Viimasest sissekandest on kümme päeva möödunud... Märkimisväärset sellest ajast.
1. lugesin Michael Ondaatje "Anili vaimu". Sujuv, kõhedaks tegev, aga samas põnev lugemine. Kuna ma olen üsna suur krimkade austaja, siis sõjateemaline kriminalistika sobis ka väga hästi. Miski inimlik pole võõras. Kulus kaks päikeselt päeva ja sain taas tõestuse, et punase sarja raamatud on väga head (olen pettunud vaid ühe teose puhul, aga ma seda siia kirja ei pane :D). Pikemat analüüsi ei kavatse teha, sest Sri Lanka teema on mulle võõras, ei taha oma võhiklikkust üles näidata, aga Ondaatje on hea ("Inglise patsient" on sama tonaalsusega (ma ei tea, kas on raamatute kohta õige nii öelda)).

2. Eelmisel nädalavahetusel võtsin väga palju päikest. Tulemus: ärapõlenud sääred, kõht, selg, nägu ja käsivarred. Eile hakkas lõpuks nahka tulema (nägu, kõrvad, selg). Kuna alates kolmapäevast sajab lakkamatult vihma, olen hakanud juba päikest igatsema ja tahan kangesti uuesti päevitama minna, sest muidu kaob see viimane värv ja kogu kahepäevane vaev on maha visatud. (Tegelikult ei ole ma üldse kindel, et päevitamisel mingi kasutegur on olemas, aga see selleks.)

3. Eelmisel pühapäeval hankisin sportides esimese "haamri" ehk siis arvasin siiralt, et hakkan oksendama ja kaotan igasuguse sideme reaalsusega. Väga hull oli (süüdistan enne söödud toitu, joodud Värskat ja saadud päikesepistet).

4. Õppeaasta sai läbi. Lapsukesed said tunnistused ja läksid vaheajale, kusjuures me vist saime sõbralikult lahku minna. Minu poolt negatiivseid emotsioone ei olnud, loodan, et nendegi poolt võib aasta kordaläinuks lugeda. Tasakaal oli paigas - neljal tital neljad-viied, neljal tital kahed tunnistusel. Kahemeestega jagelen veel, aga teen seda äärmiselt rahumeelselt, kuna ma leian, et kui enne jauramine ei aidanud, siis nüüd aitab see veel vähem. Seega ajame vaikselt omi asju ja üritame kenasti joone peale jõuda. Murelapsega tuleb ilmselt pikem tegelemine ja mulle tundub, et ma pean mingeid otsuseid vastu võtma, sest keegi teine ei taha esimest sammu astuda (jummala mugav on ju hiljem õiendada ja näpuga näidata). Ma ei ole veel enda jaoks kokkuvõtteid teinud, detailidesse pole veel laskunud ja nende põhjal üldistusi teinud (see võtab kole palju aega ja energiat, mida mul praegu lihtsalt pole). Lühidalt: lapsed on lahedad!

5. Lisaks ei-tea-mitmenda-astme-põletusele olen ma tundmatute putukate poolt nii ära näritud, et mu ema ilmselt ei tunneks mind ära. Igatahes on kindlam kanda pikki pükse ja varrukaid, sest muidu tekib tunne, et tegemist on süstiva narkomaniga, kes iseenda eest eriti ei hoolitse.

6. Ma olen oma teel kohanud päris mitut sigaretti. Ma pole neid tõmmanud. Veel. Endiselt olen kindel, et pärast "haamrit" tahan ma sporti teha. Tõsi küll, võtan tempo ja distantsi tublisti maha. Eesmärk on igatahes selge. Rahu ja vaikust, küll siis tulemus ka tuleb :D

7. Mina valisin juba 2. juunil kaubamajas ja ootan nüüd pikkade silmade valimistulemusi. Naljakas on see, et kuskil ei olnud kirjas, millal tulemused avalikustatakse.

8. Targutanud ja pläkutanud, aruandlust koostanud ja esitanud, olen rohkelt. Enam ei "jäksa". Häh.