastamas ja seda pole kuskil mujal lihtsam teha, kui E. juures, kus köök on väike piiratud ruum, aga see-eest on kokaraamatuid paarkümmend (või siis rohkem, kuna tal on toas eraldi riiul nende jaoks ja lisaks on veel Selveri retseptid ja Pere ja Kodu retseptivihikud). Üks on ilusam kui teine.
P.S. Ma avastasin ühe kokaraamatu vahelt, mida vaid sirvisin, tädi Manni kotlettide retsepti. Need on maailma kõige paremad kotletid! Ja ma kirjutasin kiirelt ja salaja selle endale üles ;D Ma arvan, et must saab nüüd kotletiguru :D
P.P.S. Lubasin, et sel suvel õpin tegema jogurtikooki. Veel pole õnnestunud. Seega ei ole suvi veel läbi. Želatiin, hoia alt, ma hakkan katsetama, sest sügis tahab ju ka tulla!
P.P.P.S. Ma ausalt korra käisin sel nädalal jooksmas (7,5 km) ja lähen homme (3x4,4km) ka. Aga kui ei lähe, ei juhtu ka midagi, sest augusti kahel esimesel nädalal jooksin sama palju kui juulis kokku ja üleeile tegin poolteisetunnise kiire jalutuskäigu Mustamäel :D Ja kaalunumber on võrreldel eelmise nädalavahetusega normaliseerunud (ema sünnipäev=planty of ülesöömine alates neljapäeva õhtust pühapäeva õhtuni).
Sildid: köök, lugeja sünd, suvi
Kirjutas Kriux kell 7:42 PM
