Esimene päev

Hommik. Kööki. Hambapesu! Kohv ja banaan (kujutate ette, nädala sees söön hommikul?!). Hambapesu. Plaaster pepule. Pükste triikimine, kiire juba. Viimase sekundi otsus - seelik. Jooksuga väravast välja, pidurite krigin. Auto! Ei lähe jalgsi tööle, autos räägin plaastrist ja iiveldusest, mis mind saadab.

Kell on 11. Igav on, tahaks suitsu. Lähen poodi ja ostan süüa, palju-palju. Tagasi tööle, pole aega süüa. Tekkib hetk, söön palju. Siis on kiire-kiire kella kuueni. Hakkan koristama ja tassima. Lakkamatult koguneb sülg suhu. Hakkan mõtlema oma tüüpilisele kojuminekule - suits Toomel ja suits oma tänaval, kohv ja suits. Ei tee. Tulen koju. Söön jälle palju. Unustasin mainida, et alates 5st söön pidevalt torti ja maasikaid. Kõht on nagu pall, kajakale omasest seedimisest pole midagi järel. Ma arvan, et täna lisandus kilo.

Õhtu oma toas. Nokin nägu tund aega, sõrmed sügelevad. Vahele söön merekivikesi ja ananassikuubikuid. Väka. Kaupsist ostetud juustupulgad ja šašlõkk olid ka päris jammid.

Telefonikõne Kessule, nädalavahetus tuleb presidendiga. Mis tähendab, et kolmas päev - see hullemast hullem tuleb üle elada suitsuses köögis. Kas mul on willpowerit? Ei tea, eks näis.

Sülg koguneb suhu, näpud sügelevad ning kuklas taob lisaks kolmanda päeva needusele teadmine, et üks päev vähem kui aasta tuleb vastu pidada :P

******

MMi klass lõpetas täna. Kahju oli ja samas kergendus. Hirm ka muidugi. Kummaline tunne jäi.

Ära.

Proovime

Täna ostsin apteegist stardipaketi.

00:07 tegin viimase.

Hommikul vaatan, mis edasi juhtuma hakkab.

Eesmärk: parem elu.

Kõik on uus...

Et kõik ausalt ära rääkida (noh, lõpp ei ole uus, on laenatud Jaan Rannapi "Koolilugude" raamatust, mida ma 4. juunil eksami ajal lugesin), pean meelde tuletama selle üsnagi ebameeldiva fakti, et minu esimene laptop HP-kene pani kõrvad pea alla 2 kuud tagasi (umbes nii see vast oli). Pärast väga pikka kaalumist ja sobilikku leinaperioodi sain Eikikese otsesel mõjutusel enda uue pisikese sõbra. Uskuge mind, ta on armas! Tutvustan: Dellu. Ma tean, et on olemas temast ilmselt paremaid, võimsamaid, odavamaid jne, aga ma olen juba Delluga harjunud ning temasse jäägitult kiindunud. Ühte õhku hingame ning loodetavasti jääb ta koostööd tegema pikemaks ajaks ja ei viska esimese lastehaiguse peale susse püsti. IT-mees igatahes vist hakkab seda üsna regulaarselt kontrollima ning ise tõotan ka olla korralikum. Seda enam, et nüüd tuleb kõvasti rohkem pappi välja käia kui HP eest. Kokkuvõttes on see minu 3. isiklik arvuti ning 6. arvuti, mida igapäevaselt olen kasutanud rohkem kui pool aastat.

******

Just rääkisin Trizaga. Kuidagi juhtub - ma ei tea, kuidas, aga juhtub, et jälle lobisesime tund aega. Eelmisel nädalal Male helistades juhtus sama lugu. No tehke mulle selgeks, kas tegemist on verbaalse kõhulahtisusega?! Retooriline küsimus loomulikult. Tegelikult on ikka ju asi selles, et kõik maailma asjad tuleb selgeks rääkida igal korral. Alati otsast peale, alati palju nalja tehes ning alati natuke kahetsustunnet tundes... Juhtub :P Igatahes sai Triza autokooli sõidueksami tehtud, pam-para-raa!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Nii et elu on ilus :)

******

Ma ei hakka siin pikalt peatuma seiklustel, mis eelmisel nädalal mind pidevalt saatsid ning ka selle nädala alguses varjuna kannul käivad, ei-ei. Ütlen vaid nii palju, et perearsti vahetan ma küll välja. Se on lihtsalt ebanormaalne, kui rumalasti see kõik välja kukkus. Miks ma pean ennast ebamugavalt tundma, kui arsti juurde lähen? Huh, unbelievable. Vat nii. Tuleb sündmusterohke suvi ning puhkusest pole juttugi. Jumal tänatud, et ma konservitehasesse kurke purki ei läinud toppima, nagu eelmise aasta augustis Käshiga rääkisime :P

******

Emma-beebi ajas jalad sirgeks ja tuleb välja, et tegemist on ühe õite siresäärse ja pikajalgse neiukesega. Okserallist ma ei räägigi. Väikelastel on vist buliimia sisse süstitud. Kõigepealt ahmime ja siis roobime, täiega ja suure kaarega. Väk. Hea, et Enrikol sellist värki pole, sest noh, ta sööb ju veel rohkem, siis oleks ka väljutatava hulk suurem...

******

Atekat tegema, "Kelgukoeri" vaatama ja tuttu.

P.S. Mul on kõige lahedam osakond koos kõige lahedamate inimeste ja eriti cooli professoriga :)

Rakvere pihvid

Ausõna, keegi võiks mulle nipi ära rääkida (tsiteerides klassikuid Kaarma 2-korruselise maja 2. korruse tagumises toas enne uusaastaööd riietatud pikkadesse suspedesse, aasta siis oli umbes 2002...). Ühesõnaga, ostan mina poest järjekordselt Rakvere Lihakominaadi valmistatud sügavkülmutatud kotlette, ei osta mingeid Jüri või Vanja koduseid kotlette. Ja siis tulen koju ja vihastan ennast lolliks, sest need kuradi kärakad ei tule üksteise küljest lahti. Täna tagusin 4 minutit täiesti jõust vastu lauda seda närust pakki ja mõlemast otsast lagunes lõpuks üks närune kotletiniru lahti. Mis kuradi värk on, kas ma pean pistma terve paki korraga panni peale? Ma ei ole suuteline nii palju sööma. Ma mäletan suht hästi viimast korda, mil ma neid samu kotlette ostsin, siis juhtus nii, et ma praadisin korraga viit junni, sest need lihtsalt olid üksteise külge lukustunud. Kas ma olen saamatu või on Rakvere pihvid täiesti evilist???

Anyway... Päevad on kiiresti läinud. Töö juures teeme järele talvel tegemata jäänud tagumiktunde. Ehk kui peamiselt 9 kuud seisan jala peal või liigun ringi, siis nüüd pean teist nädalat istuma iga päev tööl 9-14.00ni. Mul tegelikult pole tööl olemise vastu midagi - ma ausalt vahetaks töökohta, kui ei meeldiks - aga mulle tundub hetkel see pisut ülepingutatud. Mina igatahes olen jõudnud teha ära kõik auranded, koristada ära sahtlid-kapid, tõsta ümber mööbli, rebida vihikutest välja ja sirgeks lõigata kõikide kasutamata jooneliste lehtede ääred... Ma pole muide ainus. Ja kuna enamikul pole tööl midagi teha, siis hakatakse lihtsalt pläkutama. Mulle iseenesest meeldib pläkutada, aga mitte midagi uut ei juhtu, seega ma ei viitsi ühest ja samast asjast kolm nädalat järjest rääkida... Hiinapiinad.

Tööst veel nii palju, et 4. oli eksam pägadel. Tore oli. Elu on ikka seiklus ja kõik sooritasid esimese lõpueksami, me kohe oskame oma tööd teha (jee-jee). Aine selline, et päris juhme ei olnud. No mis ma siin ilustan, üks tüüp oli eriliselt juhm, ma pole siiani aru saanud, kuidas selline tüüp 9. klassi lõpuni jõudis. Tüüp sai miinimumpunktid, mis on x-hindamisjuhendi ette nähtud! Kusjuures tal pole mingeid pabereid, et tegu on nõrgamõistusliku või pooletoobisega. See selleks, mõni põmm on alati seltskonnas. Igatahes parandasime kella 10ni õhtul töid, siis ma veel kontrollisin, nii et pärast 11 saime minema. Fa-fa, hommikul olin 8.30 tööl tagasi :)

Aa. Eelmisel nädalal lugesin "Bullerby lapsed" uuesti läbi. Väga südamlik lugu, eks. Meenutab suvesid maal vanaema juures... Ja Tallinna sõidu raamatuks valisin sel korral LRi Jaakov Šabtai "Onu Perets tõuseb lendu". Olgem nüüd ausad, ma lugesin vähemalt pool ära ja praegu ei ole mul asjast halli aimugi. Lihtsalt ei mäleta. Kas see ütleb midagi raamatu või minu lugemisharjumuse kohta?

Tegelikult olen kaks viimast päeva - no täna olen korduvalt sirvinud ja kontrollinud, mitte lugenud - tegelenud ühe bakalaureusetöö retsensiooni kirjutamisega. Algul kena töö tundub nüüd lähemal vaatlusel natuke kanajalgadel seisev ja kahtlane. Moraal on see, et liiga sügavalt ei tohiks asjasse süüvida, siis tundub juba iga väide meelevaldne ja kahtlane. Teemaks oli kooliteater ning tegelikult oli lahedalt kirjutatud töö, selline äärmiselt isiklik (teate küll, kui ei suuda enda mina maha suruda, aga samas nagu peab ja siis vahel lööb see päris-mina välja ja möllab natuke ja siis paneme ta jälle kammitsatesse ja teeme tõsiteaduslikke järeldusi). Ma olen suht kindel, et mu esimene ülikoolis tehtud teadustöö oli samasugune - teemagi oli sarnane. Mul on äärmisel kahju, et mul pole seda ühegi diski peal alles ning töögi sai kellelegi välja laenatud, et ta saaks vormistuslikult eeskuju võtta. Lapsepõlv tuli meelde, noh! Kõik neid öised istumised Jõgeva Gümnaasiumis, kui sai Betti Alveri luulepäevadel osaletud-vaadatud (3 või 4 aastat järjest käisin seal, pole isegi päris kindel... ja legendid käisid ju ees :P).

Nii on. Emma juures nädalavahetusel. Ai, ta on ikka megalahe. Kahenädalane ja sipleb ringi, nagu oleks 2-kuune. Megans :P Kallil kolleegikesel on homme hommikul pisi operatsioonikene ja siis peaks pisi-Kert siia ilma jõudma :)

Ääd Hööd...

Up there...

Midagi ausalt ära rääkida ei olegi. Midagi üles tunnistada ei ole samuti. Lihtsalt on olnud kiire, sündmusterohke, kuid äärmiselt kosutav nädal. Reedel andsin põrguinglitele tunnistused ning tundsin, et tegelikult on mul kahju seda teha. Selles mõttes, et nad olid täitsa talutavad. Võib-olla minu tolerantsus tuleneski teadmisest, et tuleb vaheaeg, aga tahan mõelda, et asi polnud selles. Viimase kuu aja jooksul sai rämedalt joostud-räägitud ning tulemused olid üle ootuste head. Esmakordselt sain öelda, et headele ja väga headele tulemustele õppis rohkem lapsi kui mitterahuldavatele. See juba on midagi, eks! Ise olin suht rahul. Kuigi järgmise aasta lõpus ma enam mitterahuldavatega rahul pole. Kuigi tean, et neid tuleb. Saavad ju pägad endale mõned uued õpsid ning teadupoolest on vähemalt üks neist nii-nii range, et mul tõusevad ihukarvad sellele mõeldes püsti.

Mis ma sest ikka. Põrguinglid tegid 100% eksami ära, jälle oli põhjust rõõmustada :)))) Minu aines olid mõned kesised tulemused ka, aga midagi katastroofilist õnneks polnud, täpselt samasugune edukus kui eelmisel aastal, aga siis sai üks tüüp MRi, nüüd ei saanud keegi.

Reedel sain üllatuse osaliseks, mida ma oodata ei osanud. Üllatusi, näh, ei oodatagi, muidu need poleks enam üllatused. Sain nimelt tänukirja, millesse ma ei osanud kuidagi suhtuda ning ausalt öeldes olen üritanud välja mõelda MISMÕTTES. Seni pole veel välja mõelnud. Kui lõpuni aus olla, siis natuke see nagu kergitaks kõrvust. Samas... Saan täiesti aru, et asi ikka päris nüüd seda väärt vist ikka pole. Selles mõttes, et on teisi tüüpe, kes asja rohkem hinnata oskaks ja ilmselt seda ka väärt oleks. Olen üsna kindel, et see tekitas palju küsimusi ning mõneski protesti. A mul suva. Mina tean, kus on piirid, võimete omad, ning üle oma varju hüpata ei kavatse. Olen, nagu olen.

Haa. Uusima ilmakodaniku nimi on EMMA. Nii tahaks ninnu-nännutama, aga peab veel tööl olema. Kuukene kannatust ja siis saab nännutama. Siis ta ehk ei ole enam nii pisike ka, et kohe katki läheb, kui teda puudutada. Eelmisel nädalavahetusel käisin teda vaatamas ning tegin päris palju pilte ka. Kunagi ehk panen mõne üles, aga võib-olla mitte. Hoian endale :)

Jaa. Tänase päikesise ilma tõttu olen täiesti ära põlenud ning üle väsinud. Lugesin "Kalle Blomkvisti" ja "Kalle Blomkvisti ohtlikku elu", oli tore! Lapsepõlv tuli meelde. Ja nüüd poen teki alla koos mõne muu raamatuga.

"Elu on ikka seilkus!"

P.S. Mu paremal jalal on sinjakkide rida, sest 50 kilo koera jooksis mulle eile otsa. Samas pean vist ennast tänama, et eest ära liikuma hakkasin, sest muidu oleks mõni teine koht ka väga-väga valus. Koerad on sutsu lollid loomad :P