eXTReMe Tracker

27. sept 2006

Seelik!!!

Et siis täna oli ajalooline päev. Käisin seelikus tööl. See tähendab, et hommikul panin uue teksaseeliku selga, T-särgi ja jopi peale, oma kenad Nike-papud jala otsa ning astusin südame põksudes bussi peale. Ja naeratasin omaette. Teate, mis tunne on teha midagi jälle justkui esimest korda?! Nagu süütuse kaotamine ühesõnaga, ärevus jne südames. Ja kõik selle tõttu, et Käshar eile koristas ja tegi Juho asjadele ruumi ning üheksandike kontrolltöö tegemise ajal mind oma buduaari kutsus.

Ajee. Elu on peaaegu ilus. Valetan. Elu ongi ilus ja kui piisavalt kaua endale kinnitada, et mul on paks nahk, siis ongi. Nii et lasen samas vaimus edasi. Ma ei saa mitte jätta pateetiliseks minemata, kuid ma armastan oma tööd. Eriti kolmapäeviti. Noh, tegelikult juba teisipäeviti, sest tean siis, et tulemas on kolmapäev. Homme on neljapäev, eks näis, mis siis saab.

Ahjaa. Kessu ja Tarms käisid nädalavahetusel Taaralinnas. Mina aga olin maal. Siiski-siiski saime Arnoldi-Toomas-Hendriku mängude jälgimise ajal kokku ja pläk-pläkutasime elust ja inimestest. Andsin lubaduse nädalavahetusel Raplasse minna, nii et ilmselt lähengi. Ja tahangi minna, ausalt. Väss-väss on ilmselt peal, aga kuulge, Rapla on ju lahe, eriti kui Tallinna maantee ka lõpuks käimis- ja sõitmisvalmis on. Ootan juba!!!

21. sept 2006

HP

Nii. Mul on uus arvuti. See on siis nüüd teine päris enda oma, kuigi ka see praegune masin on ju juba mitu aastat minu oma olnud. Minu pisike HP. Jammi, itaaliakeelse klaveriga. Pidupäeva puhul olen isegi msn-is :P

Ja homme on ülekooliline matkapäev. Pöidlad pihku, et Jänese rada meid ei eksitaks ning lapsukesed elu ja tervisega igasse otsa tagasi jõuaksid. Vat nii. Carmelita ja herr infojuht ka koos meitega, pluss Carmelita klass muidugi mõista. Homne päev saab põnev olema, eriti kui arvestada, et mina lähen enne 7 kodust välja, et lõpuks jõuda selle nr 3 peale, mis 7.20 Kaubamaja eest väljub. Nummi.

20. sept 2006

Näib nii, et ei kohtu me enam

Ühesõnaga läheb teist päeva taas Jaani ja Marko ehk Tätte ja Matvere lainel. Ikka "Vana kuub", mida keset päeva saab süüdimatult kõva häälega kaasa joriseda, kui Käshi pole kodus ja remontarid köögis kõpitsevad. Jammi. Täna isegi magasin koos nendega. Esimest korda päevatudu selle õppeaasta jooksul. Tulin teist päeva järjest jalgsi koju ning väsimus oli tappev. 15 lehekülge Dee Browni "Mata mu süda Wounded Knee" lugemist ja tudu tuli.

Arengud. Järgmised. Vannitoast on 80 protsenti plaaditud+põrand. Elekter on ajutiselt ühendatud. Dushari tarvikud seina külge kruvitud, kollane kardin üles riputatud, boilergi ripendab seina küljes. Kahjuks väike planeerimisviga, mis tähendas, et 200 liitrit vett tuli siiski põrandale lasta matide saatel. Aga homme ehk saab nii pikad poldid, et saab selle värgi nii kõvasti seina külge, et enam sel teemal matte ei lenda. Mis tähendab, et ehk saab reede hommikul juba kenasti koduse dušši võtta!!!!!!! Juhuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu.

Üldiselt põleb mul kenasti punane küünal, jalatsid on üle lastud nubuki kaitsevahendiga, mis kogemata siiski mu kenad tossud ära rikkus, sest sisaldas mingit tundmatut musta pigmenti, mis laikudena tossude peale jäi. Kiisu on stressis, sest jammid krõbinad ei mahu talle hammaste vahele ära.

Rahulik on olnud. Seega homsest võib oodata. Ma ei põe, vaatamata sellele, et täna taas rikkusin kokkulepet mitte hoida titasid üksi klassis. Juhtub, eks.

"Ma tunnen, kuidsa metsas murdub puu."
"Kõik, mis lahtine, see kaob."
"Ta otsustab, et täna on see päev."

14. sept 2006

Ma olen kaamel. Tõesõna. Ehk siis kogu see närveldamine, mis täna päev otsa koolis toimus, on nii tuttav. Nagu eelmine aasta. Nagu polekski olnud vahel tervet aastat, poleks olnud kukkumisi, nutmisi, ähvardusi, palveid, visiite, telefonikõnesid, rääkimisi, istumisi, erakorralisi koosolekuid jne, jne. Terve päeva mingi kuradi terror. Kusjuures esimese tunni ajal olid põrguinglid nii hea käitumisega, et Kristake ütles, et lapsed võivad talle isegi meeldima hakata. Ja kui see pole tunnustus, siis mis seda üldse on? Mõni proua arvas, et jutt käis tema pihta jne. Ausalt. Kui ma võtaks seda täna toimunut nii südamesse, nagu eelmisel aastal, siis oleksin endal juba silmad peast ära ulgunud. Aga vat ei ulu. Jätsin klassijuhatajatunni ära, sooviga tahvlile kirjutada "See you, suckers" ning käisin hoopis kuulamas tädisid-onu. Nägin Heilyt, nautisin varastatud sigaretti Carmelita ja Krisi selja taga. Vafffa.Ostsin ohjeldamatult teatripileteid.

Ja siis tulin koju. Istusin kööki maha, tööriietega - olen seda vaid ühel korral varem teinud, siis kui Siim käeluu murdis ning köögis tundide kaupa ulgusin. Võtsin puudujate päeviku ja rääkisin töömehe pedagoogijuttudest poolsurnuks. Tal veab, et ta ühest kõrvast ei kuule, jättis seega pool kuulmata. Tulin oma tuppa, pärast n+1 suitsu ning helistasin ohjeldamatult lapsevanematele. Vat selline töö on mul. Enne loopisin asju kah veel.

Vastik-vastik-vastik. Ja ma tean, et enamik neist on toredad noored inimesed, ma olen seda näinud, näen seda endiselt. Piire aga nende jaoks pole. Carmelita pidi täna mu kutse peale tundi tulema, sest ma värsisesin üle kere. Ajee. Ilmselt ikkagi tuleb mingi piir seada. See piir, kus küllalt saab. Tööleping pole veel sõlmitud ning Kommerts otsib infojuhti. Võib-olla tõesti...

Sama sitt

Ühesõnaga. Mitte midagi pole muutunud ja samas nii palju on.

Eile oli meite esimene koosolek teemal K.K. Täna oli taas koosolek X.b klass. Ja mul on tõesti täiesti kõrini. Ausalt. Täiesti. Ma pole enam nõrganärviline nagu eelmisel aastal. Ma kuulan ära, et tunne ennast süüdi ja ilmselt seetõttu ongi mõned süüdistused eriliselt suureks läinud.

Ma ei oska enam midagi öelda. Mõelda. Kirjutada. Mõni laps ongi pure evel. Pole olemas seda, et tal on raske lapsepõlv või alanud puberteet.

Ma ei taha nutta, aga ilmselt teen seda varsti. Oijah. Lennata, kõrgele kaugele, ära siit. Või siiski mitte. Mulle meeldib siin, ma ei saa aru, kuidas ainult mingi sitt külge nakkub.

11. sept 2006

Mõhh

Nädalavahetus Tallinnas. Mmmmmmmmmmmmmm. Lamasin suurema osa ajast. Sõin. Kartulikrõpse ja Kellogseid. Rämedates kogustes. Kell üheksa pesin hambad ära ja arvasin, et on õige aeg tudusse minna. Nojah. Mingi soome kanali pealt tuli "Dead poets society" ning see oli nii põnev, nii põnev... Kahjuks jäin ikkagi enne lõppu tudusse. Ja hommik tuli koos Kanal 2 multikaga. No mida sa hing veel ihkad?!

Bussa raamatuks oli Gohar Markosjan-Käsperi "Teekond säravatele tippudele". Värskendav, aga etteaimatav. Ma ei tea, kuidagi Tšehhovi novellide laadsed lood. Ausalt. Just selline venelikult veniv ja noh... Piinas pidevalt :P Mis ma sellest ikka. Kodus ootas mind uus Dan Brown. "Inglid ja deemonid". Üritan end distsiplineerida ehk siis loen ainult keskööni. Seega peaks ikka tunnis millestki muust ka rääkima, kuigi raskeks läheb.

Ahjaa. Ma ei saa aru, mis värk on. Et pisikeste A klass on selline. Kahepalgeline ja kahepaikne. Nad lihtsalt räägivad mu aeg-ajalt surnuks ja ma lasen sellel sündida, kuigi otsade kokkutõmbamine käib alati esimesest põneva teema lausest saadik. Oh. Ma olen paadunud pedagoog, kes on naeratanud juba täitsa pikalt. Seega varsti ikka kakarahe peab ka sadama hakkama. Aga samas on nahk nii paksuks läinud, et hakkan enne karjuma, kui keegi mingi ebameeldiva teemaga alustadagi jõuab. Ühesõnaga muutund proua P.-ks ja V.-ks. Öäk.

Koosolekust, mis pühapäeval aset leidis... Nojah. Tigedaks läksin jälle. Krdi jorutamine. Tean, et vajalik, aga ikkagi. Jo-ru-ta-mi-ne. EBS on muidugi ilus :)

Ja venna eks ning teismeline tütar on Kaubamaja reklaamis. Kujutate ette mu hämmingut, kui ma kõigepealt eksi avastasin "Hooaja" esikaanelt ja siis ajakirjakest sirvides meie pisikese pubeka sealt leidsin. Täna tööle minnes sõitsin Kaupsist mööda ja seal see Birgit kogu oma hiilguses ilutses. No kuratlikult hea näeb välja, arvestades, et tal on kolm last, kellest kaks alles kolme ringis. Tsiis. Näeks ma sama vanalt pooltki nii hea välja... Elu. Emmiga juba klatshisime J.-Lod. Tema ass´i loomulikult. Muidugi mõista oli ta vanaemale juba näidanud pilte, kui need tehti ja oli ülimalt mures on tagumiku suuruse pärast :P Pole hullu. Igatahes on nüüd siis veel üks prominendike peres :P Ja ai-ai kui palju me saame selle kallal aasida :PPPPPPP

7. sept 2006

Hõmm

Kõige juures võin ausalt väita, et täna oli hea päev. Titad olid nummikud ja dushar solaariumis kah. Seega võib öelda, et päev on korda läinud. Kuigi... Kodune dushar lükkus veel vähemalt nädal edasi... Aga tõenäoliselt kaks... Seega enne tudimist väike saast ka ikka. Päh.

Puud tellitud, laupäeval saabuvad, tänks emps! Tudi-ludi.

6. sept 2006

Käsi valge

Selle aasta esimesed hinded on pandud. Nagu ikka - viied ja viiendikele. Väike kiirustamise ülesanne, millega nad hakkama ei saanud, aga mis ma neid ikka peedistan. Seda enam, et kaks neist olid nii häpid, et viied said ja kolmas, noh, tema ongi läbinisti viieline :) Nii et olen siis nüüd heateo teinud.

Endale olen kindlasti ka halba teinud, sest nii kui ütled kellegi kohta hästi, on kohe jama majas, nii et homme siis lõpuklassiga seda oodata. Nojah. Planeerin seega neile rohkem tegevust :P Nad on ikka nummid, kaks tundi pidasid mu heietusi vastu :)

Ja ma ei hakka üldse rääkima, et kolmapäev peaks olema hea päev, sest oma mürsikutega tundi pole... See-eest on kõigil teistel nendega tunnid ning kahjuks leiavad nad mu ikkagi üles. Ei aita see, et vaheruum lukku keerata... Faaaak. Mürsikud on... Mürsikud. Homme seega tuleb klassijuhatajatund, mille sisuks on: 1. räige sõim, 2. räige sõim, 3. räige sõim. Ehk siis iga asja eest. Või siis teine variant. Räägin sellest ainetunnis, sest siis nad kuulavad mind hea meelega... Lootes, et ei pea ööseks kooli jääma mind kuulama :) Oijah.

Tänase päeva kontosse kuulub ka käsk teha valmis kaks iseloomustust... Üks noormees käis eile oma komisjonis ja peab hakkama ÜKT-d tegema... Njah. Map saa aru... Kas olen ma ebanormaalne, arvates, et ei peaks mitte 14-15-aastselt sellist elu elama või on ikka probleem neis... Krt, ma nende vanuses olin juba gümnaasiumi teises klassis. Mitte ei saa. Ja neid ei aita, kui ma räägin, kuhu ma olin selleks ajaks jõudnud... Patt. Aga mitte veel matt. Lähen läbi halli kivi, kui vaja ka läbi solgitorude. Otsustasin juba ära, et 18-20 peab neist järgmisel aastal kooli lõpetama, seega hakkan selle nimel tööle.

Muide, ma armastan oma ametit ja titasid kah.

4. sept 2006

Ma ei taha minna aia taha

Ehk siis loo moraal on selline, et täna saind juba pähe oma playboy pärast. Päris vähe provotseeris ja nimetas mind lõpuks kiuslikuks! Nojah. Kaheksa tundi ja seitse kaebust - üks tund oli minuga, aga ma ei kaeba ju ometi iseendale!... Päris aus olles, mainisid ka mõlemad ülemused selle kena käitumise ära, nii et siis 9 väikest märkust ning kui ma lisan siia veel väikese möönduse, mille oma klassile tegin ehk lubasin neil rahulikult klassis olla, ajal, mil ma ise õpikutele pabereid ümber panin ja siis loomulikult proua ülemusele vahele jäin, siis võiks öelda, et aasta on ikka positiivselt alanud - kahekohaline number kaebusi. Mõttetu.

Pisikesed olid nagu ikka, natuke sahmivad, aga suht armsad, lõpuklass see-eest seitsmenda tunni ajal näitas klassi. Lemmikukene on mind maha jätnud ning teeb kalasilmi uuele tüdrukule, mis tähendab, et kõik on änksi täis. Huh. Ühesõnaga, positiivne.

Elu ise on selline, et uni taob jalaga selga-pähe-ja-muudesse-kohtadesse, aga vaja ikka oma sotsiaalset kohust täita ja teha ära veel kaks töökava. Olgem ausad, teen vaid ühe ja pealkirjad panen erinevad, sest nojah... Hääl on ka muidugi ära... Elush on ilush...

3. sept 2006

Plaanid, plaanid, plaanid

Et siis oli plaan teha reedel-laupäeval ära töökavad. Nojah. Reedel ja laupäeva hommikupoolikul täitsin päevikut. Kirjutasin 145 lehekülje nimekirju ning lisaks isikuandmeid. Seega ei pea aasta jooksul rohkem sellele mõtlema, et keegi vale värvi pastakaga nimekirju sinna krõnkseldaks :) Kuigi väike kala (!) tuli ikka sisse - kirjutasin tiitellehe mustaga ära ja siis pöördelt leidsin märkuse, et täita tohib vaid sinisega... Nojah. Seega vahetasin oma üli-mega uue tinteka Käshi tühja pastaka vastu. Kasulik diil, kas pole?!

Töökavadega läks nagu alati. Ehk siis pole veel midagi valmis... Vaatamata suurele plaanile ja eelmise aasta kogemusele. Väkk. See-eest olen haritud ligi kolmekümneste slängi alal. Kui keegi peaks veel ütlema "täie pasaga", siis ilmselt hammustan tal pea otsast ära. Juhtub, eks. Ja hasartmänge olen mänginud :(

Tööle.

1. sept 2006

Nunts

Et siis esimene september. Käisin sel aastal koguni kahel aktusel, oma tobukestega ning ka veel 1. ja 9. klasside omal. Vahva. Laulud olid samad, kõnes oli tuttavlikke hetki. Ajee.

Titad on natuke muutunud, aga mitte märkimisväärselt. Minu väike murelaps siiski oli oma uues klassis ja juba näitas klassijuhatajale poolehoidu üles, lubades probleeme lahendada lõuksi andmisega. Minu playboy käitus täpselt samamoodi nagu varem, aga nojah. Natuke rahulikum olin ise, ei tõmmelnud, kisendanud ning nemad peale ühe teatud tüdriku suutsid ka käituda. Esmaspäeval alagab seega kamm.

Vaid 174 päeva on vaheajani :)

NB! Mulle meeldib koolis, ausalt!