Kevad teisiti?
Sel aastal pole kevad teisiti tulnud, ikka on tööl mingi mökutamine ja passimine. Ainus, mis on erinev eelnevatest tööaastatest, on, et mul ei ole sel aastal lõpetajaid. Mis tähendab, et ma ei pea enam nädal aega pabistama.
Kõik oleks väga kena, kui ei oleks juhtunud seda, mis eelnevatel aastatel pole juhtunud ehk siis mul on esmakordselt suvetöölised (noh, tegelikult mul esimesel aastal oli ka üks, aga siis ma olin ise nii sooda, et ma ei teadnud, mida see tegelikult tähendab ja üleüldse on seda väga piinlik meenutada). See omakorda tähendab, et alates esmaspäevast hakkan lapsukestega õppima aasta jooksul läbitud materjali ja siis ilusti-kenasti algusest peale (mis omakorda sunnib mind koostama plaane-töölehti-tunniplaani). Ise olen loll, aga muud moodi ei oska enam.
Mulle lihtsalt tundub, et hea inimene olemisest ei piisa, et lapsukesed targemaks saaksid (öelgu psühholoogid, mis nad tahavad). Ja ma ei ole päris kindel, kas see, et kellelgi on keeruline kodune olukord, on piisav põhjus last mitte suvetööle jätta. Täna otsustasin, et ei ole. Küll ma alles põdesin - panin ju viimase veerandi hinnete hulka ka kahtesid.
Räme hala. Tunnen ennast süüdi (äkki oleks ikka ilusate silmade eest ja sooja südamega inimesena pidanud positiivsed tulemused joonistama?) ja samas olen rahul, et päriselt iseennast maha ei salga (mul on kohustus õpetada ja kui selles ebaõnnestunud olen, siis järelikult pean uuesti õpetama).
Samas on kõik kuradi tuttav... Viimased tõmblused, viimased korraldused, viimased mängud, viimased koristused, viimased puudumised, viimased aruanded, viimased plaanid, viimased šokolaadid, viimased saiakesed...
Emotsioonitsemine ja väsimus. Rõõmustavat: nädalavahetusel oli üritus, meeskond jäi rahule (:D), ise ei käinud (tegin aruannet ja siis veel aruannet ja siis eksamitööd ja siis ühe perekondliku kokkusaamise).
Sport: 17.05. 69/11328, 19.05. 54/8884, 21.05. 52/8487, 24.05. 68/11008, 26.05. 68/11124. Viimane kord kasutasin esmakordselt uut ja uhket niisutusvööd (mhmh) - arvestades, et plusskraade oli üle 20, töötas väga hästi. Kuna ma tegin eelmisel nädalal seoses endale seatud eesmärkidega teatud uurimistööd, sain teada, et olen natuke valest otsast alustanud treenimist. Nii et nüüd üritan ree peale uuesti hüpata ;) Aega tagasi ei keera, aga mis sest ikka. Igatahes üritasin jälgida tempot ja avastasin, et kõige aeglasem olen ma umbes 4-5,5 kilomeetril, kus ma sõna otseses mõttes pargin (kõndides vist jõuaks kiiremini). Samas suutsin teise, kolmanda, kuuenda, seitsmenda ja viimase kilomeetri läbida väga viisakas tempos. Nüüdseks olen ma aru saanud, et usaldada ei saa sammulugejat ega Regio kaarti, seega üritan kuskile nende keskele oma märgid maha panna (väga mööda ju ei saa panna?!) Eelneva tõttu ma maanteel kilomeetriposte passingi.
Oh. Ma võiksingi jooksujuttu rääkima jääda. Kui eelmisel nädalal oli kogu üritus täielik piin, siis eile oli jälle tore. Nautisin iga läbitud meetrit. Ikka üles ja alla :)
Rohkem ikka üles ;)
Kõik oleks väga kena, kui ei oleks juhtunud seda, mis eelnevatel aastatel pole juhtunud ehk siis mul on esmakordselt suvetöölised (noh, tegelikult mul esimesel aastal oli ka üks, aga siis ma olin ise nii sooda, et ma ei teadnud, mida see tegelikult tähendab ja üleüldse on seda väga piinlik meenutada). See omakorda tähendab, et alates esmaspäevast hakkan lapsukestega õppima aasta jooksul läbitud materjali ja siis ilusti-kenasti algusest peale (mis omakorda sunnib mind koostama plaane-töölehti-tunniplaani). Ise olen loll, aga muud moodi ei oska enam.
Mulle lihtsalt tundub, et hea inimene olemisest ei piisa, et lapsukesed targemaks saaksid (öelgu psühholoogid, mis nad tahavad). Ja ma ei ole päris kindel, kas see, et kellelgi on keeruline kodune olukord, on piisav põhjus last mitte suvetööle jätta. Täna otsustasin, et ei ole. Küll ma alles põdesin - panin ju viimase veerandi hinnete hulka ka kahtesid.
Räme hala. Tunnen ennast süüdi (äkki oleks ikka ilusate silmade eest ja sooja südamega inimesena pidanud positiivsed tulemused joonistama?) ja samas olen rahul, et päriselt iseennast maha ei salga (mul on kohustus õpetada ja kui selles ebaõnnestunud olen, siis järelikult pean uuesti õpetama).
Samas on kõik kuradi tuttav... Viimased tõmblused, viimased korraldused, viimased mängud, viimased koristused, viimased puudumised, viimased aruanded, viimased plaanid, viimased šokolaadid, viimased saiakesed...
Emotsioonitsemine ja väsimus. Rõõmustavat: nädalavahetusel oli üritus, meeskond jäi rahule (:D), ise ei käinud (tegin aruannet ja siis veel aruannet ja siis eksamitööd ja siis ühe perekondliku kokkusaamise).
Sport: 17.05. 69/11328, 19.05. 54/8884, 21.05. 52/8487, 24.05. 68/11008, 26.05. 68/11124. Viimane kord kasutasin esmakordselt uut ja uhket niisutusvööd (mhmh) - arvestades, et plusskraade oli üle 20, töötas väga hästi. Kuna ma tegin eelmisel nädalal seoses endale seatud eesmärkidega teatud uurimistööd, sain teada, et olen natuke valest otsast alustanud treenimist. Nii et nüüd üritan ree peale uuesti hüpata ;) Aega tagasi ei keera, aga mis sest ikka. Igatahes üritasin jälgida tempot ja avastasin, et kõige aeglasem olen ma umbes 4-5,5 kilomeetril, kus ma sõna otseses mõttes pargin (kõndides vist jõuaks kiiremini). Samas suutsin teise, kolmanda, kuuenda, seitsmenda ja viimase kilomeetri läbida väga viisakas tempos. Nüüdseks olen ma aru saanud, et usaldada ei saa sammulugejat ega Regio kaarti, seega üritan kuskile nende keskele oma märgid maha panna (väga mööda ju ei saa panna?!) Eelneva tõttu ma maanteel kilomeetriposte passingi.
Oh. Ma võiksingi jooksujuttu rääkima jääda. Kui eelmisel nädalal oli kogu üritus täielik piin, siis eile oli jälle tore. Nautisin iga läbitud meetrit. Ikka üles ja alla :)
Rohkem ikka üles ;)
Kirjutas Kriux kell 9:09 PM
