Neljas päev

Neljas päev kleepuvat ihu ja meeleheitlikke katseid alustada lõputööga. Huvitav-huvitav. Alles nädalake tagasi sai vingutud - lõputult - , et pole päikest, et pole sooja, et pole suve, ning tänaseks olen siis jõudnud selleni, et suvi sakib. Nii kaua polnud päikest näinud, et olin juba unustanud, et tegelikult need kaks kuud sitta suusailma on täiesti tapvad. Tapavad iga mõtteidu su peas, tapavad iga liigutuse juba eos, rääkimata suurtest-suurtest suuga tehtud plaanidest. Ehk siis ilmal on sada punkti ja lõputööl on seis miinustest. Pole ikkagi rahul, olgu, kuidas iganes seal väljas see ilm siis on.

Oijah. Naabrimees kangutab meie aeda üles ehitada. Vahva. Koeral on keel vesti peal ja kass on naabrite juurde emigreerunud. Arvuti jookseb stabiilselt iga 2 tunni tagant kokku ja ma ei saa mainimata jätta, et üliõpilased oma tagasisidesoovidega käivad närvidele ning osa töid on ikka veel puudu. Ehk siis. Oi aegu ammuseid, tahaks neid tagasi.

Rebeka. Uue tita-tita nimi. Emm läks eile teda vaatama, käisin temaga titadele staffi ostmas enne. Varahommikune tiir Tartu kesklinnas ei äratanud ka nii üles, et oleks asjalikuks hakanud. Sest noh... Tore oli, aga no... Ilm ju sakkis. Lisaks õlad valutavad endiselt, villid on jõudnud juba igale poole ja ikkagi tahaks minna õue ja tsillida päikse käes. How wirdo on see?

Mis iganes...

Käsh tuleb täna koju!!! Jee-jee. Ehk siis kiisudel ja kutsudel on ka keegi teine, kellel sabas tilbendada ja kelle varbaid lakkuda. Tänan südamest :)))

Tahan. Titade juurde ja unustada kogu selle jampsi, mis meid ümbritseb. Päh.