Lugemised
Et suvi ei läheks luhta (milline klišee!), loen raamatuid. Kapipealne ja voodiesine on lugemist ootavat materjali aga endiselt täis. Põhjuseid mitu, peamine neist on 25. juunist 21. juulini (ai-ai kolm päeva üle aja) minu käsutuses olnud Sirje Kiini Marie Underi monograafia ehk siis peenelt öeldult
"Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt".
(Pikas eelloos on oma koht minu harilikul rampsis hängimisel, kus mul tuli mõttesse end laeunutuse järjekorda panna ja kus selgus, et olen 18. inimene järjekorras, mis tähendas, et kui kõik lugejaid oleksid teost 21 päeva lugenud ja osakonnas oleks vaid üks eksemplar (vist oligi), oleksin saanud seda lugeda 357 päeva pärast, noh, järgmise puhkuse ajal ühesõnaga. Õnneks tuli raamatukogutädil (mu jaoks on rampsis alati tädid, kama kui vanad nad on :P) mõte suunata mind välis-eesti kirjanduse osakonda. Oh imet! Seal ei olnud järtsi ja tagastamisaeg oli 25. juuni. Igatahes tõi Raimu Hanson raamatu õigel ajal rampsi ja nii saingi oma ponnistusi alustada. Tervelt aasta varem :D)
Kiini raamat oli hea. Selles mõttes, et see balansseeris kuiva teaduse ja mahlaka kollase elulookirjanduse vahel ning minu arvates suutis jääda suhteliselt viisakaks. Ütlen kohustuslikus korras ära, et igasuguste evelinseppade-ja-ma-ei-tea-kelle sõnavõtud Kiini teose suunas on küsimärke tekitavad, (ühel koolitusel õpsid arutasid asja ja mõned ikka hullult ohkisid, saime K.-ga väga tarkadeks, sest me ei teadnud midagi kollase pressi teemadest) kuna midagi sellist, mida varem näinud-kuulnud-lugenud poleks selles raamatus ei olnud. Ilmselt oli aga esmakordne eesti retseptsioonis see, et teadustöös esitatakse sarnaseid kollase ajakirjanduse teemasid.
Samas olen ma täiesti veendunud, et Kiini raamat pole tüüpiline kollane elulugu. Miks? Sest kogu see kroonika-stiilis elulugude saaga on alati mingi paari tunni lugemine olnud, erinevalt sellest. Ei ole nii, et võtab 800-leheküljelise raamatu ja loed rannas läbi. Üritasin päevitamise kõrval lugeda - kuradi ebamugav oli, sest see raamat kaalus palju (ma kaalusin ta ära ka, ausalt), nii et käed surid ning sellest tekkiv vari oli päikese ees kuradi suur.
Raamat jaguneb kaheks suureks osaks, mis omakorda pisikesteks jupikesteks. Esimesed 700 lehte järgivad kronoloogiliselt elulugu, millesse on põimitud ka teosed, nende saamislugu jmt. Teine osa on teadus (sorry, aga mulle tõesti tundub, et dokotrikraadi saamiseks oli seda viimast sadat lehte vaja ning esimesed 700 olid sellele vaid pelk sissejuhatus). Elulugu oli edasi antud mu meelest suht elulähedaselt, see tähendab, et Kiin näitas, kuidas arenes Luuleema.
Sain Kiini raamatust lõpuks ka vastuse selle kohta, miks enne gümnaasiumi Underist midagi kuulnud ei olnud. Väga lihtne - mul oli vana kooli õpetaja, kes vaatas mööda kõigest, mida sai poliitilisena tõlgendada, seega Underit ei mainitud :) Gümnaasiumis eriti ei räägitud, aga eksamil eeldati, et ma tean, kes Under on. Eks ma siis lugesin mingitest õpikutest, mis kuskilt kokku laenasin. Õpetajana töötades on mul pidevalt olnud probleem, kas ja kuidas Underile läheneda, ühelt poolt nagu tahaks, teisalt ei oska teda kuidagi presenteerida, v.a sonetivormi õppimise juures. Samas on Urmet and the other guy tõstnud Underi kui sajandi suurkuju juba 6. klassi õpikusse, kuid seal on kuidagi eriti kohatu rääkida sonetist või avameelsusest armastusteemas. Ühesõnaga mu lapsukesed peaksid olema õnnelikud, sest nüüd ma actually tean, millest ja miks ma räägin. Enne rääkisin ka, aga pidin pingutama, sest mul olid vaid mingid õpikutest pärit faktid, nüüd on mu peas lugu. Sain ise targemaks ja lapsed saavad ka :) (Kui ma nüüd hästi meenutan, siis Underi maja lammutamise lugu rääkis meile keegi ilmselt pedas (Hennoste? Villandi?)), TÜs ma skippisin kirjanduskursustest, v.a Muru Eesti luuletajad, aga midagi muud peale selle, et räägiti palju Arbujatest ning essee tegin Jüri Üdi luuletusest, ei mäleta. Ja see oligi kõik :P Okei-okei, gümnas ka räägiti midagi, aga mul oli vaja nägusid teha, selle asemel, et kuulata.)
Nii et võib ette kujutada, kuivõrd ma lugemist nautisin. Nautisin. Raske oli, aga sain ka koera sabast üle. Ma oleksin äärepealt jätnud viimased 100 lehte lugemata, aga tahtsin lugeda viimast alapeatükki "Miks Marie Under ei saanud Nobeli preemiat?", nii et tuli lugeda.
Ümber ei jutusta, selleks kuluks vääääääga palju tähemärke. Annan hoopis 9 punkti.
***
Mainimisväärset veel:
* Airi Illison-Cruz "Minu Austraalia" - pidin kodustel põhjustel lugema. Raamat oli... "Minu..." sarjast, mitte et ma asjatundja oleksin nelja loetud raamatuga. Igatahes oli suhteliselt huvitav lugeda, keeleliselt ja stiililiselt talutav. Vähemalt esimesed 253 lehte ja siis 254. lehte lugedes käis mingi krõks peast läbi ja see muutus imalaks küsimus-vastus raamatuks. Mulle tundus, et autor ise väsis ja nagu ma olen aru saanud, siis on sellel sarjal väga etteantud piirid, mida ja kuidas tuleb oma "Minu..." raamatus kirjutada. Mul on hea meel, et lugesin, sest nüüd ma tean, mida K. ausside maal teeb (ta ise ei kirjuta juuuuuuu), aga hinnang 6,75 punkti. "Minu..." lemmikuks on endiselt "Minu Soome" :D
* Johanna Maria Prangel "Kas see on rumal". Ma ei tea, kuidas mul õnnestub veidraid raamatuid koju vedada endale, aga teen seda ikka järjekindlalt. Ühesõnaga. Kui juba koju tõin ja lugemiseni jõudsin, siis oli see Ekspressi lugu. Nii et sain rohkem infot, kui vaja oleks olnud. Mu vanem venna (:D), kes on suur lugeja ja loeb kohe igasugust värki (mis tal viga, ta on ju kiirlugeja sõna otseses mõttes ja infot suudab ta selekteerida ebainimlikult palju ning kiiresti), sirvis ning pani viisakalt kõrvale - talle ei meeldind minategelase mehe nimi :D Mul oli küll päris naljakas lugeda. Vahepeal justkui oli midagi - lugu ja stiili ja värki - siis kukkus jälle ära. Esimene vasikas, ilmselgelt on ta jalgadele end ajanud, sest raamatuke on populaarne, nagu blogist lugeda võis. Jajah, vaatasin kohe blogi ja tuli meelde, et olen varemgi seda lugenud, mõned lood olid tuttavlikud. Igatahes polnud just minu tassike teed, aga kuna ma maal olin, siis ma olin sunnitud seda lugema, hinnang 6,5.
* Rein Raud "Wend" oli mu bussilugemine. Kujutasin ette, et on mingi raske ja diiiiiip lugemine, aga oli huvitav lugu ja hästi kirjutatud, nii et pooleteise tunniga sai see bussis loetud ning ülejäänud poolteist, mis reisi veel ees oli, võitlesin endaga, kas hakata uuesti sama raamatut lugema. Ei hakanud. Oli maagiline raamat, aga heas mõttes. Mulle maagia iseenesest ei meeldi, aga on teatud hetked, kus selline salapära ja voolavus sobivad. "Wenna" lugemiseks oli õige hetk, kõik on ajastamise küsimus, eks. Hinnang 9 punkti.
***
Mul on kuradi kahju, et ma pole kõikide raamatute kohta kas või mõnd tunnet sel aastal üles märkinud. Mõned asjad on juba meelest läinud :( Ahjaa. Kodune lugemispäevik näitab täna, 22. juulil 56 LÕPUNI loetud teost.
"Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt".
(Pikas eelloos on oma koht minu harilikul rampsis hängimisel, kus mul tuli mõttesse end laeunutuse järjekorda panna ja kus selgus, et olen 18. inimene järjekorras, mis tähendas, et kui kõik lugejaid oleksid teost 21 päeva lugenud ja osakonnas oleks vaid üks eksemplar (vist oligi), oleksin saanud seda lugeda 357 päeva pärast, noh, järgmise puhkuse ajal ühesõnaga. Õnneks tuli raamatukogutädil (mu jaoks on rampsis alati tädid, kama kui vanad nad on :P) mõte suunata mind välis-eesti kirjanduse osakonda. Oh imet! Seal ei olnud järtsi ja tagastamisaeg oli 25. juuni. Igatahes tõi Raimu Hanson raamatu õigel ajal rampsi ja nii saingi oma ponnistusi alustada. Tervelt aasta varem :D)
Kiini raamat oli hea. Selles mõttes, et see balansseeris kuiva teaduse ja mahlaka kollase elulookirjanduse vahel ning minu arvates suutis jääda suhteliselt viisakaks. Ütlen kohustuslikus korras ära, et igasuguste evelinseppade-ja-ma-ei-tea-kelle sõnavõtud Kiini teose suunas on küsimärke tekitavad, (ühel koolitusel õpsid arutasid asja ja mõned ikka hullult ohkisid, saime K.-ga väga tarkadeks, sest me ei teadnud midagi kollase pressi teemadest) kuna midagi sellist, mida varem näinud-kuulnud-lugenud poleks selles raamatus ei olnud. Ilmselt oli aga esmakordne eesti retseptsioonis see, et teadustöös esitatakse sarnaseid kollase ajakirjanduse teemasid.
Samas olen ma täiesti veendunud, et Kiini raamat pole tüüpiline kollane elulugu. Miks? Sest kogu see kroonika-stiilis elulugude saaga on alati mingi paari tunni lugemine olnud, erinevalt sellest. Ei ole nii, et võtab 800-leheküljelise raamatu ja loed rannas läbi. Üritasin päevitamise kõrval lugeda - kuradi ebamugav oli, sest see raamat kaalus palju (ma kaalusin ta ära ka, ausalt), nii et käed surid ning sellest tekkiv vari oli päikese ees kuradi suur.
Raamat jaguneb kaheks suureks osaks, mis omakorda pisikesteks jupikesteks. Esimesed 700 lehte järgivad kronoloogiliselt elulugu, millesse on põimitud ka teosed, nende saamislugu jmt. Teine osa on teadus (sorry, aga mulle tõesti tundub, et dokotrikraadi saamiseks oli seda viimast sadat lehte vaja ning esimesed 700 olid sellele vaid pelk sissejuhatus). Elulugu oli edasi antud mu meelest suht elulähedaselt, see tähendab, et Kiin näitas, kuidas arenes Luuleema.
Sain Kiini raamatust lõpuks ka vastuse selle kohta, miks enne gümnaasiumi Underist midagi kuulnud ei olnud. Väga lihtne - mul oli vana kooli õpetaja, kes vaatas mööda kõigest, mida sai poliitilisena tõlgendada, seega Underit ei mainitud :) Gümnaasiumis eriti ei räägitud, aga eksamil eeldati, et ma tean, kes Under on. Eks ma siis lugesin mingitest õpikutest, mis kuskilt kokku laenasin. Õpetajana töötades on mul pidevalt olnud probleem, kas ja kuidas Underile läheneda, ühelt poolt nagu tahaks, teisalt ei oska teda kuidagi presenteerida, v.a sonetivormi õppimise juures. Samas on Urmet and the other guy tõstnud Underi kui sajandi suurkuju juba 6. klassi õpikusse, kuid seal on kuidagi eriti kohatu rääkida sonetist või avameelsusest armastusteemas. Ühesõnaga mu lapsukesed peaksid olema õnnelikud, sest nüüd ma actually tean, millest ja miks ma räägin. Enne rääkisin ka, aga pidin pingutama, sest mul olid vaid mingid õpikutest pärit faktid, nüüd on mu peas lugu. Sain ise targemaks ja lapsed saavad ka :) (Kui ma nüüd hästi meenutan, siis Underi maja lammutamise lugu rääkis meile keegi ilmselt pedas (Hennoste? Villandi?)), TÜs ma skippisin kirjanduskursustest, v.a Muru Eesti luuletajad, aga midagi muud peale selle, et räägiti palju Arbujatest ning essee tegin Jüri Üdi luuletusest, ei mäleta. Ja see oligi kõik :P Okei-okei, gümnas ka räägiti midagi, aga mul oli vaja nägusid teha, selle asemel, et kuulata.)
Nii et võib ette kujutada, kuivõrd ma lugemist nautisin. Nautisin. Raske oli, aga sain ka koera sabast üle. Ma oleksin äärepealt jätnud viimased 100 lehte lugemata, aga tahtsin lugeda viimast alapeatükki "Miks Marie Under ei saanud Nobeli preemiat?", nii et tuli lugeda.
Ümber ei jutusta, selleks kuluks vääääääga palju tähemärke. Annan hoopis 9 punkti.
***
Mainimisväärset veel:
* Airi Illison-Cruz "Minu Austraalia" - pidin kodustel põhjustel lugema. Raamat oli... "Minu..." sarjast, mitte et ma asjatundja oleksin nelja loetud raamatuga. Igatahes oli suhteliselt huvitav lugeda, keeleliselt ja stiililiselt talutav. Vähemalt esimesed 253 lehte ja siis 254. lehte lugedes käis mingi krõks peast läbi ja see muutus imalaks küsimus-vastus raamatuks. Mulle tundus, et autor ise väsis ja nagu ma olen aru saanud, siis on sellel sarjal väga etteantud piirid, mida ja kuidas tuleb oma "Minu..." raamatus kirjutada. Mul on hea meel, et lugesin, sest nüüd ma tean, mida K. ausside maal teeb (ta ise ei kirjuta juuuuuuu), aga hinnang 6,75 punkti. "Minu..." lemmikuks on endiselt "Minu Soome" :D
* Johanna Maria Prangel "Kas see on rumal". Ma ei tea, kuidas mul õnnestub veidraid raamatuid koju vedada endale, aga teen seda ikka järjekindlalt. Ühesõnaga. Kui juba koju tõin ja lugemiseni jõudsin, siis oli see Ekspressi lugu. Nii et sain rohkem infot, kui vaja oleks olnud. Mu vanem venna (:D), kes on suur lugeja ja loeb kohe igasugust värki (mis tal viga, ta on ju kiirlugeja sõna otseses mõttes ja infot suudab ta selekteerida ebainimlikult palju ning kiiresti), sirvis ning pani viisakalt kõrvale - talle ei meeldind minategelase mehe nimi :D Mul oli küll päris naljakas lugeda. Vahepeal justkui oli midagi - lugu ja stiili ja värki - siis kukkus jälle ära. Esimene vasikas, ilmselgelt on ta jalgadele end ajanud, sest raamatuke on populaarne, nagu blogist lugeda võis. Jajah, vaatasin kohe blogi ja tuli meelde, et olen varemgi seda lugenud, mõned lood olid tuttavlikud. Igatahes polnud just minu tassike teed, aga kuna ma maal olin, siis ma olin sunnitud seda lugema, hinnang 6,5.
* Rein Raud "Wend" oli mu bussilugemine. Kujutasin ette, et on mingi raske ja diiiiiip lugemine, aga oli huvitav lugu ja hästi kirjutatud, nii et pooleteise tunniga sai see bussis loetud ning ülejäänud poolteist, mis reisi veel ees oli, võitlesin endaga, kas hakata uuesti sama raamatut lugema. Ei hakanud. Oli maagiline raamat, aga heas mõttes. Mulle maagia iseenesest ei meeldi, aga on teatud hetked, kus selline salapära ja voolavus sobivad. "Wenna" lugemiseks oli õige hetk, kõik on ajastamise küsimus, eks. Hinnang 9 punkti.
***
Mul on kuradi kahju, et ma pole kõikide raamatute kohta kas või mõnd tunnet sel aastal üles märkinud. Mõned asjad on juba meelest läinud :( Ahjaa. Kodune lugemispäevik näitab täna, 22. juulil 56 LÕPUNI loetud teost.
Sildid: lugeja sünd
Kirjutas Kriux kell 9:49 PM
