Kes siis kassi ei tahaks

Kuradi kass käib mind öösiti üles ajamas. Kääksutab uksega kümme korda, siiberdab edasi-tagasi, kui ma üles ei tule ja tema probleeme ei lahenda. Ajutiselt leevendab karjumine ja sisitamine, aga ta on umbes kümmekonna minuti pärast tagasi ja sisiseb ise ukse vahel.

Kuradi kreisi värk. Ma ütlen. Täna ütlesid mu närvid 5.20 üles - pärast kahetunnist pidevat kellavaatamist ja vastastikust sisistamist. Vakk. Ma ütlen. Kuradi tropid olid kahekesi krõpsud ära söönud - ma panin neile umbes 11 ajal õhtul suure portsu - ja ootasid mõlemad (väike kiizu ja vana paks), sabad püsti, millal ma uuesti boksipeatust luban, nemad on kogu aeg tankimisvalmid ning eriti liikumist ei armasta. Mis sest energiast ikka kulutada, onjo.

Lovely. Ja nüüd, kui mul oleks neid s...vareseid aega ja võimalust pildistada, on nad kadunud. Koer, kuradi argpüks, ronis ka kapi alla peitu, aga seal teatavasti on ilgelt pime. Ma ütlen.

Riisuks nad siis vähemalt lehti sel ajal, kui ma neile konserve, krõpse, liiva ja muud head paremad koju tassin. Veel kord. Ma ütlen. Krt, mõlemad kassid on täielikud bully´d. Või terroristid. Seda juhul, kui nad ka maja mineerimise ette võtavad.

Huh. Sai öeldud. Kohe on kergem.