Remargi korras olgu öeldud, et kolmas nuhtlus on kohal: kärbsed ründavad. Sääsed olid-läksid-naasid, parmud tulid-jäid, kärbsed kolisid sisse-tüütavad 24 tundi ööpäevas. Ronivad kõikjal ning tekitavad tunde, nagu ma oleks mingi pesemata juust. Ma olen täna juba kolm korda dusharis käinud, rohkem ei tahaks, tahaks hoopis lugeda või magada. Üks eriti värdjalik eksemplar ei jäta mind rahule, olen teda jälitades ja maha lüüa üritades juba oma rannet vigastanud. Mängukaruga ei ole lihtne kärbest tappa. Bloody Kaštšei ei taha surra. Sääsed küll surevad, kui ma neile selle sama karuga virutan, a noh, need surevad ju juba jänese käpahoobist. Jah, mul on käe ulatuses kaks jänest ja kaks karu. Ja kui keegi küsib, mis ma nendega teen, siis vastus "tapan kassi" ei olegi väga vale (kassid ilmselt küll ei sureks, vaid tuleksid mulle kallale sellise jandi peale, koer üritaks kogu kraami lihtsalt minema vedada, kunagi üritas väike kiisu ka toast iga pehmema asjaga, mis ta hammaste ja küünte vahele sattus, välja joosta).

Kuse püksi, kuradi kärbes.

Tõotan ja vannun, et ma ei vingu (rohkem) ilma pärast, lihtsalt mainin, et hapnik on lõppenud ning higistan ainult mõtlemisest. Midagi teha pole vaja. Lovely.