Jälle

Pühapäev. Vihma sajab. Üks kole märg ja näljane kiisu leidis pärast nelja päeva lõpuks kodu üles ja teeb nüüd kampsi sisse pesa. Kuivatasin teda, sest ta tilgutas toa märjaks. Nässu on koledal kombel solvunud, sest koju tulles ma ei teinud talle pai ja panin ta hoopis tuppa kinni... Nüüd istub solvunult voodi all ja ei luba endale ikka pai teha. Niuks. Välja lonkis ja magab kellegi suurte pükste otsas, kelle, seda ma ei tea. Oh seda ilmaelu küll.

Nädalavahetus maal. Surnuaiatuur mööda Eestit. Sel korral lausa kahe autoga, sai kõvasti kraabitud, surnuaia veerel võileibu söödud, kantseldatud üht pisikest ja teisele avalike WCde kasutust õpetatud. Väga õpetlik. Ja siis mudugi hulluvat sirelilõhn, meeletult teetöid, rikkis raudteevedurid. Veidi närviline ema, ükskõiksust õhkav venna, ignorantne J-Lo ja autotäis õkesid. Tegelikult oli see hea puhkus närvidele, sest need olid juba viimseni pingul. Eile hommikul tuli õke üles äratama ja ärkamise asemel ma lihtsalt ulgusin voodis läbi une, sest närvid nii haiged ja silmas lihtsalt ei tulnud lahti. Üleväsimus või miskit sellist diagnoosiks. Juhtub, eks. Aga jah, miks just minuga - see kõigi lemmiklauseke :) Silmad on väsinud siiani, aga vähemalt seda nrvitõmblust täna enam ei esinenud. Nii et nädalavahetus läks asja ette.

Nüüd siis veel paar päeva Tartus ja siis juba semester läbi ja igale poole mujale asjatama. Asi-asi-asi.

Lennata ei taha, tahan mõistuse juurde jääda. Veidi tavalist selget mõistust. Vähe töövestlusi, vähe kiirustamist, vähe vesiville, vähe silmatõmblusi, vähe passimist, vähe vihma... Ja tore oleks kui kõigi nende asjade osalus/olemasolu jääkski väheseks.