There is lot of babs in San Diego

... but rembember there is lot to learn too. Tsiteerides Chandlerit loomulikult. Ehk siis tänane hommik on möödunud oodates, et boiler täituks sooja veega ning vaadates otsast peale Friendse. Mõnus. Raju.

Ja edasi ikka samas vaimus. Ehk siis: ärgem unustagem.

Andke oma panus paberisse

Paberit on lihtsalt meeletult. Istun kontoris ja suman sõna otseses mõttes paberihunnikutes. Sekretär oma agaruses viis vist ühe vale paberi ka veel posti, ohoi. Juhtub. Pärast pea kaht nädalat tsivilisatsioonist eemal olekut (loe: Internetist ja tööasjadest), on kuidagi raske ja harjumatu kohe midagi tegema hakata. Selline mökutamine toimub. Kujutan ette, et augustis, kui suurem puhkusehooaeg lõppeb, on enamik kontoreid täis sellised mökutisi. Igatahes sain endale mökutamispikenduse, sest olulised paberid jõuavad kohale alles kolmapäeval, seni on lihtsalt üleüldine tshillamine ilma tantsu ja tagaajamiseta.

Jaan oli. Oli küll. Saare asemel hoopis Hiid. Ja üks laid, õigupoolest mitu laidu. Täitsa tore oli, leti peal tantsimine on tegelikult hea mõte - keegi ei saa sind müksida ja otsas talluda! Kessu teenis raha ja au ja kuulsus peale selle veel. Nii et siis kordaläinud üritus. Mitte katse, vaid üritus, projekt lausa. Sääski ja puuke oleks võinud olla vähem või olgem ausad: need oleksid võinud olemata olla, aga mis seal ikka. Jumala loomakesed kõik. Luikesid oli palju, toonekurepoegi ja hanesid ka. Haned raamatus, muidugi mõista. NB! Kui teil on ustavat valvurit vaja, siis ostke endale hani!

Eile esimesed maasikad empsi peenrast. Mõnus oli. Tegelt ma olin nii ülbe, et ma peenrast ei viitsinud neid korjata ja võtsin toast kausist, aga mõte on oluline. Punased ja lõhnavad ja empsil juba kopp ees: ütles, et kui ma neid ära ei korja, siis ta jätab lindudele nokkida. Huh. Ja arvestagem, et ma tulin linnast ära ja lähen tagasi vast alles reedel :( Päh. Tahan maasikaid.

Koju nüüd koristama, nagunii ennast täna enam paberitest läbi ei näri. Kolmapäeval uuele katsele. Üritame!

Su sees on palju kohti, kuhu keegi ei näe

Ja ära räägi mulle, mida sa teed, kui sa oled üksi ja kas sa mõtled mulle ja mida ütleb süda ja sosistab suu. Parafraseerides poppiidoleid, loomulikult.

Ma tean, et viha ei pea enda sees hoidma, aga muud varianti ei ole. Mingi paar tundi olen õues olnud, mingit vorstivärki juba teist päeva järjest endale sisse tuukind ja suht
tshill oli, arvestades, et üks väike päga üritas pidevalt põgeneda ja klaasi süüa jne. Ja nüüd mingi pisike asi ajas nii vihale, et värisen vihast. Ma ei saa aru, kuidas mõni saab nii süüdimatu ja vastik olla!!!!???? Kuidas krt sellised inimesed ringi kooberdavad mööda maailma???!!!?? Jamps. Igatahes olen ma hetkel nii pöördes, et raudselt jokkis peaga hakkan kedagi lintshima. Ohoi, ei ole just meelitav väljavaade.

Muidu on viimased päevad suht toredad olnud. Hulk koosolekuid, hulk uusi küsimusi, hulkm vastuseid, hulk hilinemisi, hulk kohalejõudmisi, hulk arusaamisi ja hulk eriarvamusi. Ühesõnaga küsimärke, hüüumärke ja punkte päris suur hunnik. Kõrvale pandud, esile tõstetud ja ühel hetkel tuleb neile ka vastata. Mõned asjad said selgemaks, mõned läksid segasemaks. Sa igatahes sai umbes iga 10 mintsa pärast närvivapustuse eile, ma ise oksendasin keset suurt arutelu, värisesin üle keha, sest olin manustanud umbes liitri kohvivedelikku, mis oli nii kange, et oleks nõrgemad tüübid ära tapnud. Huh. Hea asi ka: lõpuks sai üks tähtis asi tehtud :) Ja ma olen üliõnnelik, et ma ennast kokku võtsin. Vat nii.

Tööasjad endiselt ebaselged, lootus kadunud. Palka pole saanud, lõpupeole homme ei lähe.

Kõht läheb närvilisusest lahti. Juhtub. Vapustus ühesõnaga. Vastik-vastik-vastik.

Ilusaid asju veel: see pisike tita-tita sai üleeile kuuvanuseks ja on nüüd umbes sellist mõõtu nagu Enriko-män sündides oli :) Ta siuke pisike makarontshik, hästi väike ja peenike. Ainult silmad on suured ja kuuldavasti on ta isa nägu. Mu meelest oli tal küll oma nägu, aga noh, uhked lapsevanemad ju...

Ja nüüd ma vihastasin bloggeri peale - miks krdi pärast see kustutab täiesti suvaliselt keset lauset mu juttu???? Fakit.

Kell kaks öösel

Vikerraadiost tuleb kummalist muusikat. Sellist heas mõttes kummalist. Keegi mahehäälne ja veidi kähehäälnegi naesterahvas laulab juba tunnikese ja vahele siis keegi räägib temast midagi. Kahjuks ei saanud jälgida, et mida ja täpselt. Ehk siis häbene silmad kohe peast välja, aga ma ei tea, kes laulab :(

Ahjaa. Tööle kandideerimisest võiks romaani kirjutada. Aga ma ei viitsi, seega jääb see lihtsalt looks, mis mu igapäevaelu segab ja hulluks tahab ajada. See selleks. Natuke halvasti olen oma asju planeerinud on kõige selle moraaliks, aga see selleks. Juhtub.

Täna siis vestlusel. Tore oli. Ei taha pikemalt kommenteerida, aga meil Saga jäi kummaline tunne pärast. Me igatahes kiitis meid, öeldes, et kuigi ta enamiku aega parastab meie veidrike kampa, siis vahete vahel - harva st - on tal meie üle ka siiralt hea meel. Loodan, et ta ei valetanud :)

Tagasisidest veel. Et siis meite suurepäraste seminaride tagasisidelehed jõudsid juhendajani ja tuleb välja, et lapsukesekesed olid vist üldjoontes meiega rahul, kuigi alul olevat me olnud ebakindlad ja vist ebajärjepidevad. Tahaks neid lugeda. Nii väga. St siis saab ikka mingit infot, millega on midagi peale hakata ja millest õppida. Õppimine on üleüldse üks väegade kuul tegevus, nagu ma täna avastasin. Repliigi korras: eile tulin joostes peahoonest välja karjusin üle linna, et mul hakkas just suvi!!! St et ei pea enam koolile ja teadusele mitu kuukest mõtlema. Ja nüüd siis pea kihab mõtetest ehk siis vahutab otsas ja tahab vaikselt lõhki minna :9

Aga nüüd ma lähen küll ja teen oma viis viimast suitsu ja lähen tudusse, sest homme on vaja üks koosolek pidada ja siis tita-titaga jageleda. Ta nii aktiivne... Kuigi vist pisut haigevõitu :(

Go girl, it´s summertime

Nüüd siis ametlikult suvi. Eile sai koolis kõigele kriips alla tõmmatud. Atekas on saadetud, nii et enam ei õnnestu ka miskit päästa, jääb nii, nagu on. Ja nüüd siis ametlik nautlemine algab.

Trtu-Tln-Rpl-Trtu-maa-mets suunas liikumine. Ohoi!

Eesti reklaamfilm esitleb

Ma olen tegelt juba pikemat aega mõelnud, et Eesti reklaamid on ikka veel samal tasemel, kui nad olid reklaamfilmi ja herr Egipti ajal. Ehk siis: staatika, sobimatu tekst, kummalisevõitu kaameratöö. Kusjuures herr Egipti filmid tunduvad täiesti "söödavad" selle saasta kõrval, mida ma praegu juba kuue mintsa jooksul olen näinud. Nt see Hanzasbankase reklaam, kus härrased suusamehed on dressi asemel ülikonnad selga pannud. Inimene, kes selle reklaami välja mõtles, on loodetavasti juba lahti lastud. Mati Alaver ja va egotripp ei ole lihstsalt reklaamikõlbulikud. Nad ei suuda mulle midagi müüa, isegi, kui ma tean, et nad on palju saavutanud. Ei usu nende juttu ma.

Lemmikuid on veel - õllereklaamid, aga neist juba mõne teise pausi ajal.

Moraal: inimesed, vaadake, mida te vaatate. Reklaamitegijad: vaadake, mida ja kuidas te reklaamite ja kellega.

Post, post, traat

Terve nädalavahetuse on kummitanud see lugu, kuidas tehakse selja peale ülevalt alla post-post ja siis ristipidi traat-traat ja siis kõdistatakse, karjudes samal ajal elekter. Enriko isa tegi seda pojule selja peale ja siis jäigi kummitama. Poju täna tuli ja üritas mulle kõhu peale seda teha, aga tal oli meeles umbes fraas oss-oss, kõdi-kõdi. Armas.

Tegelikult ma olen umbes kolm-neli tundi blogge lugenud. Nende omi, keda tunnen ja nende omi, keda ei tunne. Küllastus. Aga suvine tunne :) Igal suvel on saanud seda teha, nii et võib tänase öö põhjal öelda, et suvi on alanud. Kui seda vihma nüüd ainult ei oleks. Kui neid võlgasid koolis ainult ei oleks. Vahet pole tegelikult. Suht tshill on, nii et ei põe. Saaks ainult HTMi inimestega ka kõik sel nädalal korda - nii paberimajandus kui ka muu majandus. Siis võiks juba suve nautida. A küllap saabki, sest noh, ma ju teen endast oleneva, et saaks korda ja teised vast ka. Vähemalt Sa küll :P

Eelmisel nädalal sai Katuga kõvasti koolitööd tehtud, aga valmis ikka ei saand :( Nõrgaks oleme jäänd. Ei jaksa enam järjest panna 24 hashi, tahaks vahepeal magada, süüa, pläkutada ja tegeleda saja muu asjaga. Tehtud ta saab, nii et pablat pole vaja.

Tööst rääkides: ei meeldi mulle see mõte. Mõte tööst on hea, üli-giga-mega ja tööle tahaks minna, aga noh... Natuke tahaks tshillida ja siis alles. Mitte kohe ühesõnaga. Tahaks umbes nagu mingi augustist või nii. Tahaks titade juurde ja siis tahaks maale ja siis tahaks Kessu juurde ja siis tahaks lihtsalt kodus olla ja raamatuid lugeda. Neid, mida pole aasta jooksul jõudnud lugeda ja neid, mida pole viitsinud lugeda. Vat nii.

Aa. Läti sigaretid. Ruulivad. 70 santiimi maksab pakk Camelit! Huvitav, millest see Läti riik oma pensione ja piimaraha maksab, kui neil suitsud nii odavad on? Eekudes siis miskit üle 16 krooni. Võrdluseks teadis ema rääkida, et Eestis maksab Camel 26.50. Ma olen vist pidevalt 23ga saand kätte ja nüüd viimasel ajal 25ga. Tjah. Huvitav-huvitav. Aga Lätis on ju üldse kuidagi rohkem ja odavamaid asju. Selline subjektiivne hinnang siis. Ainult riideid ei tahaks kunagi nende juurest osta, need on siuksed imelikud. Võeh. Judinad tulevad peale, kui mõtlen sellele.

Aitab küll. Uks kinni ja tuttu-tadaa.

Jälle

Pühapäev. Vihma sajab. Üks kole märg ja näljane kiisu leidis pärast nelja päeva lõpuks kodu üles ja teeb nüüd kampsi sisse pesa. Kuivatasin teda, sest ta tilgutas toa märjaks. Nässu on koledal kombel solvunud, sest koju tulles ma ei teinud talle pai ja panin ta hoopis tuppa kinni... Nüüd istub solvunult voodi all ja ei luba endale ikka pai teha. Niuks. Välja lonkis ja magab kellegi suurte pükste otsas, kelle, seda ma ei tea. Oh seda ilmaelu küll.

Nädalavahetus maal. Surnuaiatuur mööda Eestit. Sel korral lausa kahe autoga, sai kõvasti kraabitud, surnuaia veerel võileibu söödud, kantseldatud üht pisikest ja teisele avalike WCde kasutust õpetatud. Väga õpetlik. Ja siis mudugi hulluvat sirelilõhn, meeletult teetöid, rikkis raudteevedurid. Veidi närviline ema, ükskõiksust õhkav venna, ignorantne J-Lo ja autotäis õkesid. Tegelikult oli see hea puhkus närvidele, sest need olid juba viimseni pingul. Eile hommikul tuli õke üles äratama ja ärkamise asemel ma lihtsalt ulgusin voodis läbi une, sest närvid nii haiged ja silmas lihtsalt ei tulnud lahti. Üleväsimus või miskit sellist diagnoosiks. Juhtub, eks. Aga jah, miks just minuga - see kõigi lemmiklauseke :) Silmad on väsinud siiani, aga vähemalt seda nrvitõmblust täna enam ei esinenud. Nii et nädalavahetus läks asja ette.

Nüüd siis veel paar päeva Tartus ja siis juba semester läbi ja igale poole mujale asjatama. Asi-asi-asi.

Lennata ei taha, tahan mõistuse juurde jääda. Veidi tavalist selget mõistust. Vähe töövestlusi, vähe kiirustamist, vähe vesiville, vähe silmatõmblusi, vähe passimist, vähe vihma... Ja tore oleks kui kõigi nende asjade osalus/olemasolu jääkski väheseks.

Mida kõike

Teine paber armsast alma materist olemas. Peaagu, ainult paberimajandus veel korda ajada ja olengi saanud selle, mida matushka meitele tavaliselt ei anna - mingi kutse. Eks näis, mida ja kus ma selle paberiga peale hakkan, aga nojah. Ega see ju liiga ei tee. Või teeb? Arvestades, et kõrgharidust reformitakse umbes iga päev, HTM-is on mingid tüübid, kes mõtlevad kahe kohvitopsi vahel välja mingi süsteemi, mis polegi süsteem, aga mida võib siiski aretada süsteemiks ja seega võib selle uitmõtte - sageli süüdimatu - kohe välja öelda, justkui oleks see juba raudpoltkindel värk. Paber on paber ja see ei pidavat valetama, seega ootan seda usutavat paberit, loodan sellele, et ministeerium läheb varsti pikale puhkusele ja ei produtseeri mõnda aega mingeid pabereid.

Oijah, aga tegelikult on seal häid inimesi ka, kohe kullatükke, kes on vastutulelikud ja toredad :) Eriti luuserite kamba suhtes, kes ei saa ise oma asjadega hakkama ja loodavad ei tea millele...

Sa hakkas eile hommikul mingit juttu ajama, et tal on mingid plaanid, aga neist on vara rääkida. Mul tõmbus sees õõnsaks. Tundub, et ta pakib asjad varsti kokku, paneb hõlmad vöö vahele - või kuidas seda nüüd öeldaksegi - ja astub kummarduse saatel minema. Oioi, ütlen ma selle peale. ei mõtle sellele praegu, ei mõtle.

Katu tuleb nüüd. Ja mul on need asjad tegemata, mida pidin tänaseks tegema :( Ei ole tore, ei ole. Aga juhtub. Minuga viimasel ajal sageli.

Järgmisel reedel on atesteerimine. Ja noh. Selline on elu. Miks, ei tea.

Jah.

Kevad. Suvi. Semestri lõpp ligineb hirmutava kiirusega. Marinat näidati just telekas. Ahaa.

Moraal: loe vähem TÜ bakalaureusetöid.