Umberto Eco "Roosi nimi"
Lõpetasin esimese paljudest poolikutest raamatutest. Algus sai tehtud ükskord Tallinn-Tartu bussis - sadakond lehte läks lennates - ja siis tekkis väike vahe. Novot. Päikesevõtu kõrval ja kõiksugu kinofilmide vahele üritasin sirvida, aga ei suutnud süveneda, seega võtsin eile ennast kätte ja istusin spetsiaalselt maha eesmärgiga see lõpuni lugeda. Õnnestus!
Eellugu venis. Ühesõnaga. Ma olen seda teost mingi viis korda alustanud ja alati on see tundunud... igav. Tallinn-Tartu bussis sain ma aru, et igavusega pole midagi pistmist, aga kindlasti on vaja nn õigel lainel olla. Kus see õige laine on? See on krimkade, detaili- ja võõrsõnade padrikus peidus. Eco on nii kuradi paljusõnaline, et see väsitab. Sunnib justkui juurdlema, mida üks või teine asi tähendab ja samas annan lugejana endale aru, et loo seisukohalt ei anna nende detailide lõpuni (!) tundmine midagi juurde, võib-olla on vaid silme ette tekkiv kujutluspilt värvilisem. Müstifikatsioon (selline kummaline sõna "Roosi..." kohta on mul juba päevi kuklas tagunud) voolab rahulikus tempos, jutustaja stiil on ühtlane, ainsana eksitasid mind lugejana pikale venivad kirjeldused mingitest sündmustest, mida Adso hiljem kogeb või millest hiljem teada saab. Üks tüütumatest ptk-dest oli Adso unenägu, kus suur osa piiblitegelastest neile mitte omastes rollides patutegusid tegid ja muidu naeruväärsed olid.
Eco raamat hakkas esimesest lausest peale kinnitama seda, mida mulle (üli)koolis õpetati: on olemas terve hulk märke, mida me kokkuleppeliselt nimetame üheks või teiseks nähtuseks, kusjuures nähtus ja selle nimetus ei oma omavahel mingit seost. Ja kuna see väide on mulle meelde jäänud peensusteni (ma võin konkreetselt kirjeldada seda päeva ja tundi, mil ma sellest esimest korda kuulsin, lisades sellele inimesed, kes minu lähedal olid, lõhnad, väsimuse, mis mu kontides ja hirmuvärina, mis hinges), siis juba selle tõttu pean ma Eco teost hindama. Sisselõige aega ja tingimustesse, millele enam ei mõelda, aga mis on mõjutanud elu oi-oi kui palju.
"Me elame raamatutele. See on kõige ilusam saatus selles korralagedas ja manduvas maailmas." (Benno Williamile ja Adsole lk 112)
Tore raamat, mis nõuab 1. järjekindlust, 2. süvenemist, 3. meelerahu ja annab neid kõiki lugejale vastu ka. Mina tänan.
Hinnang 8.
******
Maale ära, papsil on sünnipäev.
Lõpetasin esimese paljudest poolikutest raamatutest. Algus sai tehtud ükskord Tallinn-Tartu bussis - sadakond lehte läks lennates - ja siis tekkis väike vahe. Novot. Päikesevõtu kõrval ja kõiksugu kinofilmide vahele üritasin sirvida, aga ei suutnud süveneda, seega võtsin eile ennast kätte ja istusin spetsiaalselt maha eesmärgiga see lõpuni lugeda. Õnnestus!
Eellugu venis. Ühesõnaga. Ma olen seda teost mingi viis korda alustanud ja alati on see tundunud... igav. Tallinn-Tartu bussis sain ma aru, et igavusega pole midagi pistmist, aga kindlasti on vaja nn õigel lainel olla. Kus see õige laine on? See on krimkade, detaili- ja võõrsõnade padrikus peidus. Eco on nii kuradi paljusõnaline, et see väsitab. Sunnib justkui juurdlema, mida üks või teine asi tähendab ja samas annan lugejana endale aru, et loo seisukohalt ei anna nende detailide lõpuni (!) tundmine midagi juurde, võib-olla on vaid silme ette tekkiv kujutluspilt värvilisem. Müstifikatsioon (selline kummaline sõna "Roosi..." kohta on mul juba päevi kuklas tagunud) voolab rahulikus tempos, jutustaja stiil on ühtlane, ainsana eksitasid mind lugejana pikale venivad kirjeldused mingitest sündmustest, mida Adso hiljem kogeb või millest hiljem teada saab. Üks tüütumatest ptk-dest oli Adso unenägu, kus suur osa piiblitegelastest neile mitte omastes rollides patutegusid tegid ja muidu naeruväärsed olid.
Eco raamat hakkas esimesest lausest peale kinnitama seda, mida mulle (üli)koolis õpetati: on olemas terve hulk märke, mida me kokkuleppeliselt nimetame üheks või teiseks nähtuseks, kusjuures nähtus ja selle nimetus ei oma omavahel mingit seost. Ja kuna see väide on mulle meelde jäänud peensusteni (ma võin konkreetselt kirjeldada seda päeva ja tundi, mil ma sellest esimest korda kuulsin, lisades sellele inimesed, kes minu lähedal olid, lõhnad, väsimuse, mis mu kontides ja hirmuvärina, mis hinges), siis juba selle tõttu pean ma Eco teost hindama. Sisselõige aega ja tingimustesse, millele enam ei mõelda, aga mis on mõjutanud elu oi-oi kui palju.
"Me elame raamatutele. See on kõige ilusam saatus selles korralagedas ja manduvas maailmas." (Benno Williamile ja Adsole lk 112)
Tore raamat, mis nõuab 1. järjekindlust, 2. süvenemist, 3. meelerahu ja annab neid kõiki lugejale vastu ka. Mina tänan.
Hinnang 8.
******
Maale ära, papsil on sünnipäev.
Sildid: lugeja sünd
Kirjutas Kriux kell 10:29 AM
Huvitav lugeda kellegi teise vaadet, eriti vastandlikku minu omale. :)
Siinkohal mainin ära, et pealkirjal ja lool on seos olemas- seda küll metafoori näol. Küllap sa ei viitsinud viimased 20 lehte, mis ei kuulunud loo alla, läbi.
Ning teiseks, Adso Unenägu oli lihtsalt võrratu... need detailid, kokkulangevused jne. Seda lugedes tuli naer aeg-ajalt peale- minuarvates väärib too kindlasti üle lugemistki.
:)