Tuleb ikka aasta uus

Ja-jah. Joul on olnud äärmiselt söögi- ja telekarohke. Blaah. Ei taha enam. Kumbagi vist. Rutiin sai saavutatud umbes kolme päevaga. Selle aasta telekavaatamise norm sai igatahes täis. Mis tähendab omakorda, et täna enam telks mind eriti ei kutsu. Veininorm sai ka täis :P Ei ole just naljaasi juua iga päev enam-vähem kahekesi pudel punast veini. Vahel head ja vahel natuke kehvemat.

**************
Eile jõudsin lõpuks Kessu juurde. Niiiiiii hea. Nojah, aga avastasin, et olen ikka täiega hajameelne, sest unustasin jõulukingitused Tartusse. Kusjuures ma käisin neil ekstra järel. Tjah. See on tase, milleni iga vuss juba ei jõua. Tuleb ikka vussmaster olla, et selleni küündida...

**************
Kokkuvõtted mõnel teisel päeval, eks. Juhul, kui ma neid üleüldse teen. Ahjaa, ma pean siia ikka kirja panema, et mitte träkki kaotada, et lugesin üks õhtu oma empsiku kingitud raamatu läbi. Margit ... "Ita Ever. Elu suuruses". Mhmhm. Mulle pildid meeldivad. Isegi kui need on halvasti lõhnavale paberile trükitud. Aga mulle ei meeldi, et raamat on kujundatud nagu konservatiivne naisteajakiri. Ma saan aru, et proua näitlejale meeldivad kollased tulbid, aga no natuke oleks võinud siiski pingutada, et raamatul ka mingi välimus oleks. Kaanest räägin. Mingi lamedad arvutist võetud lillekesed... Päh. Ja see kusjuures ongi vist ainus asi, mida ma sellele teosekesele ette heidan. Erinev teistest eluloo raamatutest. Ei oska teda paigutada. Mu huvi on vist siiski natuke sügavam, kui pakkus antud teos. Kontseptsioon ja ülesehitus suutis mind korraks isegi üllatada, mis on väga kõva asi, arvestades, et olen elulugusid ikka päris palju lugenud. Loo moraal on see, et polnud kaks kõige mõttetumnat tundi mu elus, on hulleminigi läinud :P Otisisin kohe riiulist Baskini "Raudeesriide taga" välja, aga häbi küll, läbi ei lugenud, sest mulle käib rämedalt vastu selle raamatu puhul font ja reavahe. No ei lase rahus lugeda!!! Ja juba läksin liiga pikale :P

**************
Kena aastavahetust igal juhul,
tänud neile, kes kaardi saatsid,
ning piinlikkusega märgin,
et ei saatnud ise ühtki.

Katu, ma mõtlen Sulle
ja su neljajalgsetele sõpradele.
Kus me alles - ilma neljajalgseteta -
hakkame alles tegusid tegema...
Sada aastat on ju alles algus :P

Miss Englishile
üks mitteirooniline kalli
ja ükskord me alles targutame :P

Kallitele kaasvõitlejatele (kõigile)
kalli ning jätke meelde -
ma ikka iga päev meelitan end sellega -
me oleme kõige ilusamad, toredamad ja paremad.

Kriux on rääkinud.

Joul

Hakkab kätte ja jalga jõudma. Eile oli viimane koolipäev, vaheag on, jei! Käsh ja herr sõitsid suusatama, seega Zara meil kodu hoidmas. Maale ära. Ootan on tupsusid, asjad pakitud. Yoko ja Johni lugu pooleli. Eile 17-aastasepihtimused Melissa P. "100 harjatõmmet õhtuti". Strange.

Ära.

Karusselli mees

Ma ei saa mainimata jätta, et olen rahul. Kirjutan nagu laps: "Nagu liiga hea." Miks? Kuidagi kahtlaselt jonksus on kõik. Isegi ülelaskmine ei häiri mind. Eelmise esmaspäeva päikesepaistele järgnes täna jõulukaeelne ülelaskmine ning homme hommikul lasen üle ka lühendet veerandi viimase. Ma tõesti ei tea, miks, aga tunne on selline, et peab vahel asjadel minna laskma.

Haa. Tri helistas täna ja nii vaba on olla, kui mured ei piina. Ilma viinata kusjuures :P Mõtted käivad küll aeg-ajalt mööda vanu radu, nt suitsupausi ajal, sest see ju viljakas aeg alati olnud ning vanad harjumused surevad aeglaselt. Õnneks näpud ei sügele. Pigem ikka see laisk rahulolu, mille sees mõnuleda. Oma mullike, mida suuremaks venitada ja siis kitsamaks tõmmata. Kohe ei taha kuidagi maailma asju sellesse kaasa võtta. Istun omas mullis, vaatan maailma ning silmad käivad plinks-plinks.

Jõulust ma ei räägigi. See on mu ellu suure kolina ja mürinaga sisse kolinud ja ei kavatsegi lõpetada. Ausalt. Eelmisel reedel saime preemiat ja sellest saadik on kõik kohad itchinud, et saaks ainult selle laiaks lüüa. Noh, pole probleemi, consider it´s done. Igatahes on Kaubamaja evil ning sinna minnes kasutan edaspidi alati Partnerkaarti, et ennast petta mõttega, et saan asu jummalast odavalt. Tänase toidupoe arve pealt sain nt 6.67 alet. Kas pole mitte elu ilus?! Ja nii väga, kui ma ka ei tahaks siin eputada asjadega, mida ma ostsin, ma seda ei tee. Sel lihtsalt põhjusel, et endale jääb vaid Partnerkaart ja piparkoogid. Kujutate ette, et ka neist on võimalik end üle süüa. Nimelt mu piparkoogi kastis oli eilsest veel 200 grammi alles ning täna ostetud koogid ei mahtunud sinna ära. Arvake ära, et ma olin sunnitud ülejäägi endale sisse pressima, sest mu üliarenenud pedantsus lihtsalt ei tolereeri mingit nõmedat poolikut piparkoogi pakki laual.

La-la-laa.

Mhmh

Täna jälle olen rahul. Ausalt. Joonistanud, lõikunud, kleepinud. Pabereid koristanud, põrandat pühkinud. Vihikuid parandanud (Käshi omasid sel korral). Piparkooke söönud. Rahvatantsu tantsinud.

Elu on jammmmmmi.

Ilu

Laupäeva hommik. Külmavõitu. Ajalehtedega. Pealiskaudsed pealkirjad. Kaks suitsu pliidi suul.

Pakkimine. Polegi eriti midagi pakkida.

Läbiloetud raamatud Leelo Tungal "Varesele valu" ja Hans Olsson "Vahet pole".

Vihikupakid igas toanurgas.

Korisev kõht.

Bussini on 15 minutit.

Välja elada

Ma tunnen, et mul on vaja ennast välja elada. Tavaliselt - vanadel headel aegadel - aitas alati pesupesemine ja koristamine. Olen pesu juba pesnud, koristada suurt miskit pole, isegi kapi tegin eile hommikul enne tööleminekut korda. Aga ikkagi on tunne väegade sitt ning miski kisub sees. Vaikselt pudenen tükkideks.

Ma tean, mis on põhjuseks. See, et olen kahe päeva jooksul põrguinglitega taas tülitsenud, kuigi olen saanud neile keeleõpetuses kõik selle, mis vaja selgeks õpetada. Ebanormaalne. Ongi nii, et nad tahavad tantsida ja laulda, huvitavat ma ei tea, mida... Appi. Ma olen ikka täitsa loll, et ikka veel ponnistan. Täna tulid taas selle tutistamise looga, mis toimus juba kaks nädalat tagasi. Kusjuures kui see toimus, siis ma ütlesin, et räägime kohe asja selgeks ja rohkem seda teemat ei puuduta. Nojah. Ma olen täiesti väsinud. Hommikul tundsin juba depressi ronimas. Ilmselt on süüdi ka see koolimajas ringi rändamine. Need on ju ikkagi nende klassid, nende mängureeglid, mitte minu ruum, mille iga sopi olen teinud enda omaks. Ma lihtsalt ei jaksa. Ja siis veel see, et rikkudes endale antud lubadusi, rääkisin meie porbleemidest kolleegidele.

Ma olen ebanormaalne.

See selleks. Tegelikult ma ei lase sellel end täienisti õgida. Kui laseksin, siis uluksin, aga praegu tekitab nende käitumine minus trotsi. Ei haletse ennast ega neid, aga selline vastik õelus tuleb. Täna sain sellest siis lõpuks aru.

Igatahes: edaspidi, st homne uus päev, ma ei tõsta enam häält. Las teevad, mis tahavad. Ma ootan ja vaatan, kaua võib. Iga tunni alguses saab tahvlil olema kodune ülesanne. Kõik antud lubadused saavad minu poolt täidetud. Ma ei lähe vahetunni ajal mitte kellegi vaheruumi. Igaüks teeb, mis tahab, mina passin rampsis. Ma ei ähvarda ühtki last vanematele helistamisega. Ma ei räägi enam probleemidest sots.pedile ja õppealajussile. Ma saan ise hakkama. Mul on kopp juba ees. See, et mina olen õpetaja ja nemad õpilased, ei tähenda midagi. Me oleme eelkõige inimesed, indiviidid, kel on võrdsed õigused ja kohustused teha oma tööd. Ja mina teen oma tööd nii, nagu oskan.

Õpin ja saan iga päevaga uusi kogemusi.
Ja ma lähen kas või hambad risti, aga ma lähen läbi.

Moraal: täna erinevalt eilsest ei pastnud päike. Vähemalt minu aknasse küll mitte. Ei otseses ega ülekantud tähenduses. Taevast sadas tatti alla, lastelt sadas sitta näkku.

Selgitan, selgitan. Ise selginen. Ma lähen edasi. Mitte parema ja uuena, kuid järelemõelnuna ja rahunenuna. Ma ei anna alla, sest see pole minu stiil. Jälle tuleb kavalust kasutada. Juba sajandat korda. Kaua võib kavaldada? Kaua. Poolteist aastat kindlasti veel. Ma olen täiesti kindel, et nad saavutavad selle tulemuse, mida mina ootan. Ehk siis vähemalt 20 lõpetab põhikooli ning kümme läheb gümnaasiumisse. Aijah. See sai nüüd välja öeldud. Läbimõeldult. Mul on plaan. Ma viin oma plaani ellu.

Life is good.

Jammi

Mine ja vaata... Link-link...

Mulle meeldib see, mis sa minuga teed...

Ajee... Pühapäev. Koos Ursulaga. Nädalavahetust polegi peaaegu olnud, ainult pesumasina undamine annab märku, et see on ikkagi olnud. Eile käisime Jurmalas Akvapargis. Tjah. Mis ma oskan öelda. Neli tundi kloorises vees ligunemist sundis mind lõpuks juurdlema, kas mitte kloor pole see, mis hoiab ära ujulestade teket. Sõrmed ja varbad on siiani kortsulised. Ükski laps ära ei uppunud, ennast veriseks ei löönud, purju end ei joonud. Ise ära ei uppunud, isegi alla lasksin torukestest, mis oli muidugi saavutus, arvestades, et ma kardan vett ja suletud ruumi...

Muidu on tavaline veerandilõpp. Miskit põnevat pole vahepeal toimunud, absoluutselt. Elu on kena.

Õhtu koos Indigolastega...

Väike

Väike nädalavahetus sai mööda. Ma pole ammu nii palju jõudnud ja nii hästi aega veetnud kui viimase 48 tunni jooksul.

Et kogu lugu ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et kolm kuud tagasi, kui Kessu Tartus käis, laenasin raamatukogust lasteraamatuid. Nüüd pidin need tagasi viima, sest Lutsu konkursi töid oli niiehknii vaja kohale toimetada. Seega maksin 41 krooni viivist, laenutasin hetke ajel Sempe ja Goscinny raamatu "Väike Nicholas". Liisakene ütles, et see on tema lemmikraamat, sellepärast julgesingi lugeda. Reede õhtul tunnike ja laupäeval veel kaks ning raamat sai läbi. Väga hästi kirjutatud poisteraamat. Muud lihtsalt polegi öelda. Väga palju õelust ja vägivalda, aga muhe jutustamisstiil, mis paneb lapsed kindlasti unustama, et aeg-ajalt, tegelikult päris tihti, keerleb kogu lugu poistevaheliste väga halbade suhete ümber. Põmm-põmm ja vastu nina, kui miski pole nii, nagu mina seda tahan. Laupäeval Kessut oodates alustasin lugemiskontrolli koostamisega ning lõpetasin selle täna koju jõudes. Ühtlasi panin kokku II poolaasta kohustusliku kirjanduse nimekirja ehk siis töötasin uuesti läbi kirjandusõpikud ning murdsin pead, mis on need raamatud, mis lastele eelkõige lugemisnaudingut pakuvad. Käsh ütles mulle kord lugemiskontrolle parandades, et kolme ta peaaegu ei panegi, et mitte võtta lugemisrõõmu ära. Minu peamine ülesanne noorimate õpilastega praegu, on neis lugemisharjumuse tekitamine ja seetõttu loeme me aasta jooksul 9 raamatut, kuigi tegelikult peavad nad kogu kolmeaastase perioodi jooksul lugema 12 tükki. Ma loodan, et ma pole vale otsust teinud, aga praegused 3 raamatut, on vist küll juba natuke seda harjumust tekitama hakanud, tegelikult on nad kiired ja head lugejad, mõned oskavad ka juba arutleda. Nii et programmiga lähen edasi, õppealajussilegi andsin asjast teada ja tema kiitis selle heaks.

Nii ja siis tuli Kessu. Käis meie Nurme tänava kodus, sõime saiakesi, jammi, ja rääkisime nagu ikka maailma asjadest. Õhtul Rainu sünnipäevale, kus koos kunagine seltskond, mis tegelikult oli päris naljakas, aga ei taha sellest hetkel pikemalt rääkida, sest miskit peab ikka endasse ka jätma. Võb-olla kunagi hilem, eks. Öösel taksoga koju, taksojuht oli väegade lõbusas tujus, sest oli Käshiga eelmisel õhtul sõitnud, seega ei pidanud isegi pingutama, et majakest üles leida...

Hommikul taas Kessu juurde, kellel oli suhteliselt paha olla, aga sellel ma pikemalt ei peatu. Arusaadavatel põhjustel, eks. Linnas natuke jalutasime, vaatasime Tartu kuusekest, mille otsa ka üks jänes üles oli riputatud, aga õnneks või kahjuks polnud tegemist Lainega. Kuigi tähekese asemel võiks ju jänese kuuse tippu panna :P

Nüüd juba paar tundi kodus. Maha peetud üks väga tõsine jutuajamine emmekesega, kel hetkel jõulumasendust veel pole, aga kellel ilmselt tekkis masendus mu jutust, sest avaldasin talle oma esialgu veel utoopilise plaani. Tahan... Aga sellestki mõnel teisel korral.

Btw. Kuulsime Suudlevates tudengites kuuldemängu. Tegelasteks kaks naist ja kaks meest. Peategelased olid einestanud enne meie saabumist ja tellisid parasjagu magustoitu.

Naine: "Ütle oma kolm soovi."
Mees: "Ma soovin kuldkala."
Naine: "Nii ei saa, ütle on kolm tõsist südamesoovi."
Mees: "Naine ja kaks tütart."
Naine: "See on vaid kaks."
Mees: "Naine, esimene tütar ja teine tütar."
Naine (üle lokaali teatraalselt): "Sinuga ei saa tõsiselt rääkida, ütle oma kolm kõige suuremat südamesoovi."
Mees (veidi tüdinenult, tahapoole nõjatudes, samal ajal kui naine jõuliselt laua kohale peaga tema poole end rammib): "Ma ju juba ütlesin, nüüd on sinu kord, selline oli kokkulepe."
Naine (veel valjemini): "Mis mõtet on soovida asju, mis sul juba olemas on?"
Mees: "Aga seda olen ma kogu aeg tahtnud..."
Lauda istub veel üks paar, eelmiste tuttavad. Võtavad joped seljast ja neile tehakse ülevaade eelnevast jutust. Nii naine kui mees peegeldavad teineteise arvamusi. Liitunud paar on kindlasti paar, sest menüüd uurides räägivad omavahel, kes koju sõidab ning kaua parkimisaega jätkub. Ja jahvatavad eelmised edasi...

Samas tempos 15 mintsa, liitunud paar lahkub. Mees ja naine endiselt üle lokaali oma arvatavat pereelu lahkamas. Siit minu küsimus: kas inimesed ei saa aru, et nad pole maailmas üksi?