Kodulugemine

Üks korralik puhkus saab puhkuseks sel hetkel, kui ma olen saanud süüdimatult lugeda, just seda, mis voodi ees virnas, just nii kaua, kui on jaksu, just nii kaua, kui on põnevust.

Sven Regener "Berliini bluus" räägib ühest kolmekümneseks saavast mehest, kes töötab õllekas, kellel on parasjagu jaburad sõbrad ning kompleksid, mis aeg-ajalt pärsivad normaalseks peetavat elurütmi. Peaks veel lisama, et see kõik toimub 1989. aastal Lääne-Berliinis. Teos on esimene osa triloogiast ja ilmunud Varraku sarjas "Moodne aeg". Mulle meeldis see teos, vaatamata faktile, et tegemist on taas ühe teosega, mille alapealkirjaks on "Klõuni silmaga" (viide ja parafraseering Heinrich Bölli teosele "Klouni silmaga"). Üksik mees, kellel on meeletu maailmavalu, millega ta üritab hakkama saada. Kui tavaliselt käivad seda tüüpi raamatud mulle pinda, siis hr Lehmanni lugu oli nauditav. Eriti meeldis mulle mõttekäik, et kõik ei pea kellekski ja millekski saada tahtma - ei pea ütlema, et ma tahan saada kunstnikuks/luuletajaks et cetera, vaid elu võibki seisneda õlle välja valamises, klientide tagant kasimises ja oma igapäevaste pisut friikide toimingute tegemises. (Kõrvalepõikena pean ilmselt mainima, et kiiresti lähenev kolmekümnes eluaasta teatud mõttes vist ikkagi hirmutab ja ajab ahastusse, stiilis: kolmkümmend ja mitte midagi saavutatud, mis ühiskonna silmis midagi väärt oleks (enda arvates on kõik üsna kenas korras). See kuradi klõun tabas otse silmaauku või makku kui täpsem olla.)

Hinnang 8.
P.S. Mul on nende Berliini raamatutega mingi teema, meeldimise teema :)

Jaak Leer "Kaks kabanossi ja maaja" kuulub nende raamatute hulka, mida ma Lutsu Eesti kirjanduse riiulist kaasa rebisin. Kuna ma juba korra olen kõvasti hirnunud täiesti idiootlike naljade üle, siis tõusis käsi kiirelt ka selle raamatu järele. Siin on kolm osa "Presidendi seiklused", "Piiskop Põdra unenäod" ja "Mutri ja Tunguusi seiklused". Esimene osa on kergelt öeldes nilbelt ärapanev, kuigi tuleb tunnistada, et naljakas - eriti alguses, teatud hetkel on nali end ammendanud ja hakkab pisut kordama.

Stiilinäide:
"Paari minuti pärast oli mehe mantel juba leekides. Tulekahju kustutamiseks otsustas leidlik president, põlev palitu peas, duši alla minna.
"Mmm, Eesti on mereriik!" rõõmustas ta. Räbalaks põlenud kehavarjust oli dušikabiini põrandale pudenenud hulgaliselt münte, mõned tikuvõileivad, 4 mobiiltelefoni Ericsson, pilt seltsimeestest, Volga tahavaatepeegel ning 92. aasta juulikuu pornoajakiri Sexer, kuid autovõtmeid polnud endiselt kusagil."

Põdra üle on hulgaliselt nalja visatud, selle raamatu omad ehk ei olnudki kõige eredamad selles stiilis, küll aga meeldisid mulle Kohila kutid Mutter ja Tunguus, kes on ilmselgelt Aiku ja Petsi pojad võis siis nende isade vasakule tehtud vennad. Tunguusi vanaema vastu ei saa keegi ning nädala demo, mille Mutter ja Tunguus R2 saatsid oleks võinud raamatuga kaasas olla. Nii totraid tegelasi pole ammu kohanud, viidatud noksid (ja nende rahvusvahelised eelkäijad ninanokkijad Beavis ja Butthead MTV-st) ehk välja arvata. Sisemine ajalugu on igatahes sellel tüübil, kes need lood kirja on pannud, rikas. Ilmselgelt on tegemist pseudonüümiga ja ma kaldun arvama, et tean, kes on selle taga (liiga palju Eesti kirjandust ja blogisid).

Hinnang 7.

Juha Vuorinen "Kristiani noorusaastad" on siis järg Joomahullu lugudele (eelmisel suvel kõik loetud ja ilmselt ka kuskile juulisse-augustisse üles märgitud). Läksin pahaaimamatult Konsumisse ja seal ma seda absurdi kohtasin ja endale ka kohe koju tarisin. Sain 129 krooni eest mitu tundi head meelelahutust, vapustav tüüp ja veel vapustavamad vanemad - kuigi ilmselt midagi sellist võis oodata. Kristiani isa Otto on ilmselgelt kõigi purjus soomlaste võrdkuju ning Kristiani peal näitas Vuorinen, et sellise isa käe all kasvades polegi võimalik normaalseks jääda, vaid paratamatult muutud pisut väärakaks. Mu lemmiklugu on sellest, kuidas Pesoste perekond 1983. aasta kevadel Kanaaridele puhkama sõitis ja siis sealt päris kiiresti - aga mitte piisavalt kiiresti - koju tagasi transporditi. Raamat on üles ehitatud mälestuskildudena, mis peaksid Kristiani kujunemist kõnekalt illustreerima ja mõningal määral seda teevadki, aga mulle tundus, et võrreldes edasiste teostega on käesolev kuidagi liiga peen. Noh, et Kristian on liiga normaalne :) Igatahes on see väga hea suvelugemine, tasemelt kuskil "Rasedusarmide" kandis (mis tähendab, et "Joomahullu päevaraamatu" või "Tulbaahvini" päriselt ei küündi, kuid "Punasest vändast" on kindlasti parem).

Hinnang 7.

***

Sport toimub endiselt, aga sagedus on nüüd kaks korda nädalas (10km ja 8km), üritan organismi välja puhata ja ära puhastada (liha- ja šokolaadivaba nädalaga olen jõudnud poole peale ning tänane ja homne päev seisavad veel ees). Läheb, nagu läheb. A muidu on kõik hästi. Kolmapäeval lähen Tallinnasse kümneks päevaks ja tagasi tulles on suve selgroog vist juba murtud...