Hooaja selgroog (kust ma seda võtan?) on ületatud, nii et panen mõned asjad kirja Kahjuks pole ma eriti järjekindel olnud, nii et nüüd tuleb kuskilt-ma-ei-tea-kust alustada. Praegusel kirjutamisel on 2 põhjust: 1. said mu jooksutossud aastaseks ja 2. lugesin ma Murakami raamatut "What I talk about when I talk about running". Niisiis.
Kõik algas loomulikult taas juba märtsivaheajal - see on kõige parem hooga alustamise aeg, ausalt. Enne seda olid mingid ponnistused, südametunnistuspiinad, lumi, jää, külm, vihm (loe: maa külmand ja kärss kärnas).
Märtsis nn soojendus 55,6 km (4x).
Aprillis puhas rõõm 131,4 km (11 x).
Mais pidurdamine 94,3 km (8 x).
Juunis täielik mandumine 80,3 km (7 x).
Juulis ideaalne klapp 162,7 km (13 x).
Kommentaariks nii palju, et alates 18. juunist olen saanud joosta :) Keegi ei takistanud mind ka enne, aga tegelikult võtab kogu see tervisesport ikka päris palju planeerimist. Selleks, et 1 tund joosta (minu miinimumaeg) kulub... Tunde. Peab planeerima söömisaja (ei saa vohmida ja samas ei saa ju ka tühja kõhuga tervist parandada) - vähemalt 2 tundi mõtestatud tegevust seega; edasi tuleb tegevus ise - vähemalt 1 tundi; sellele järgneb venitamine ja pesu - umbes 1 tund jälle. Märkamatult sain kokku 4 tundi. kui arvestada, et tööpäev kestab keskmiselt 8 tundi, umbes sama palju läheb aega magamisele jmt, siis jääb alles 8 tundi, millest 4 võtab ära tervisespordile mõtlemine. Seda nn oma aega jääb veel 4 alles. Aga sinna peavad mahtuma kõik elus olemisega seotud rutiinid ja samas ka kõik naudingud ja meelerahupakkujaid.
Ja siia lisanduvad igasugused kõrvalised, aga mitte vähem tähtsad faktorid, alates sellest, et lausvihmaga ei saa ikkagi välja minna ja lõpetades sellega, et kui suur varvas valutab, ei ole mõistlik seda piinama minna. Või kui ei jõua päeva ajal süüa. Või kui on liiga palju töid parandada. Või kui tahaks teatrisse-kinno minna. Või kui tahaks külla minna. Või kui tahaks lihtsalt olla.
Nii et mõnes mõttes ma saan aru Murakamist, kes tervisespordiga muutis elustiili või õigupoolest, kelle elu juhibki sport. Ei hakka teoretiseerima, kas ta on äärmusesse läinud-liialdanud. Ilmselgelt on tema puhul tegemist fanaatikuga, kelle jaoks jooksmine (ja vanuse lisandumisel triatlon) on olulised igapäevaelu osad. Sama loomulikud nagu hingamine, söömine, magamine ja kirjutamine.
Murakami ütleb jooksmisest kirjutamise kohta muuseas, et tal on hea meel, kui see on kellelegi inspiratsiooniks, kuid kindlasti tuleb teha ise oma valikud, nii nagu tema asjaolude kokkulangemise või just lahknemise tõttu tegi. Lugesin Murakamit ja mõtlesin, et ilmselt ma selle sama inspiratsiooni mõttes loen igasuguseid jooksublogisid (jah, on terve hulk harrastajaid ja ka tippe, kes oma vallutusi jäädvustavad). Kui ma muidu ei ole eriti võistlusaldis, mulle meeldib pigem iseennast ületada kui kellegi teise kõrval joosta, siis jooksujutte lugedes meeldib mulle mõelda iga kirjutaja taha lugu ning alateadlikult ikkagi asun end kirjutajaga võrdlema ehk siis kõige lihtsam näide: ma lähen välja ja jooksen, kui olen lugenud, et keegi just seda tegi :) Rääkimata sellest, et oma esimese (ja seni ainsa ametliku ajavõtuga) võistlusegi läbisin seetõttu, et lugesin Contra blogist, et ta jookseb maratone :) Nii et anonüümse (noh, Contra puhul mitte nii väga) kogemuse jälgimine annab vabaduse valida enda tempo, enda distants, enda eesmärgid ning samas on kuskil virtuaalselt olemas küünarnukitunne, mis ei takista liikumist, vaid pigem on raja kõrval olev ergutaja (reaalsuses mulle ei meeldi ergutajad, sest siis tunnen end kohustatuna veel rohkem liigutama, aga teatud hetkel pole "veel rohkem" enam võimalik).
Muidugi on mingil hetkel vajadus oma piire katsetada ning neid avardadagi. Kuskilt tuleb alustada ning kuskile ka jõutakse. Eelmisel aastal samal ajal mängisin ma mõttes poolmaratoniga. Jah, ma tegin selle läbi. Sain aru, et suudan (käesoleval aastal ametlikult jooksnud ei ole, aga endale tegin ühe juulikuise poolmaratoni, et katsetada, kas kõndimiseta saan hakkama - sain küll). Sel aastal olen mänginud maratonimõttega, mingil hetkel isegi kindel olnud, et teen selle ära. Kuna mulle jooksmine meeldib, siis sel aastal ma maratoni ette ei võta. Ma võiksin end sellest küünte ja hammastega läbi närida, aga maratoni tuleb nautida (Murakami on tabav). Kuna oma praeguse harrastuse baasil ma 42 195 meetrit järjest jooksusammul nautida ei suuda, siis ei ponnista. Tulevad ajad. Paremad.
Murakami oli alustades 33. Mul on veel aega.
P.S. Murakami raamat on sigahea. 10st 10.
P.P.S. Aastased tossud on jooksnud alla 1000 km. Palju õnne neile! Ma veel ei vaheta neid välja, vaid ostan teipi, millega kannad "joostavaks" teha.
Sildid: jooks, lugeja sünd
