Etüüd hernesupiga

Tulin läbi sajuse Tartu koju ja otsustasin Kassitoomel, et lähen linna kaudu, käin vähe poodlemas ja tunnen end kaubanduskeskuses armetuna. Nagu ikka oli Vikerraadio kõrvas kajamas ning sammule ruttu lisamas. Juhtusin kuulama Madis Millingu juhitud saadet "Mis mõttes?" Jah, on selline saade :D Selles mõttes, et noh... Vist viimased viis aastat on see olnud mu lemmikkarjatus. See selleks. Igatahes on selles saates 15-minutiline - on vist? - rubriik "Vinguviiul", kus igaüks võib helistada ning südamelt ära rääkida, mida iganes sülg suhu toob. Seal on kõike, alates ühest härrasmehest, kes pidevalt helistab ja räägib, kuidas hommikused huumoriminutid peab tagasi tooma, lõpetades tädikestega, kes vinguvad seriaalide ebasobivate algusaegade üle. Tavaliselt on stsenaarium selline, et üks helistaja räägib oma mure ära ja ja siis hakkavad järgnevad seda kommenteerima, enamasti hukkamõistvalt, kommentaarid stiilis "nagu eelmine proua ütles" on tavalised. Täna tuletati meelde, et Mart Laari ei tohi raadios kaitsta, eile olevat keegi seda teinud. Tulem oli muidugi see, et kohe "tulistas" paar helistajat samal teemal, kes leidsid, et tuleb ikka kaitsta ning õeluskotid võiksid suud kinni pidada. Tõsine demokraatlik kommimine, kõik on lubatud, kui ainult raadio liiga valjusti ei mängi.

Tegelikult ajendas mind kirjutama see, et üks proua rääkis, kuidas ta tahtis Säästumarketist hernesuppi osta, kuid purgis oli pool ainult herneid, pool oli kruupe ning liha lõhnagi polnud näha. Selle eest küsiti 30 krooni. Proual oli kõigi purgisuppide - eraldi nimetas ta Salvestit - kohta ühisnimetaja länn (või oli see lämm). Pidada olema üks ja seesama soga igas purgis. Eriti suure probleemina tõstatas ta küsimuse sellest, et frikadellisupisse pannakse makarone. Kus see häbi ots on, onjo. Igatahes ütles ta, et sama hästi võiks ta tänavalt vahtralehti korjata ning supi sisse ajada, tuleks samasugune länn (lämmm). Proua vahutas mis kole, Milling üritas vahele rääkida, pobises, et tema paneb küll frikadellidele lisaks makarone. Terve selle aja, kui proua elavalt rääkis - kujutan ette, et ta kodus žestikuleeris täiega - kõndisin mina Toomel treppidest üles ja Toomkirikust mööda ning naersin valjuhäälselt ja südamest. Vabandan nende inimeste ees, kes mulle vastu tulid pimedusse kaduvas linnas ning kuuldust ehmusid, aga see oli naljakas. Tõsiselt.

Huvitav, kas mina hakkan ka pensionärina raadiosse helistama ning õiendama ilmselgete asjade üle?

P.S. Ülejärgmine helistaja ütles, et ta teeb kodus sibulasuppi parasjagu ja tema arvates peaks see proua ise suppi tegema, kui talle poe oma ei kõlba või kallis tundub. Ja soovi korral võib sinna ka vahtralehti ja kas või puurkoort lisada. Et ikka maitsele vastaks.

P.P.S. Kas sarnased probleemipüstitused on rahvuslik eripära, ealine iseärasus või hälve normaalsusest?

P.P.P.S. Elu on ikka seiklus.