Augustikuu jooksud

Kokku napilt alla 100 km - 98,5 km - ja seda 9 korral, mis teeb keskmiseks 10,94 km. Aega kulus selleks 582 minutit ehk 9,7 tundi, keskmine kiirus oli 5,9 minutit kilomeetri kohta. Ilusad numbrid!

Enesetunne on enam-vähem hea olnud, eriline heameel on selle üle, et suudan linnas oma tavalisel ringil kenasti tempot hoida, st teine ja kolmas ring samas tempos, millega läbin esimesegi. Muret teeb see, et ma ei suuda algustempot all hoida - maanteel sellega probleeme pole olnud, aga linnas joostes ma lihtsalt ei suuda end nii palju tagasi hoida. Tulemus on see, et vahepeal läheb jalg töntsiks ja ma pean peale passima, et edaspidi tempos püsida. On ette tulnud jookse, kus omast arust on jalg jummala kerge ja hingamine hea, aga kella vaadates pean kahe käega peast kinni haarama ja siis kiirelt kaotatud kompenseerima hakkama. Ega mulle selline tõmblemine eriti ei istu, aga tahaks oma kilomeeter kuue minutiga graafikus siiski püsida.

Hakkasin täna mõtlema, kas ma ikka jooksen seetõttu, et mulle meeldib joosta või on põhjused muutunud. Kas mul on vaja endale midagi tõestada, kellelegi teisele või on lihtsalt fun-fun-fun? Tundub, et pilk on hägustunud, igasugused jutud on viinud mu tähelepanu peaeesmärgist - end hästi tunda - kõrvale. Kahju. Loodan, et see tunne läheb üle, sest see röövib jooksurõõmu. Iseendaga on kõige parem võidu joosta. Täna nt jäin endale alla, sest olek kiskus hõredaks ning jooksin ühe ringi vähem. Võin ju vabandada, et käisin reedel verd andmas ja võib-olla pole kõige targem end lõpuni ketiks tõmmata, aga see on vabandus. Teine vabandus on veel - juba teist korda tundsin, et vasak suss paneb näkku. Midagi on päkaga lahti, esialgu tundus, et olen paelad liiga nõrgalt sidunud, siis mõtlesin, et sisetallaga on mingi jama, täna tundus, et Nike´i vidina koht kummib. Mingi 5-6 km läheb see üle, aga seni segab kohutavalt ja ma märkasin täna, et ma hoian jalga kuidagi kangelt, et seda ebamugavustunnet vähendada.

Tegelikult on muidugi hästi.

P.S. Tallinna nädalal tegin vaid ühe 7,5 km jooksu ja sattusin Pääsküla metsa :D

P.P.S. Igas seltskonnas on keegi, kes jookseb. Huvitav, kas jooksjaid on alati nii palju olnud või on spordiarmastus kuidagi eriliselt nüüd esile tulnud?

Lumi pasteldes

Imetlusväärse järjekindluse - nii lolliks juba läinud, et imetlen iseennast - tagajärjel sain pühapäeva õhtuks Orhan Pamuki "Lumega" ühele poole. Lugema hakkasin juba augusti alguses, vahele tuli terve hulk teisi teoseid, millest kunagi juba kirjutanud olen, aga nüüd võtsin uuesti kätte, sest mulle üldiselt ei meeldi raamatuid pooleli jätta.

Et siis. Ma ei tea, miks see teos nii kuradi kõrgelt hinnatud on. Lugu: Ka Karsis lumevangis kirjutamas luulekogu "Lumi" ja armunud Ipekisse, taustaks absurdsevõitu riigipööre tähtsusetus väikelinnas näitleja poolt juhituna ja lõpuks on luulekogu kadunud, armastus otsas ja riigipööre ebaõnnestunud. Rahvustevaheline vaen, erinevate uskudega seotud küsimused. Väga loogiline ja samas mitte midagi ütlev. Meenutas mulle "Anili vaimu", aga erinevalt tollest oli käesolev... igav. Mulle ei meeldi, kui ma loen 500 lehte nn puhast kulda ja see ei paku mulle elamust. Suhteliselt rumalana tunnen end.

Hinnang 5 punkti (sest ma lugesin ju lõpuni ja päris appi see raamat karjuma ei pannud, kuigi tuleb tunnistada, et ma lõin seda pärast lõppu jalaga). Ei taha halvast raamatust kirjutada.

Leida Tigase "Seitse pastlapaari"
oli K. soovitus ja osutus päris toredaks lugemiseks. Ehk siis karjatüdruku suvi Tondil, kus Peeter, Leo, Alviine, Taali, Paul, koer Vesta ja lehmad Mustik ja Roosa põhitegijad. Maavillane huumor, mis praegu eriti kenasti peale läks, seda enam, et kõik oli nii positiivselt kajastatud (maailm on ilus ja hea).

Hinnang 7 punkti (sest ega seal mingit üleloomulikku puudutust sees ei olnud).

Puhkus läbi!

Jepikajee, täna oli esimene tööpäev pärast kahe kuu pikkust puhkamist, mis sisaldas endas väga palju kvaliteetaega :) Igatahes ei olnud ma sugugi kurb, et töö peale hakkas, aga midagi väga rõõmustavat selles ju ka pole, sest nüüd tuleb ühe hingetõmbega 10 kuud tööd teha. Kusjuures koormus on eelmise õppeaastaga võrreldes suurenenud ning pisut on seetõttu ka hirm (kuidas ikkagi hakkama saada läbi põlemiseta, viies läbi tunde, mis iseennast ja lapsi igavusest ja tüdimusest haigutama ei ajaks).

Tööpäev oli äge - pool tundi pläkutamist ühes kohas, pool tundi pläkutamist teises kohas, pool tundi pläkutamist kolmandas kohas... Ja nii 4 tundi järjest. Mõni inimene oli juba enne tööpäeva algust täiesti endast väljas ja tahtis teistel pead otsast ära hammustada. Kurb, sest noh... Õppeaasta on ju päris pikk ja kui juba praegu närvid läbi on, siis on keeruline aasta ees ootamas. Natuke oli uudiseid (uputus, koormused, kallikesed), natuke oli huumorit (uputus, koormused, kallikesed). Pesin kiirelt aknad ära, aga suur hirm on, et koristaja läks neid pärast mind üle pesema ehk siis määris need uuesti ära :( Sahtlid-kapid tegin ka korda, alustasin lilledega, aga jätsin sinnapaika, et esmaspäeval istutamise ja pottidega möllata. Ah, et sisuline töö. Noh, tegin õpikute vahetuse sahtlites ära, vaatasin üle kontrolltööde vihikud, korjasin kokku vanad tööd, võtsin töövihikud töökavade üle vaatamiseks koju kaasa, helistasin lapsevanemale, leppisin kokku täiendava õppetöö.

Hakkab tulema! Järgmisel nädalal sättimise aeg, natuke pidu ja konverentsitamist ka. Päris vähe mulle meeldib tööl käia (ilma irooniata ja mõeldud positiivses võtmes).

A homme on veel nädalavahetus, kus ma tööasjadega ei tegele, vaid nokitsen aias, vaatan veel mõne osa "Õnnet", söön purukooki, pläkutan ja tunnen viimast suvesoojust seljal.

P.S. Mul on suitsumehe köha tekkinud, aga ma ei ole ühtki suitsu teinud?! Mis toimub? Kusjuures... Noh. Ikka on kiusatusi. Ainult nõrkadele mõeldud sport aitab. Mnjah. Sel nädalal 12,8x2 joostud ja korra panen veel sussid jalga.

Kokandusvigin kokaraamatute taustal

Päälinnas olemisega on suviti ikka see teema, et tahaks, aga samas ei viitsi koju minna. Eile õhtul sain aru, et oleks aeg ja tahtmine, aga viitsimine puudus, täna täpselt sama, kusjuures tegelikult ju peaks. Täna trennipäev, mis täiesti vahele jääb, sest ma lihtsalt ei raatsi oma mugavat äraolemist Berliini MMi, veepudeli, õunte, marmelaadikommide, potil istuva E., lihviva E. ja keetva-küpsetava E. juures lõpetada. Ohjah. Homme igatahes minek, sest kolmapäeval on ilmselt tööpäev ja enne tahaks ju kodus koristada ja niisama toimetada-keeta-küpsetada, sest linnas olles olen ma lugenud hulgaliselt kokaraamatuid. Kui ma eile õiendasin E. kallal teemal, kuidas küll kokakate lugemine välja näeb, siis pisut hiljem avastasin ennastki neid sirvimas ja siis juba süstemaatiliselt lugemas.

Anni Arro "Sepamaa talu köök"
sai läbi tudeeritud, kaks lihtsat (haa!) asja välja valitud, mõne asja juures asjatundlikult noogutatud, sest neid me oleme juba teinud, mõnel juhul täielikus arusaamatuses pead vangutatud, kuna ma tõesti ei saa kokkajate slängist aru. Mäletan, et kunagi me tegime selle põhjal lasanjet ja see on see parim lasanje, mida ma kunagi söönud olen. Igatahes esimesel üksinda kodus võimalusel teen ma kas õunakooki või šokolaadikooki :)

Hinnangu andmine kokaraamatule on keeruline, kuna ma päris täpselt ei tea, milliseid faktoreid arvesse võtta, aga ma arvan, et minu äärmiselt üheülbalise Eesti kirjanduse lugemise taustal on see kena 8 väärt teos küll, sest pildid on helged, jutt lobe (ma olen alati otsinud kohta, millises kontekstis seda täiesti totrat sõna kasutada), tekst täis perekondlikke passusi, kergeid viiteid, täpselt nagu retseptidki - peotäis siit, näpuotsake sealt, pisut hakkida, kuumutada, hõõruda, piiluda, paitada, jälgida, jahutada ja ampstigi alla neelata. Täpselt selline raamat, nagu oli Anni telesaade, mille andunud fänn ma olin. Söögi tegemine on lahe, aga see vajab vaikust, rahu, aega, harjumist, tahtmist, soovi ja isu. Eelkõige aga peab üle olema süütundest, mis närib kuklal (kas ikka võib endale veel midagi lubada?!) Mnjah. Üleeile tegin suppi, eile tegin ahjus suvikõrvitsat (pune, tüümian, oliiviõli, sool, juust), soojendasin üleeilset suppi ja tegin muffineid marmelaadi ja kookoshelvestega. Magustoiduks sõin kotitäie Mesikäppi. Kokaraamatud rokivad.

Lisaks lugesin raamatut "Eesti köök"
Selle leheküljed tilkusid kodusest rasvast (piltlikult) ja tekitasid igal sekundil neelusid, keset raamatut oli E. pannud kukeseene, sest ta tegi täna kukeseenekastet, mis oli ülimalt hea :) Ja nüüd läks ta poodi, et osta küpsetusmargariini, sest mul on vaja samast raamatust purukooki tikrite, mustsõstarde ja kollaste vaarikatega.

Hinnang kah kena 8, sest selles raamatus on purukoogi retsept ja selle koogi tegemisega saab isegi minusugune võhik hakkama :) Siin, nagu oli Anni raamatuski, on kenad pildid, mis lausa sunnivad sööma. Hapukapsas, mmm, mulgipuder, mmmmmmmm...

Ahjaa. Kuus aastat tagasi kui E. esmakordselt emaks sai, tärkas temas suuremat sorti kokkaja. Nojah, tegelikult oli ta ka varem mässanud, aga meie närvilisevõitu kodus, kus kapid pidid korras olema ja raiskamine ei olnud eriti tolereeritud (haa!), ei tulnud see külg temas väga esile. Igatahes on ta väga hea kokk, kellel eriti hästi tulevad välja igasugused koogid-küpsised ja muud magusad toidud, kusjuures sageli on need külmutamist, mitte küpsetamist vajavad. Ma ei tea, kas ta teeb seda igavusest või on ta selleks sunnitud, aga igatahes ta mässab köögis mulle tundub, et meeleldi ja sageli. Ma ei tea, kust ta selle pärinud on ja kas see kaasneb emadusega või hoopis vanusega. Igatahes olen mina kokkamist avastamas ja seda pole kuskil mujal lihtsam teha, kui E. juures, kus köök on väike piiratud ruum, aga see-eest on kokaraamatuid paarkümmend (või siis rohkem, kuna tal on toas eraldi riiul nende jaoks ja lisaks on veel Selveri retseptid ja Pere ja Kodu retseptivihikud). Üks on ilusam kui teine.

P.S. Ma avastasin ühe kokaraamatu vahelt, mida vaid sirvisin, tädi Manni kotlettide retsepti. Need on maailma kõige paremad kotletid! Ja ma kirjutasin kiirelt ja salaja selle endale üles ;D Ma arvan, et must saab nüüd kotletiguru :D

P.P.S. Lubasin, et sel suvel õpin tegema jogurtikooki. Veel pole õnnestunud. Seega ei ole suvi veel läbi. Želatiin, hoia alt, ma hakkan katsetama, sest sügis tahab ju ka tulla!

P.P.P.S. Ma ausalt korra käisin sel nädalal jooksmas (7,5 km) ja lähen homme (3x4,4km) ka. Aga kui ei lähe, ei juhtu ka midagi, sest augusti kahel esimesel nädalal jooksin sama palju kui juulis kokku ja üleeile tegin poolteisetunnise kiire jalutuskäigu Mustamäel :D Ja kaalunumber on võrreldel eelmise nädalavahetusega normaliseerunud (ema sünnipäev=planty of ülesöömine alates neljapäeva õhtust pühapäeva õhtuni).

Lasteraamatud!

Olen E.-ga lasteaias käies lugenud pingiveerel ühe silmaga E.-mani lasteraamatuid. Mu õde kommenteeris, et soomlased on ikka täiesti hullud, kuna nende hulka kuuluvad Juha Vuorinen ja antud raamatute autorite paar Sinikka Nopola ja Tiina Nopola.

"Risto Räppari" sarjast
"Risto Räppar ja viimane hoiatus"
"Risto Räppar ja kohutav vorst"
"Risto Räppar ja Nuudlipea"

Risto Räppar on väike poiss, kes elab koos ekstsentrilise tädi Roosaga paneelmajas, kus nende naabriteks on hr Lindberg, Elanik ja Nuudlipea koos oma vanematega. Igas raamatus on üks lugu, lugu ise näitab tavaliselt tädi närvilisust ja ogarust (ta kardab kõike ja kõiki, saab asjadest valesti aru, müüb matkamunatopse ja ei tea mida veel, on naabrisse armunud, kuid ei julge seda tunnistada, kusjuures kõige selle juures saab Risto kasvatamisega siiski hakkama) ning seda, kuidas Risto neid kitsikusest päästab. Lood on kiiksuga, aga headus võidab alati ning isegi, kui peategelane ebaeetiliselt käitub, üritatakse näidata, et ta oli sunnitud seda tegema (a la ellu jäämiseks vajalik teguviis). Raamatusari peaks õpetama sallivust, aga ma arvan, et selle kõrval annab see ka hea ülevaate sellest, kuidas vanemaid inimesi pisut pilgata ja kuidas laps saab end täiskasvanute seltskonnas maksma panna. Mõneti ma selliseid raamatuid heaks ei kiida, aga samas saan ma aru, et reaalses maailmas kohtuvad lapsed sarnase teguviisiga anyway, seega pole mõtet neid pilve sees poputada. Loodetavasti jääb headuse hääl domineerima.

Sarja suureks plussiks lastepärasuse ja kaasaegsuse (sest tegevus on ikka üpris kaasaegne, nt tädi Roosa on telefonimüügi agent, Nuudlipea Nelli ema-isa on telekokad ning Nelli peab ise enda eest hoolitsemisega hakkama saama, rääkimata sellest, et Ristol ei ole isa ning ema on kuskil välismaal end täiendamas ja ta on tädi hoolde jäetud) kõrval on kindlasti illustratsioonid, mille autoriteks on Aino Havukainen ja Sami Toivonen. Pisut meenutab nende karikatuursus Eesti koomiksikunstnike paremikku, aga neis on lisaks lastepärasus, eriti uhke detailirohkus, millega ilmselt samuti saab last pisut arendada, kuid ilmselt mõneti ka nende tähelepanu kõrvale juhtida (et jälle rajale tagasi saada peab laps suutma keskenduda ja ümber orienteeruda ning nende oskuste omandamine on ju ometi ülioluline!). Osa illustratrsioonidest on värvilised, osa kokkuhoiu mõttes mustvalged, aga võrdselt toredad ja pilkupüüdvad on mõlemad. Igati tore raamat, mis boonusena (!) suunatud peamiselt poistele, sest peategelaseks on poiss. Kui pisikesed poisid seda sarja ka lugeda ei taha, siis ma küll ei tea, mida nad võiksid tahta.

Hinnang 7,5.

Kuulge, lähme lasteaeda!

Oma suvepuhkuse ajal olen ma traditsiooniliselt juba 6 aastat mõned nädalad Tlnas olnud ja täitnud oma nn tädikohust, olnud oma õel külas ja nautinud (kujuteldavat) rahu ja vaikust koos perekondliku idülliga :D Kuna ajad muutuvad, mõned lapsed saavad suuremaks, rohi pole enam nii roheline jne, siis on muutused ka mujal. Igatahes olen ma kaks päeva veetnud E.-ga... lasteaias!

Ehk siis mina, kes ma üheksa kuud aastast tegelen sügavas teismeeas vingerdavate ja maailma avastavate pägadega, olen veetnud hommikud vabatahtlikult kahekümne tuterdava-taaruva-nutva-karjuva-kiikuva-kakleva-liiva pilduva/ sööva-üle aia roniva-rõõmust kilkava-pidevalt kihutava-emme/ vanaema/ issi küljes rippuva ilmakodanikuga. Ei saa öelda, et mul oleks igav, ei, mul ei ole igav. Tegelikult on päris huvitav jälgida, kuidas jupid endiga hakkama saavad, teisi endasarnaseid juppe avastavad ning omavahelisi suhteid paika panevad.

Lapsed on erinevas vanuses - mõni tundub olevat äsja aastaseks saanud ja samas mõni juba E.-vanune ehk siis kaks ja peale. Üllatav on muidugi see, et sõbralikust E.-st, kes meie peres kõige pisem ja hädisem ning kelle kaitseks on vaja pidevalt välja astuda, on lasteaias saanud suur individualist ja iseloomu näitaja. Kaks päeva on möödunud tõusude ja mõõnadega, alguses on kõik hästi, 30-45 minuti pärast järgneb suur jonnihoog, mis kõikide laste ehmunud ja lapsevanemate laitvad pilgud temale (ja minule) tõmbavad. Õnneks saab see poole tunniga läbi ja siis on jälle kõik hästi. Igatahes on tshikk pärast kahetunnist mängu ja tormamist nii väsinud, et tuterdab, jalad ristis, koju, sööb nii palju, kui ette antakse ja vajub siis söögitooli lääbakile, et sliipi tõmbama hakata :D Väga hull asi ei ole, aga enam-vähem nii küll. Hakkan juba ette kujutama, et sellise tempoga ringi joostes ja rabeledes jäävadki lapsed kenasti pärast keskpäeva magama ning tõusevad uuesti söömiseks ja rabelemiseks.

Mida teevad vanemad lasteaias? Noh, õigupoolest see polegi aed, see on sõim alles. Vanemad ja vanavanemad (ja tädi!) istuvad liivakasti äärel, toetavad seljaga vastu seina/aeda/treppi/mängumaja, nihelevad, käivad oma (lapse)lapsel sabas, puhuvad peale, annavad võitluses õiguse, noomivad, on eriliselt lahked kõikide võõraste laste suhtes, kuni nad nende lastega ei suhtle/kakle, valvavad kullipilguga, mida kasvataja(d) teeb (teevad), lehvitavad kenasti ja lahkuvad lapsi kaenlasse haarates enne lõunasööki. Kogu protsessi nimetatakse lasteaiaga harjumiseks. E. kasvataja, nähes täna E. kisa ja jonni, nentis, et vist läheb raskeks, sest tshikil on iseloomu.

Homme kavatasen ma hoovist lahkuda ning E. sinna üksinda enda eest võitlema jätta. Eks siis ole näha, kas pepu vahetatakse kuivaks, kõht saab täis ja sokid on kuivad, sest need on need toimingud, mida minu õde tahab, et tema lapsega kenasti tehakse. Nägin teda eile endast väljumas, kui rääkisin talle nähtud seigast, kus üks kasvataja käis garderoobist ühele õnnetukesele sokke otsimas (olid kuidagi märjaks saanud sandaalide sees) ja neid mitte leides tuli nõutult õue tagasi ja küsis teiselt, mis teha. Teine kasvataja ütles väga konkreetselt, et see ei ole nende mure, kõik vanemad teavad, mida peab lasteaeda kaasa tooma ja kui pole vahetusriideid jäetud, siis olgu märgade sokkidega. Minu tagasihoidlik õde karjus vapustatult: "Mida kuradit?! Kas on raske lapsel MÄRJAD sokid jalast ära võtta, et ta EI KÜLMETAKS?" No vat, sellest fraasist tuleb välja, et mul lapsi pole ja ilmselt kasvatajatel ka mitte, sest muidu nad ju teaks, et palja jalaga laps ei külmeta nii palju kui märja jalaga laps. Sellise õppetunni sain.

Lastekambas viibimine paneb mind veel rohkem imetlema neid inimesi, kes väikeste pägadega päevast päeva koos on, nende järel kõnnivad, neid aia pealt maha kraabivad, nende peast liiva välja kammivad, valvavad, et nende kõhud täis, käed puhtad ja pepud kuivad on. Ja ma ei räägi emmedest-issidest ja kogu perekondlikust taagast, vaid ikka neist, kes for living selliste juppidega koos hängivad. Kannatlik meel on kaasa sündinud? Kui õues juhtus kogu aeg midagi, siis gardekas söögisaali suminat kuulates sain aru, et nad kõik - täiskasvanud (kasvataja ja söögitädi) - on väga rahulikud ja mõjuvad oma rahuga ka lastele samamoodi. Noh, see on nende töö, aga sellega on ju alati nii, et mõni sobib justkui paremini seda tegema ja teine... mitte nii hästi.

Ma ei oska tegelikult lasteaedniku ja kooliõpetaja tööd kõrvutada - kuigi enamik inimesi kindasti oskab hinnanguid vasemale ja paremale pilduda - need tunduvad väga erinevad ja vaid teatud joontes sarnased: inimesed usaldavad oma kõige kallimad aarded ehk lapsed nende hoole alla, teadmata, mis nende silmateradega toimub, kuidas nad hakkama saavad, kas neile tehakse piisavalt pai või kas nendega pahandatakse. Hirmutav mõelda, aga just usaldus ongi see, mille ümber kogu tants käib. Loomulikult tuleb see ära teenida ja mitte kurjasti kasutada. Igatahes olen ma kahe päevaga saanud väga palju mõtteainet ja seda mitte ainult seoses oma pisikese sugulase või potentsiaalse isikliku lapse peale mõeldes.

Lasteaed rokib!

Jooksujuttu, südamest

Tegin täna (jälle) kokkuvõtteid (pidevalt tahaks mingeid jooni kuskile alla tõmmata ja lahtisi otsi kokku sõlmida; lõpetatuse tunne puudub?). Jooksukordi 7 ja kilomeetreid 56,7, mis tähendab, et keskmiselt korraga 8,1 km (lühemad jooksud Tlnas 6,4 km, pikim maal 11 km). Kui kogu kevade jooksin regulaarselt 3 korda nädalas ja aeg-ajalt ka 4, siis kaks esimest juuli nädalat tõid... kaks jooksu.

Mul on pidevalt olnud äärmiselt keeruline kodust eemal olles distsiplineerida või jooksumõnu nautida. Lihtsalt mulle on tundunud, et jooksuasju on kole palju. Vale puha, need mahuvad kõik ühte riidekotti ja seda kaasas kanda ei ole tülikas - mis saab olla tülikat ühe väikse särgi, lühkarite, pikkade pükste, tuuleka, sokkide, pesu ja papude kaasas kandmises! Ühesõnaga. Murdsin end välja probleemist nimega pakid... Ja sattusin teise probleemi. Kuidas saab sekkuda kellegi teise reaalsusesse ja hakata ümberkorraldusi tegema alates söögiajast ja lõpetades sooja veega boileris?! Kole ebameeldiv, aga pärast kaht nädalat, mil sain vaid kahel korral kodunt välja, sain aru, et nii ei saa. Ehk siis otsustasin tekitada endale nui neljaks kaks korda nädalas aega, et joosta. Trtus olles ei tekkinud muret - sain kenasti oma linnatiirudega hakkama, maanteele ei kippunud, sest jalad olid endiselt juubelilaulupeol käimisest pisut villis (olgem ausad, viimased vigastused on alles siiani)... Ja siis kerkis karjuvalt esile probleem nimega papud. Olen nimelt seni enamasti jooksnud Nike üldtreeningujalatsiga, mis aga 1. kiirelt kuluma hakkas; 2. liiga väikseseks osutus; 3. muutusid kiiresti tülgastavalt eemaletõukavateks juustudeks (asi ei olnud hügieenis, vaid vanusega seotud ealistes iseärasustes). Seega. Tan-ta-ra-raa! Minnes enne juulikuu viimast ja ühtlasi pikimat (ja kiireimat) jooksu maale, võtsin eesmärgiks endale uus papu muretseda ja tänu venna vastutulelikkusele, raske tööga teenitud rahale ja ilusale ilmale (sest seda on poes käimise nautimiseks vaja) soetasin endale sussid Nike+ Pegasus. Ahjaa. Enne seda olin ma ju soetanud endale uued lühkarid (Craft), mis end jooksu ajal üles ei keri (samast poest kavatsen homme-ülehomme ka uue särgi osta :P). Nii. Mu sooritusvõime paranes märgatavalt, sest mu jalgadele ei tekkinud ühtki uut villi, sussid ei tekitanud vastupandamatut tülgastust ja ma ei näe joostes välja nagu purjus pornokunn.

Ah et kas seda kõike on vaja? Või et kas sellest peab rääkima? Jah, peab küll. Ma tean, et maailmas on tähtsamaid probleeme kui varbaalune vill või üleskerivad lühkarid, aga mulle tundub, et vaimse tervise huvides on parem tegeleda just viimati nimetatutega. Ilmselt on see kompenseerimine, las olla. Ma ei teegi ise jooksust suurt numbrit, aga inimesed, kes julgustavad jooksujuttu kas või viisakusest, peavad paratamatult leppima tõsiasjaga, et ma olen sõltlane, kes nikotiini asendas jooksuga ning hoiab end nendeks kaheks korraks nädalas, millele peagi (juba kuu aja ja nädala pärast) lisandub veel mõni. Võimaluse tekkides tahan sellest naudingut saada sellest rääkideski. Kuni see kestab, on see ilus ja ilust on hea mõelda ja rääkida, seda võib isegi patta panna :D

Igatahes olen ma nüüd graafikus

Another summer... On väljasõiduaeg. Natuke Lõuna-Eestit, pisut Kesk-Eestit ja ees seisab Ida-Eesti.

Mis elult muud tahta?

Ainukesed kirjandusteosed, mida sirvinud, on legendaarne "Kaika Lainest Vangani" (kas te ikka teadsite, et iga päev peab sööma ühe õuna, neelama lusikatäite kaupa erinevaid õlisid (rapsi-, oliivi-, linaseemne-, päevalilleõli ja ilmselt oli veel üht-teist) - hea mitu tundi sai naerda jaburuste üle, mida raamatusse raiutud ja mida mõni inimene ilmselt ka tõe pähe võtab ja kodus proovima hakkavad. Lisaks muidugi mälumänguraamatud, sest pole midagi paremat pikal autosõidul kui pimedad kanad, kes tera leiavad.

Eile tegin augustikuu esimese jooksu (13,2 km), oli täitsa hea, arvestades, et jooksin võõras kohas, esialgu sadas vihma, siis paistis lämmatav päike ja seejärel tuli jälle värskendav füüsikat eirav vihmasabin. Aega võttis (6,6 km 38,58 (minu kella järgi 40), edasi natsa aeglasemalt, suutsin ka teelt eksida, nii et kokku 83 minutit minu kella põhjal). Uued jooksujalatsid jooksevad ise :D Nii et pisut üle kuu on aega, et end poolmaratoniks valmis seada. Positiivne programm on 2.06, reaalne ilmselt kuskile 2.20 kanti, ebaõnnestumine on ilmselt mitte lõppu jõudmine.

Peab ikka treenuma?!