Naerda on lihtsam kui nutta

Kirjutas üks üliõpilane oma essees. Lihtne tõde, eks ole, aga nii ta kipub olema. Me eelistame naeru, sest see kaitseb ebasoovitavale ning vältimatult juhtuvale mõtlemist. Et kui ma panen silmad kinni, siis ei ole seda olemas. Maailm jääb seisma või siis just vastupidi, see, mida me ei soovi näha, kaob kuhugi kaugustesse. Kui ma panen televiisori kinni, siis Eurovisioon lakkab on moraal. Ja kui kedagi ei ole metsas ja puud langevad, kas nad siis teevad müra või ei tee ja kas nad üldse langevad? Põhimõtteliselt olen nõus, et naerda on lihtsam. Sest naer on plussmärgiline või siis igapäevaviisakust arvestades neutraalne emotsioon, nutt aga kisub esile negatiivse. Meitel siin metsade ja metsatöllide vahel ei ole kombeks nutta rõõmust. Ega me just ülevoolavalt naerata ka, aga sellegipoolest oleme oma kiiresti muutuvas ühiskonnas vastu võtmas neid pideva smilimise kombeid, seega ikkagi naer kui miski, mis on primaarne, normaalne. Nutt aga on negatiivne, me ei taha seda näha, me ei taha seda teha. Ohjah.

Mulle ka ei meeldi nutta teiste ees või vaadata nutvaid inimesi. Väga lihtsad põhjused, see protsess pole lihtsalt esteetiliselt nauditav. Mingi tatt pritsib, meik laiali, imelikult väändunud grimassid näol, taskurätiku-utakad laiali ning mis kõige nõmedam: soolane vesi. Filmides inimesed nutavad kenasti - neil pole grimasse, mis surnudki üles ärataks, tatt ei voola ja üleüldse on pilt kena. Päriselus aga sellist asja ei näe. Seetõttu: maha nutt ja elagu naer. Ehk siis: "ma lähen ja naeran nüüd, keda ma tahan... ajab mind ennastki naerma... naeran välja te kõbarad, mantlid ja raha..." Ja ometi ulusin ma pidevalt, kui ma seda laulu kuulasin. Uhuu. Närvilised naisterahav, hoidke alt.

Üks nutab ju pidevalt. Reklaamigi vaadates. Lihtsalt. Et kui kord on väravad avatud, siis neid enam sulgeda ei saa.

Hommik ühesõnaga. Moraal: ärge lugege eelneva ettevalmistuseta üliõpilaste esseesid. Ja kindlasti ärge lugege neid asju, mil nimeks esse.