Jooksujuttu, südamest
Tegin täna (jälle) kokkuvõtteid (pidevalt tahaks mingeid jooni kuskile alla tõmmata ja lahtisi otsi kokku sõlmida; lõpetatuse tunne puudub?). Jooksukordi 7 ja kilomeetreid 56,7, mis tähendab, et keskmiselt korraga 8,1 km (lühemad jooksud Tlnas 6,4 km, pikim maal 11 km). Kui kogu kevade jooksin regulaarselt 3 korda nädalas ja aeg-ajalt ka 4, siis kaks esimest juuli nädalat tõid... kaks jooksu.
Mul on pidevalt olnud äärmiselt keeruline kodust eemal olles distsiplineerida või jooksumõnu nautida. Lihtsalt mulle on tundunud, et jooksuasju on kole palju. Vale puha, need mahuvad kõik ühte riidekotti ja seda kaasas kanda ei ole tülikas - mis saab olla tülikat ühe väikse särgi, lühkarite, pikkade pükste, tuuleka, sokkide, pesu ja papude kaasas kandmises! Ühesõnaga. Murdsin end välja probleemist nimega pakid... Ja sattusin teise probleemi. Kuidas saab sekkuda kellegi teise reaalsusesse ja hakata ümberkorraldusi tegema alates söögiajast ja lõpetades sooja veega boileris?! Kole ebameeldiv, aga pärast kaht nädalat, mil sain vaid kahel korral kodunt välja, sain aru, et nii ei saa. Ehk siis otsustasin tekitada endale nui neljaks kaks korda nädalas aega, et joosta. Trtus olles ei tekkinud muret - sain kenasti oma linnatiirudega hakkama, maanteele ei kippunud, sest jalad olid endiselt juubelilaulupeol käimisest pisut villis (olgem ausad, viimased vigastused on alles siiani)... Ja siis kerkis karjuvalt esile probleem nimega papud. Olen nimelt seni enamasti jooksnud Nike üldtreeningujalatsiga, mis aga 1. kiirelt kuluma hakkas; 2. liiga väikseseks osutus; 3. muutusid kiiresti tülgastavalt eemaletõukavateks juustudeks (asi ei olnud hügieenis, vaid vanusega seotud ealistes iseärasustes). Seega. Tan-ta-ra-raa! Minnes enne juulikuu viimast ja ühtlasi pikimat (ja kiireimat) jooksu maale, võtsin eesmärgiks endale uus papu muretseda ja tänu venna vastutulelikkusele, raske tööga teenitud rahale ja ilusale ilmale (sest seda on poes käimise nautimiseks vaja) soetasin endale sussid Nike+ Pegasus. Ahjaa. Enne seda olin ma ju soetanud endale uued lühkarid (Craft), mis end jooksu ajal üles ei keri (samast poest kavatsen homme-ülehomme ka uue särgi osta :P). Nii. Mu sooritusvõime paranes märgatavalt, sest mu jalgadele ei tekkinud ühtki uut villi, sussid ei tekitanud vastupandamatut tülgastust ja ma ei näe joostes välja nagu purjus pornokunn.
Ah et kas seda kõike on vaja? Või et kas sellest peab rääkima? Jah, peab küll. Ma tean, et maailmas on tähtsamaid probleeme kui varbaalune vill või üleskerivad lühkarid, aga mulle tundub, et vaimse tervise huvides on parem tegeleda just viimati nimetatutega. Ilmselt on see kompenseerimine, las olla. Ma ei teegi ise jooksust suurt numbrit, aga inimesed, kes julgustavad jooksujuttu kas või viisakusest, peavad paratamatult leppima tõsiasjaga, et ma olen sõltlane, kes nikotiini asendas jooksuga ning hoiab end nendeks kaheks korraks nädalas, millele peagi (juba kuu aja ja nädala pärast) lisandub veel mõni. Võimaluse tekkides tahan sellest naudingut saada sellest rääkideski. Kuni see kestab, on see ilus ja ilust on hea mõelda ja rääkida, seda võib isegi patta panna :D
Igatahes olen ma nüüd graafikus
Mul on pidevalt olnud äärmiselt keeruline kodust eemal olles distsiplineerida või jooksumõnu nautida. Lihtsalt mulle on tundunud, et jooksuasju on kole palju. Vale puha, need mahuvad kõik ühte riidekotti ja seda kaasas kanda ei ole tülikas - mis saab olla tülikat ühe väikse särgi, lühkarite, pikkade pükste, tuuleka, sokkide, pesu ja papude kaasas kandmises! Ühesõnaga. Murdsin end välja probleemist nimega pakid... Ja sattusin teise probleemi. Kuidas saab sekkuda kellegi teise reaalsusesse ja hakata ümberkorraldusi tegema alates söögiajast ja lõpetades sooja veega boileris?! Kole ebameeldiv, aga pärast kaht nädalat, mil sain vaid kahel korral kodunt välja, sain aru, et nii ei saa. Ehk siis otsustasin tekitada endale nui neljaks kaks korda nädalas aega, et joosta. Trtus olles ei tekkinud muret - sain kenasti oma linnatiirudega hakkama, maanteele ei kippunud, sest jalad olid endiselt juubelilaulupeol käimisest pisut villis (olgem ausad, viimased vigastused on alles siiani)... Ja siis kerkis karjuvalt esile probleem nimega papud. Olen nimelt seni enamasti jooksnud Nike üldtreeningujalatsiga, mis aga 1. kiirelt kuluma hakkas; 2. liiga väikseseks osutus; 3. muutusid kiiresti tülgastavalt eemaletõukavateks juustudeks (asi ei olnud hügieenis, vaid vanusega seotud ealistes iseärasustes). Seega. Tan-ta-ra-raa! Minnes enne juulikuu viimast ja ühtlasi pikimat (ja kiireimat) jooksu maale, võtsin eesmärgiks endale uus papu muretseda ja tänu venna vastutulelikkusele, raske tööga teenitud rahale ja ilusale ilmale (sest seda on poes käimise nautimiseks vaja) soetasin endale sussid Nike+ Pegasus. Ahjaa. Enne seda olin ma ju soetanud endale uued lühkarid (Craft), mis end jooksu ajal üles ei keri (samast poest kavatsen homme-ülehomme ka uue särgi osta :P). Nii. Mu sooritusvõime paranes märgatavalt, sest mu jalgadele ei tekkinud ühtki uut villi, sussid ei tekitanud vastupandamatut tülgastust ja ma ei näe joostes välja nagu purjus pornokunn.
Ah et kas seda kõike on vaja? Või et kas sellest peab rääkima? Jah, peab küll. Ma tean, et maailmas on tähtsamaid probleeme kui varbaalune vill või üleskerivad lühkarid, aga mulle tundub, et vaimse tervise huvides on parem tegeleda just viimati nimetatutega. Ilmselt on see kompenseerimine, las olla. Ma ei teegi ise jooksust suurt numbrit, aga inimesed, kes julgustavad jooksujuttu kas või viisakusest, peavad paratamatult leppima tõsiasjaga, et ma olen sõltlane, kes nikotiini asendas jooksuga ning hoiab end nendeks kaheks korraks nädalas, millele peagi (juba kuu aja ja nädala pärast) lisandub veel mõni. Võimaluse tekkides tahan sellest naudingut saada sellest rääkideski. Kuni see kestab, on see ilus ja ilust on hea mõelda ja rääkida, seda võib isegi patta panna :D
Igatahes olen ma nüüd graafikus
Sildid: jooks
Kirjutas Kriux kell 11:39 PM
