Aga...

Mulle väga meeldib koolis käia. Õppida meeldib ka. Aga mulle jumala pärast ei meeldi tõusta laupäeval kell 6 hommikul, et minna 8 loengusse, kusjuures ma tean, et viimane loeng lõpeb laias laastus 12 tunni pärast...

Kodutöödest ma ei räägigi. Kui teaks, mida ja kuidas teha, oleks tore, aga pidevalt selgub, et ma ei ole töökäsku kuulnud/ meelde jätnud/ sellest aru saanud. Make your selection, kusjuures valida võib ka mitu varianti.

***
Mulle enamasti meeldivad koduloomad. Aga mulle jumala pärast ei meeldi neil järel joosta ja valvata, kas nad sõid juba ussirohtu ja kui nad keelduvad sellest, siis jääda endale kindlaks ehk siis mitte toitlustada enne, kui nad selle ära söövad. Kaks tüüpi olen kindlameelsusega alistanud, kolmandat ei kõiguta miski.

***
Mulle meeldib kodus olla. Ausalt. Kohmitseda ja sättida ja kütta ja koristada ja süüa teha. Teha koduseid asju. Aga praegu tunnen, et tahaksin Raplasse. Lihtsalt. Niisama. Kellegi teise reaalsusesse, teistsugustesse tegevustesse, turvalisse ümbrusse. Kas või promenaadile.

Tulge, mu sõbrad, nii nagu enne, teeme üks leil ja joome üks õlu. Ärge küsige elust ja õnnest, oleme lihtsad ja väldime sõnu...

***
Talv tuli.

Tulin linnast. Vol1 ja vol 2

Olin jälle raamatukogus, kodutöö vajab tegemist. Istusin kohe koridori, sest mõtlesin, et tahan küpsiseid süüa, aga keegi eriliselt õel inimene oli asetanud söömist keelavad voldiku mu silmade ulatusse, nii et esialgu sööma ei hakanud. Mängisin Farmville´i ja korrastasin mõtteid. Lõpuks võtsine end kokku ja läksin lugemissaali raamatuid otsima. Leidsin terve hulga. Nägin üht kursakaaslast, kes ka ponnistas, aga alles eelmise kallal. Muidugi tuli kurioosiumina välja, et olin ise pisut üle pingutanud (nii kümne leheküljega või nii), aga see selleks. Võtsin raamatud, läksin koridori tagasi, sõin küpsised ja tulin tulema. Ise mõttes konstrueerides järjekordseid lubadusi, millal ja kuidas kodutöö ise end valmis kirjutab.

Pidin Lutsu raamatukogusse ühe raamatu viima, seega liikusin pooljoostes. Võib ainult ette kujutada minu jahmatust, kui äkitselt Raekoja platsil endakõrgust lumehunnikut nägin. Lamas seal teine nagu mõni eelajalooline loomake. Kaarsilla-poolses otsas oli teine veel.

Naljakas.

Minu meelest on viimased neli päeva lakkamatult vihma sadanud.

******

Kunagi eelmisel nädalal ärkasin hommikul naljaka tundega. Midagi justkui oli juhtunud. Oligi. Lumi oli maas. Mitte üks-kaks helvest või puudervalge kogusekene, vaid paks lumi, millest ärkamisjärgsel ajal vaid paari auto rattad jäljerea olid teinud. Valgem oli. Ausalt.

Aga õueväravast välja minnes sain aru oma väikesest möödapanekust. Lumi oli märg. Raske ja vesine. Astusin sammu ja vajusin mingisse püdelasse olusesse. Ei lasknud ennast häirida - ikkagi lumi, ilus ja valge.

Enne kodutänava algust taipasin, et õigeks ajaks ning kuiva jalaga tööle ei jõua. Ei jõudnudki.

Juuksed tilkusid, saapad lirtsusid ja teksad liibusid kenasti ümber külmetavate põlvede, kui tööle jõudsin.

Nüüd ma siis tean, miks ma seal vahetusriideid hoian. Viigipükse, kampsunit, T-särki, sokke-sukki, kingi, salle, sellikut.

******

Tagasi jajah-maale. Tänane teema on täiskasvanuna koolitumine.

Peaks ju biiti tabama küll?

Nutan, kui tahan

Igakord, kui "Klassi" vaatan, siis pisarad jooksevad. Mis värk on? Liiga kaua õppinud ja õpetanud? Ma ei saa aru. Jumal tänatud, et ma seda seni veel avalikus kohas pole teinud. Kesse seda ikka tahaks näha, kuidas ma näost punaseks lähen ja nina luristades nutma puhken.

Huvitav, kas K. seda üldse vaadata saab või hakkab paljalt sellele mõtlemisest ohjeldamatult pisardama?

***

Iseendast on ka hale. Reedel olin pärast tööd viis tundi raamatukogus, tegin kodutööd ja mõte oli valmis teha, et siis laupäeval maale minna. Ei jõudnud. Eile koristasin pool päeva, kütsin, raiusin tassisin, tegin kodutöid. Ikka valmis ei ole. Ilmselt on ikkagi asi selles, et ma ei saanud aru, mida tegema pidi. Saadan sellisena käki ära, nagu ta on. Uskumatu taandareng. Neljapäevaks on veel üht kodutööd vaja. Jälle ei saanud aru, mida teha on vaja. Pühapäevane kodutöö on õnneks tehtud.

Nii et paljalt mõtlemine sellele, et nädalavahetust justkui polnudki, kodutööd on käkjad ja pliit ajab sisse, ajab nutma. Rääkimata sellest, et pean koduloomadega lähema kuu jooksul arstile minema ja järgmisel nädalavahetusel on kool ja ülejärgmisel trenn...

Niu.

Updeit: das oirokalkulaator ist hier. Loodan, et töötab kah. Kampaania on igatahes küll kirjaoskamatult pealkirjastatud "Tere euro!" Ma ei hakka märkima, mida ma ütte eraldamise reegli eirajatest arvan...

A noh, mudu on Eestis kena elada.

Etüüd hernesupiga

Tulin läbi sajuse Tartu koju ja otsustasin Kassitoomel, et lähen linna kaudu, käin vähe poodlemas ja tunnen end kaubanduskeskuses armetuna. Nagu ikka oli Vikerraadio kõrvas kajamas ning sammule ruttu lisamas. Juhtusin kuulama Madis Millingu juhitud saadet "Mis mõttes?" Jah, on selline saade :D Selles mõttes, et noh... Vist viimased viis aastat on see olnud mu lemmikkarjatus. See selleks. Igatahes on selles saates 15-minutiline - on vist? - rubriik "Vinguviiul", kus igaüks võib helistada ning südamelt ära rääkida, mida iganes sülg suhu toob. Seal on kõike, alates ühest härrasmehest, kes pidevalt helistab ja räägib, kuidas hommikused huumoriminutid peab tagasi tooma, lõpetades tädikestega, kes vinguvad seriaalide ebasobivate algusaegade üle. Tavaliselt on stsenaarium selline, et üks helistaja räägib oma mure ära ja ja siis hakkavad järgnevad seda kommenteerima, enamasti hukkamõistvalt, kommentaarid stiilis "nagu eelmine proua ütles" on tavalised. Täna tuletati meelde, et Mart Laari ei tohi raadios kaitsta, eile olevat keegi seda teinud. Tulem oli muidugi see, et kohe "tulistas" paar helistajat samal teemal, kes leidsid, et tuleb ikka kaitsta ning õeluskotid võiksid suud kinni pidada. Tõsine demokraatlik kommimine, kõik on lubatud, kui ainult raadio liiga valjusti ei mängi.

Tegelikult ajendas mind kirjutama see, et üks proua rääkis, kuidas ta tahtis Säästumarketist hernesuppi osta, kuid purgis oli pool ainult herneid, pool oli kruupe ning liha lõhnagi polnud näha. Selle eest küsiti 30 krooni. Proual oli kõigi purgisuppide - eraldi nimetas ta Salvestit - kohta ühisnimetaja länn (või oli see lämm). Pidada olema üks ja seesama soga igas purgis. Eriti suure probleemina tõstatas ta küsimuse sellest, et frikadellisupisse pannakse makarone. Kus see häbi ots on, onjo. Igatahes ütles ta, et sama hästi võiks ta tänavalt vahtralehti korjata ning supi sisse ajada, tuleks samasugune länn (lämmm). Proua vahutas mis kole, Milling üritas vahele rääkida, pobises, et tema paneb küll frikadellidele lisaks makarone. Terve selle aja, kui proua elavalt rääkis - kujutan ette, et ta kodus žestikuleeris täiega - kõndisin mina Toomel treppidest üles ja Toomkirikust mööda ning naersin valjuhäälselt ja südamest. Vabandan nende inimeste ees, kes mulle vastu tulid pimedusse kaduvas linnas ning kuuldust ehmusid, aga see oli naljakas. Tõsiselt.

Huvitav, kas mina hakkan ka pensionärina raadiosse helistama ning õiendama ilmselgete asjade üle?

P.S. Ülejärgmine helistaja ütles, et ta teeb kodus sibulasuppi parasjagu ja tema arvates peaks see proua ise suppi tegema, kui talle poe oma ei kõlba või kallis tundub. Ja soovi korral võib sinna ka vahtralehti ja kas või puurkoort lisada. Et ikka maitsele vastaks.

P.P.S. Kas sarnased probleemipüstitused on rahvuslik eripära, ealine iseärasus või hälve normaalsusest?

P.P.P.S. Elu on ikka seiklus.

Kes siis kassi ei tahaks

Kuradi kass käib mind öösiti üles ajamas. Kääksutab uksega kümme korda, siiberdab edasi-tagasi, kui ma üles ei tule ja tema probleeme ei lahenda. Ajutiselt leevendab karjumine ja sisitamine, aga ta on umbes kümmekonna minuti pärast tagasi ja sisiseb ise ukse vahel.

Kuradi kreisi värk. Ma ütlen. Täna ütlesid mu närvid 5.20 üles - pärast kahetunnist pidevat kellavaatamist ja vastastikust sisistamist. Vakk. Ma ütlen. Kuradi tropid olid kahekesi krõpsud ära söönud - ma panin neile umbes 11 ajal õhtul suure portsu - ja ootasid mõlemad (väike kiizu ja vana paks), sabad püsti, millal ma uuesti boksipeatust luban, nemad on kogu aeg tankimisvalmid ning eriti liikumist ei armasta. Mis sest energiast ikka kulutada, onjo.

Lovely. Ja nüüd, kui mul oleks neid s...vareseid aega ja võimalust pildistada, on nad kadunud. Koer, kuradi argpüks, ronis ka kapi alla peitu, aga seal teatavasti on ilgelt pime. Ma ütlen.

Riisuks nad siis vähemalt lehti sel ajal, kui ma neile konserve, krõpse, liiva ja muud head paremad koju tassin. Veel kord. Ma ütlen. Krt, mõlemad kassid on täielikud bully´d. Või terroristid. Seda juhul, kui nad ka maja mineerimise ette võtavad.

Huh. Sai öeldud. Kohe on kergem.

Argipäev

Postkasti on topitud järjekordne pakk reklaami: Konsum, Selver, Maxiima, Jysk, Superbox, erikuradisuperpood... E-posti saabub kümned teavitusi sisuga, et Juan Carlos lisas end Genis mu perepuusse, on kellegi, keda ma ei tunne, lehma lellepoeg. Sekka kamaluga kampaaniakirju kõikvõimalikelt büroodelt, kes midagi üritavad müüa või halvemal juhul vahetada. Sinna vahel (või lisaks) kümneid töökirju, näputäis erakirju, kümned spämme erinevatest listidest ja aeg-ajalt Viagra müüjatelt.

Info lämmatab. Puhkusele? Dieedile? Lõpetame? Hull värk.

Mõnus hetk hingata välja saabub... Ma ei tea, millal. Nädal on üleplaneeritud, nädalavahetusel tööüritus... Uus nädal on koolinädal... Kiiresti läheb.

Tahaks. Magada. Nokitseda oma asjade kallal, raamatut lugeda, sportida - terves kehas terve vaim ei tööta hetkel...

Und.