Palverännak
Järvamaa, Albu vald, Vargamäe
Teisipäev 16.06.09 kell 19.00
Tele2 soovitab: "Wargamäe Wabariik"
Juunikuu etendus tibutava vihma, vinguva tuule, krabisevate vihmakeepide, tasuta Offi, Värska maitsevee ja ülimaguse tee saatel. Pileti sain tänu Haridus- ja Teadusministeeriumi äärmiselt ebapraktilisele rahakasutusele (ma armastan teatrit, ausalt, aga on teatavad "aga-d").
* Enne teatrietendust väike külastus Albu mõisakooli, kus üks kena õpetaja rääkis pikalt-põhjalikult mõisa ajaloost, renoveerimisest ja kahjuks jõudis (nagu kooliinimised ikka) liigsete detailideni kohalike õpilaste ja oma äia elus. Muidu oli tore, jutud, kuidas laed ühest toast teise tõsteti, ilmarahvale vaatamiseks ja kohalikele lapsukestele õppimise toeks üles seati. Minu meelest oli tegemist päris kena ja esindusliku kooliga, kooli tunnet kui sellist seal peaaegu ei tekkinudki, sest maja oli suviste turistide tarvis puhtaks tehtud.
Niisiis etendus. Ma olen juba harjunud esimese vaatuse needusega. Arvatavasti olen siia viiel viimasel korral, kui teatrist kirjutan, kirja pannud, et esimese vaatus venis ja ei hakanud minu jaoks käima. Vargamäel sama lugu. Punnitasin silmad punnid ja kõrvad lukku, hoidsin kramplikult keebist kinni ja pea viltu, et mitte midagi kaotada, aga ikkagi kaotasin midagi olulist. Etenduse. Teise vaatuse ajal olin jällegi valmis ja asi "töötas".
Ma lugesin paar aastat tagasi viimati "Tõde ja õigust" ja ma mäletasin mingeid asju teistmoodi. Isegi mitte konkreetset tegevust, vaid tunne oli teistsugune. Alo Kõrve Indrek oli ikka väljaspool seisja - samsugune kaugelt jälgija oli ju ka eelmisel suvel nähtud "Vargamäe kuningriigi" Indrek (Märt Avandi) ja hiljuti ETVst nähtud "Karin. Indrek. Tõde ja õigus.4." Indrek (Indrek Sammul). Kuidagi kummaline on, et peategelane (see on muidugi meelevaldne otsustus) ei ole kõige-kõigem ja ei tõmba igal hetkel valgust enda peale. Alo Kõrve kohta ütlesid tähtsad prouad, kellega ühiskülastusel olime, et nad esimest korda näevad ja kuulevad sellest poisist (?!). Minu jaoks jäi ta nagu juba öeldud kõrvalseisjaks ja kõrvalvaatajaks, kuigi lugu oleks pidanud keerlema tema ümber. Hoopis eredamalt ja aktiivsemalt nõudis jälgimist Ursula Ratasepp Kristina. Esimeses vaatuses tema eksalteeritud mäng tegi mind pisut nõutuks ja võõritas. R. ütles, et selliste stseenide tõttu on tal teatris piinlik (noh, see tunne, et näitleja paneb täiesti üle). Alguses tundus mulle, et nii ongi, aga mingil hetkel ma hakkasin seda ideaale igast poorist eritavat tüdrukut uskuma, tema ja ka teiste näitlejate hoogsad spurdid mänguplatsil sulandusid üheks punalippude lehvimise teemaga ja korraks tundsin, et ma saan aru, miks nad revolutsiooniga kaasa läksid. Indreku rahulikkus ja sissepoole või kuskile kaugusse äraolev mäng oli vastandiks Kristi väljapoole ja veelgi kaugemale pulbitsevale elujõule ning distantsilt vaadates moodustasid täiesti loogilise ja põhjendatud paari. Läks ikka aega, enne kui sain aru, et "Tõde ja õigus" ei ole mitte ainult Indreku, Andrese, Pearu, Krõõda ja Mari lugu, vaid sinna on juba eos sisse kirjutatud Ramilda, Kristi, Karin ja Tiina.
"Wargamäe Wabariigi" teises vaatuses sain ka põhjenduse, miks Tõnu Kark külalisena Eesti Draamateatrist külmal ja kõledal Väljamäel külmetab. Nüüd võin ma küll öelda, et Eesti kirjandusel on olemas väga muljetavaldav monoloog tugevale meeskarakterile. Stseen, kus Andres pärast 15 piitsahoopi ja poja surma jumala ära neab, oli muljetavaldav. Nn tagalavalt asus palja ülakehaga Kark teele, esimesed põlvili vajumised olid pisut konarlikud (ilmselt kaugelt ei suuda siiski näitleja reguleerida seda, kui palju ta peab vunki juurde panema, et vaatajale asi usutav tunduks), kuid mida lähemale publikule seda siiramaks ja ühtlasi võimsakaks Kark muutus. Eeslavale otse publiku ette jõudes, oli publik hiirvaikne, Kark tõmbas linase särgi õlgadele ja vajus väsinult maha. Sel hetkel oli mul siiralt kahju, et vaikus kauem ei saanud kesta, mets, mis enne oli valjuhäälsest needmisest kajanud, vaikis ning heinamaal kogu etenduse ajal üles ja alla hüplevad linnud tardusid. Mina igatahes uskusin, et Vargamäel enam jumala olemasolu ei usutud. Ja kui Andres oli oma monoloogi lõpetanud, tuli Pearu ja vastas peaaegu sama võimsalt, istudes madalal puupingil lamava naabrimehe kõrval ja meenutades, kuidas Andrese lapsed on tema vastu olnud head, vaatamata sellele, et tema on olnud õel. Kahjuks keskendus Pearu monoloogi ajal vaatajate tähelepanu liikumatult maas lamavale ja ilmselgelt külmetavale Andresele ja seetõttu ei tunginud vihamees Pearu sõnade sügavam tähendus ehk esile, kuid ma kinnitan, see oli muljet avaldav. Õnneks oli siinkohal pisaraid kiskuvalt kerge ette aimata, et Pearu monoloogi lõpetab veel üks Andrese hea laps, sel korral Liine (Ketter Habakukk), kes asjalik-kiirel sammul, ämbrid käe otsas, eeslaval rutates veel kord justkui mööda minnes, kuid siiski läbimõeldult lausub: "Tere, teispere isa!"
Vargamäel toimuvad sündmused tõusid minu jaoks revolutsiooni taustal eredalt esile, üks kõik, kas tegi Ants vabariiki, seisis Mari soosillal või üritas Pearu naabrimehega juttu ajada, rääkimata siis juba eelpool kirjeldatust. Ootasin algusest peale Mari surmastseeni ja selle lahendus oli ootamatu: nimelt kasutati kogu etenduse vältel eeslaval kaht rööpapaari, millel liikusid dresiinid. Mari liikus dresiinil ära... Kusjuures teda ootasid juba surnud Bõstrõi ja Kristi, kes seal samas ka oma hukkumisest jutustas. Tundus, et just sel hetkel murdus Indrek, igatahes vajus ta põlvili, nagu pisut varem oli vajunud Andres.
Maal toimus ka mõisa rüüstamise stseen, mis pilgu kindlalt endale naelutas. Põletamist sümboliseeris küll naeruväärselt neoonroosat värvi toss, aga see selleks. Rüüstamine tähendas seda, et Indrek oli pandud vastutama ja valvama, et midagi laiali ei veetaks, hakkasid inimmassid mööbli, piltide, kipspeadega eeslavalt tagalavale liikuma, abitult pealtvaatav Indrek nende keskel, justkui ei saakski ta aru, mida tehakse. Puškini pilt, antiikne sohva ja kummut, peegel... Kraami, mis ootamatu rüüsteretke katkemise järel lavale maha jäi, oli omajagu ning need näitasid vähemalt minu jaoks revolutsiooni mõju selgemini kui miski muu.
Mainisin juba Bõstrõid, keda kehastas Aleksander Eelmaa. Bõstrõi traagiline hukkumine proua Kuusiku juurde rutates oli vaid üks põgus vaheppala, aga just sellistest väiksest jupikestest antud lavastus oligi kokku pandud.
Mainimata on revolutsionääride kamp, mis koosnes peamiselt Linnateatri noortest ja mitte väga vihastest, kes omavahel kenasti kokku mängisid ja nii ühte sulasid, ainult Tõnn Lambi Kröösus tõusis eredamalt esile, aga sedagi vist kostüümi erandlikkuse tõttu. Samasse seltskonda kuulus ka Mandžuuria (Kalju Orro), kes mõisa rüüstamise ajal mõisnikku (Volli Käro) alandades ühe üpris võika ja samas väga realistliku stseeniga maha sai. See väikese ja kõverasse tõmbunud paljasjalgse mehe rämedus oli ehmatavalt realistlik ja eemaletõukav.
Hobused olid ka. Ristiväli, mis kohe teise vaatuse alguses Väljamäele Erik Ruusi ette loetud hukkunute nimede saatel sinna paigaldati, tõmbas tähelepanu, aga ausalt öeldes oli eelnevalt nähtud fotodel aukartustäratavam. Väljamäe lõunalava mängupaigana oli sarnane kesklavaga, aga ilmselt ei olnudki oluline, milline on heinamaa, kus etendus toimub, vaid koht laiemalt. Palverännak Tammsaare maadele on põhiline. Kohavaim töötab, linnud on ilusad, hobuste hirnatused kajavad metsast vastu, vabatahtlikud (ei tea, kas nemadki sõidavad Linnateatri bussiga igal etenduse päeval linnast Vargamäele ja õhtul jälle tagasi?) tasemel. Värska, mis maitses nagu Turbo näts ja lõhnas samamoodi, oli üllatus, Offi tervele suguvõsale, tee kõrvale nägin H.-d, kellele kunagi külla lubasin minna. Suveteatris ikka näeb tuttavaid ja juba seetõttu tasub ka juunis, juulis ja augustis korra teatris käia. Aga "Wargamäe Wabariiki" võib ka ilma nendeta vaadata, Nüganen on hea lavastuse teinud, vaatamata sellele, et vahel "Armastus kolme apelsini vastu" kummitama kippus ja publik naeru kihistas.
Teisipäev 16.06.09 kell 19.00
Tele2 soovitab: "Wargamäe Wabariik"
Juunikuu etendus tibutava vihma, vinguva tuule, krabisevate vihmakeepide, tasuta Offi, Värska maitsevee ja ülimaguse tee saatel. Pileti sain tänu Haridus- ja Teadusministeeriumi äärmiselt ebapraktilisele rahakasutusele (ma armastan teatrit, ausalt, aga on teatavad "aga-d").
* Enne teatrietendust väike külastus Albu mõisakooli, kus üks kena õpetaja rääkis pikalt-põhjalikult mõisa ajaloost, renoveerimisest ja kahjuks jõudis (nagu kooliinimised ikka) liigsete detailideni kohalike õpilaste ja oma äia elus. Muidu oli tore, jutud, kuidas laed ühest toast teise tõsteti, ilmarahvale vaatamiseks ja kohalikele lapsukestele õppimise toeks üles seati. Minu meelest oli tegemist päris kena ja esindusliku kooliga, kooli tunnet kui sellist seal peaaegu ei tekkinudki, sest maja oli suviste turistide tarvis puhtaks tehtud.
Niisiis etendus. Ma olen juba harjunud esimese vaatuse needusega. Arvatavasti olen siia viiel viimasel korral, kui teatrist kirjutan, kirja pannud, et esimese vaatus venis ja ei hakanud minu jaoks käima. Vargamäel sama lugu. Punnitasin silmad punnid ja kõrvad lukku, hoidsin kramplikult keebist kinni ja pea viltu, et mitte midagi kaotada, aga ikkagi kaotasin midagi olulist. Etenduse. Teise vaatuse ajal olin jällegi valmis ja asi "töötas".
Ma lugesin paar aastat tagasi viimati "Tõde ja õigust" ja ma mäletasin mingeid asju teistmoodi. Isegi mitte konkreetset tegevust, vaid tunne oli teistsugune. Alo Kõrve Indrek oli ikka väljaspool seisja - samsugune kaugelt jälgija oli ju ka eelmisel suvel nähtud "Vargamäe kuningriigi" Indrek (Märt Avandi) ja hiljuti ETVst nähtud "Karin. Indrek. Tõde ja õigus.4." Indrek (Indrek Sammul). Kuidagi kummaline on, et peategelane (see on muidugi meelevaldne otsustus) ei ole kõige-kõigem ja ei tõmba igal hetkel valgust enda peale. Alo Kõrve kohta ütlesid tähtsad prouad, kellega ühiskülastusel olime, et nad esimest korda näevad ja kuulevad sellest poisist (?!). Minu jaoks jäi ta nagu juba öeldud kõrvalseisjaks ja kõrvalvaatajaks, kuigi lugu oleks pidanud keerlema tema ümber. Hoopis eredamalt ja aktiivsemalt nõudis jälgimist Ursula Ratasepp Kristina. Esimeses vaatuses tema eksalteeritud mäng tegi mind pisut nõutuks ja võõritas. R. ütles, et selliste stseenide tõttu on tal teatris piinlik (noh, see tunne, et näitleja paneb täiesti üle). Alguses tundus mulle, et nii ongi, aga mingil hetkel ma hakkasin seda ideaale igast poorist eritavat tüdrukut uskuma, tema ja ka teiste näitlejate hoogsad spurdid mänguplatsil sulandusid üheks punalippude lehvimise teemaga ja korraks tundsin, et ma saan aru, miks nad revolutsiooniga kaasa läksid. Indreku rahulikkus ja sissepoole või kuskile kaugusse äraolev mäng oli vastandiks Kristi väljapoole ja veelgi kaugemale pulbitsevale elujõule ning distantsilt vaadates moodustasid täiesti loogilise ja põhjendatud paari. Läks ikka aega, enne kui sain aru, et "Tõde ja õigus" ei ole mitte ainult Indreku, Andrese, Pearu, Krõõda ja Mari lugu, vaid sinna on juba eos sisse kirjutatud Ramilda, Kristi, Karin ja Tiina.
"Wargamäe Wabariigi" teises vaatuses sain ka põhjenduse, miks Tõnu Kark külalisena Eesti Draamateatrist külmal ja kõledal Väljamäel külmetab. Nüüd võin ma küll öelda, et Eesti kirjandusel on olemas väga muljetavaldav monoloog tugevale meeskarakterile. Stseen, kus Andres pärast 15 piitsahoopi ja poja surma jumala ära neab, oli muljetavaldav. Nn tagalavalt asus palja ülakehaga Kark teele, esimesed põlvili vajumised olid pisut konarlikud (ilmselt kaugelt ei suuda siiski näitleja reguleerida seda, kui palju ta peab vunki juurde panema, et vaatajale asi usutav tunduks), kuid mida lähemale publikule seda siiramaks ja ühtlasi võimsakaks Kark muutus. Eeslavale otse publiku ette jõudes, oli publik hiirvaikne, Kark tõmbas linase särgi õlgadele ja vajus väsinult maha. Sel hetkel oli mul siiralt kahju, et vaikus kauem ei saanud kesta, mets, mis enne oli valjuhäälsest needmisest kajanud, vaikis ning heinamaal kogu etenduse ajal üles ja alla hüplevad linnud tardusid. Mina igatahes uskusin, et Vargamäel enam jumala olemasolu ei usutud. Ja kui Andres oli oma monoloogi lõpetanud, tuli Pearu ja vastas peaaegu sama võimsalt, istudes madalal puupingil lamava naabrimehe kõrval ja meenutades, kuidas Andrese lapsed on tema vastu olnud head, vaatamata sellele, et tema on olnud õel. Kahjuks keskendus Pearu monoloogi ajal vaatajate tähelepanu liikumatult maas lamavale ja ilmselgelt külmetavale Andresele ja seetõttu ei tunginud vihamees Pearu sõnade sügavam tähendus ehk esile, kuid ma kinnitan, see oli muljet avaldav. Õnneks oli siinkohal pisaraid kiskuvalt kerge ette aimata, et Pearu monoloogi lõpetab veel üks Andrese hea laps, sel korral Liine (Ketter Habakukk), kes asjalik-kiirel sammul, ämbrid käe otsas, eeslaval rutates veel kord justkui mööda minnes, kuid siiski läbimõeldult lausub: "Tere, teispere isa!"
Vargamäel toimuvad sündmused tõusid minu jaoks revolutsiooni taustal eredalt esile, üks kõik, kas tegi Ants vabariiki, seisis Mari soosillal või üritas Pearu naabrimehega juttu ajada, rääkimata siis juba eelpool kirjeldatust. Ootasin algusest peale Mari surmastseeni ja selle lahendus oli ootamatu: nimelt kasutati kogu etenduse vältel eeslaval kaht rööpapaari, millel liikusid dresiinid. Mari liikus dresiinil ära... Kusjuures teda ootasid juba surnud Bõstrõi ja Kristi, kes seal samas ka oma hukkumisest jutustas. Tundus, et just sel hetkel murdus Indrek, igatahes vajus ta põlvili, nagu pisut varem oli vajunud Andres.
Maal toimus ka mõisa rüüstamise stseen, mis pilgu kindlalt endale naelutas. Põletamist sümboliseeris küll naeruväärselt neoonroosat värvi toss, aga see selleks. Rüüstamine tähendas seda, et Indrek oli pandud vastutama ja valvama, et midagi laiali ei veetaks, hakkasid inimmassid mööbli, piltide, kipspeadega eeslavalt tagalavale liikuma, abitult pealtvaatav Indrek nende keskel, justkui ei saakski ta aru, mida tehakse. Puškini pilt, antiikne sohva ja kummut, peegel... Kraami, mis ootamatu rüüsteretke katkemise järel lavale maha jäi, oli omajagu ning need näitasid vähemalt minu jaoks revolutsiooni mõju selgemini kui miski muu.
Mainisin juba Bõstrõid, keda kehastas Aleksander Eelmaa. Bõstrõi traagiline hukkumine proua Kuusiku juurde rutates oli vaid üks põgus vaheppala, aga just sellistest väiksest jupikestest antud lavastus oligi kokku pandud.
Mainimata on revolutsionääride kamp, mis koosnes peamiselt Linnateatri noortest ja mitte väga vihastest, kes omavahel kenasti kokku mängisid ja nii ühte sulasid, ainult Tõnn Lambi Kröösus tõusis eredamalt esile, aga sedagi vist kostüümi erandlikkuse tõttu. Samasse seltskonda kuulus ka Mandžuuria (Kalju Orro), kes mõisa rüüstamise ajal mõisnikku (Volli Käro) alandades ühe üpris võika ja samas väga realistliku stseeniga maha sai. See väikese ja kõverasse tõmbunud paljasjalgse mehe rämedus oli ehmatavalt realistlik ja eemaletõukav.
Hobused olid ka. Ristiväli, mis kohe teise vaatuse alguses Väljamäele Erik Ruusi ette loetud hukkunute nimede saatel sinna paigaldati, tõmbas tähelepanu, aga ausalt öeldes oli eelnevalt nähtud fotodel aukartustäratavam. Väljamäe lõunalava mängupaigana oli sarnane kesklavaga, aga ilmselt ei olnudki oluline, milline on heinamaa, kus etendus toimub, vaid koht laiemalt. Palverännak Tammsaare maadele on põhiline. Kohavaim töötab, linnud on ilusad, hobuste hirnatused kajavad metsast vastu, vabatahtlikud (ei tea, kas nemadki sõidavad Linnateatri bussiga igal etenduse päeval linnast Vargamäele ja õhtul jälle tagasi?) tasemel. Värska, mis maitses nagu Turbo näts ja lõhnas samamoodi, oli üllatus, Offi tervele suguvõsale, tee kõrvale nägin H.-d, kellele kunagi külla lubasin minna. Suveteatris ikka näeb tuttavaid ja juba seetõttu tasub ka juunis, juulis ja augustis korra teatris käia. Aga "Wargamäe Wabariiki" võib ka ilma nendeta vaadata, Nüganen on hea lavastuse teinud, vaatamata sellele, et vahel "Armastus kolme apelsini vastu" kummitama kippus ja publik naeru kihistas.
Sildid: Mäng
Kirjutas Kriux kell 10:36 PM
