Ebaõnnestunud!

Chris Kala pani oma raamatule väga tabava pealkirja, rääkimata sellest, et ka kirjastus, mille ilmselt esimeseks ilukirjanduslikuks (?) väljaandeks on Kala kirjutis, kannab tabavat nime. Tahan öelda, et kui keegi nendest kirjastuse tüüpidest tõesti luges oopust enne trükki andmist, siis võib teda ilmselt märtriks pidada.

Ühesõnaga. Pärast kevadsuvist Karu raamatut tahtsin kohe Kala raamatut kätte võtta. Järg jõudis nüüd minuni. Püüdes jääda viisakaks, siis...
Pff...%&?!!!!.....?????...fck!

Konkreetselt tunnen, et jäin 352 lehekülje lugemisest lollimaks. Ausalt. Esimene vihasööst tabas leheküljel 13, kui sain aru, et loen raamatut, mille autor on kirjaoskamatu ning mille toimetaja on ka kirjaoskamatu. See ei ole stiil. Näkää, lollus pole stiil. Muide, seal 13. leheküljel oli muidugi klišeelik lugu vanainimestest, mis kohati vaimukaski võinuks olla, kuid külm higi kattis mu selga, kui härra Kala lugejate poole pöördus:

"Ma ei taha nüüd sellega Teile, lugejad, väita, et ma vihkaksin vanainimesi, ilmselt saab ka minust kunagi selline." (lk 13)

Tjah, kui reaalsus litib, siis tasub ikka sellest teistelegi teada anda. Olen 100% kindel, et Chrisi eesti keele õpetaja talle ühtteist koolis kirjandi kirjutamisest rääkis, noh, et ei pöörduta lugeja poole, ükskõik, kas sinatades või teietades. Seda esiteks.

Teiseks. Midaerikuradilausevärdjaid?

"Aknast välja vaadates, silmitsedes seda pimedat Lasnamäge, meenus mulle vaid üks inimene. Absurdselt võimatu on elada selle tundega, et sinu pead valdab vaid üks suur ja lõpmata tühjus, mida ümbritseb üks ja see ainus inimene." (lk 23)

Statsitilise analüüsi teel on lihtne kontrollida minu oletust, et teoses enim kasutatud sõna on asesõna "see". Mis mõttes? Igaserikuradilausesmitukorda.

Kolmandaks. Kriiskasin, lugedes

"Uskumatu, kuid ma olen saamatuna end leidnud saia leti tagant. Liigun järjekorra liini järgi kassale lähemale, lõpuks ongi minu kord tellida. Müüa vaatab mind pikemat aega juhmi näoga, kuid seda siiski sõnagi lausumata. Ma hingan ja ohkan ning tellin endale kohvi ja paar viineripirukat ka kõrvale. Võtan enda toidu ning ütlen Silvesterile, kes minu järel kohe tuli." (lk 169)

Mis mõttes? Lisan igaks juhuks selle, et mingil põhjusel kirjutatakse nädalapäevad järjekindlalt suure algustähega, sama teed on mindud Piljardiklubi Baribaliga, kooli Direktoriga jne. Ja järjekindlalt seatakse sammud bussi peatusesse, aeg-ajalt on inglisekeelsed väljendid kaldkirjas, siis jälle mitte, aeg-ajalt on suurtähelisi karjumisi.

Neljandaks.

"See Eesti ei mõju üldse hästi, siin on lihtsalt nii palju negatiivseid asju, et see ajab lausa oksele. See reis jääb mulle eluks ajaks meelde, samuti need inimesed, ma ei unusta teid kunagi kallid taanlased... jään igatsema neid aegu ja ootama uusi kogemusi ja ettevõtmisi nendega." (lk 300)

K%&s%%&%&&(k&)????!!!

Viiendaks. Tuntud tuttavad?! Mis mõttes? Kirjutada Lauri Pedajast, Tarmo Lausingust, Getter Jaanist, Genkast, Roone Roostist (ainuke, keda muide nimeliselt ei mainita, vaid kellele viidatakse anonüümselt)?

Mis asi see on? Raamat kindlasti mitte. Aus sissevaade? Ei tea. 13. leheküljest peale sain aru, et tegelikult häiris mind kirjutise juures tõik, et olin midagi sarnast juba varem lugenud. Kus? Üks mu õpilane pidas blogi, mille sissekannetest samasugune jabur lauseehitus, elementaarse õigekirjaoskuse puudumine ja autori arvamuse kohaselt väga diip mõte igale lugejale vastu vaatavad. Kui juba arvutiekraanile sõnad tekivad, siis küllap on need väärt jäädvustamist ja välja ütlemist.

Ma olen kuradi pettunud, sest ma pean hakkama õpilastele selgitama, et see ei ole kirjandus. Nagu pole iga "Vasja on loll" või "Yo, nigga" grafiti.

Miks ma üllitise lõpuni lugesin? Kurat seda teab. Ilmselt autoriga samasugune eneseimetlusega segatud enesepiitsutus: ma jaksan, ma jõuan, ma saan hakkama. Noh, tema kannatas sita muusika-suitsu-sita-okselebra-mõttetu kepi pärast reaalselt, ma kulutasin kirjelduse lugemisele kõige rohkem 10 tundi oma elust.

Võeh.

P.S. Arvamusavaldus on kirja pandud, et saaksin endale esmamuljet meelde tuletada ning argumenteeritult õpilastega kirjutisest rääkida. Mingit muud eesmärki sellel pole.
P.P.S. Kirjastus Märter võiks keeletoimetaja otsida. Selles mõttes, et oleks keegi, kes kogu teksti läbi vaataks ja õigekirja parandaks, isegi kui teksti ja mõtte tihendamisega ei tegeletaks. Tõsiselt. Siin oli näha, et mõnda osa oli keeletundlikum või -teadlikum inimene lugenud-korrigeerinud, mõnes teises kohas aga vaatas vastu toorelt läpakast välja pressitud tekst. Tõsiselt. Kui ise ei oska, tuleb abi küsida.