Maailma kõige halvem etendus

Käisime eile teatris lavastust "Tühirand" vaatmas. Ja tänase postituse pealkirja mõtlen ma täiesti ausalt. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab ühest heast novellist paljutõotavate noorte näitlejatega teha nii halba lavastust?! Arusaamatu. Sõnadesse panna raske ja ega ma tahagi proovida seda teha, sest asi oli ikka masendav. Mingi mõttetu video, mis halvasti üles võetud, närvilised põhjendamatut tõmblemised mänguplatsil, arusaamatu karjumine, vilets räpp. Kas herr lavastaja arvas, et ta paneb Unti, et teeb segase tüki ja kõigile meeldib? Kontseptsioonitu ja vist ka pretensioonitu, vähemalt loodan viimast. Kahju hakkas näitlejatest, kel polnud midagi teha. Üritasid Undi teksti mängida, aga miski ei toetanud neid. Ühesõnaga mu teatriteadlase aju karjus appi 20 minuti pärast. Ja pärast poolteist tundi kestnud piina, oli kuradi hea meel koju tulla ja mõelda, et olen käinud TÜs veel igavamatel loengutel. Seega ei olnud see kõige mõttetum 90 mintsa elust, aga esikümnesse pressib üsna kindlalt. Kusjuures saal oli pilgeni rahvast täis. Huvitav, kui paljud neist loodavad väga heale filmile teatrikeelset väga head vastet leida või siis kirjandustekstile lavalist sugulast lantida? Anyway peavad pettuma.

Ma olen rääkinud.

Queen of Everything

Ühesõnaga olen ma taas alla vandunud hasartmängudele. Terve eilse öö ja osakese tänasest päevast olen istunud pokkeri laua taga. Jumal tänatud, et panused pole suured, sest muidu oleks juba ema ja vanaema ka maha mänginud! Mängimine on maailma kõige lahedam tegevus! Ükskõik mida ja ükskõik millal. Call!

Ainult ühes kohas ma mänge eriti ei salli, see on see inimeste vaheline tihe ja lähedane läbikäimine. Siin peab olema kõik suhteliselt must-valge. Ei saa olla hallikaid toone. Vähemalt minu jaoks. Ka nende inimeste suhtes, kellega harva kohtun, on asi üsna üheselt selge. Inimene kas meeldib või ei meeldi. Ja nii lihtne see ongi. Need kõrvalseigad, et peab mingite tüüpidega ühel või teisel põhjusel suhtlema, on siinkohal kõrvalised. On loomulik, et ühiskonnastunud loom, st inimene, suudab kohanduda oludega ning elab omas kontekstis. Ehk kui peab tööalaselt suhtlema inimestega, kes mustal poolel asuvad, siis ta suhtlebki. Aga seda vaid ranget joont jälgides, mitte p... pugedes, eks. Loomulikult on igasuguseid faktoreid, mis meid mõjutavad ning nende mõjul võib inimene aja jooksul ühelt pooluselt teisele liikuda, aga see on juba teine lugu. Vat nii. Nii et ärge tulge mulle rääkima, et hasartmängud on saatanast. Need panid mind täna jälle mõtlema sellele, mis ja kes on oluline ning kes ja mis mitte.

Väike vahemärkus ka veel. Oma pea 10-aastase gaidliku tegevuse lõpufraasina kirjutasin projekti sinnasamasse Hasartmängumaksu Nõukogusse. Jaa-jaa! Nagu ma juba kaks nädalat tagasi ennustasin, sai projekt toetuse. Ja mitte väikse. Queen on Everything, kas teile ei tundu?

Ja muidugi punastama panev tõsiasi... Unustasin suures koristamise ja hasartmängude tuhinas Katule sünnipäevaks õnne soovimast. Olen siiani näost punane ja ei suuda seda lihtsalt uskuda. Katukene, palun ole nii kena ja ära ole elu lõpuni vihane. Tulen sel nädalal külla ja korvan selle :P Enda õigustuseks saan vaid seda öelda, et nende sünnipäevi, kes on Orkutis end birthday reminderiga liitnud, ei unusta ma kunagi. Või noh, peaaegu kunagi. Kalli, Katu.

Päriselt

Ma aeg-ajalt meelitan ennast igasuguste mõtetega. Täna tabasid lapsed taas sellist hella kohta. Küsisid, et kui ma nii palju õppinud olen, miks ma siis õpetaja olen. Ma vaatasin neid lolli näoga, aga õnneks on olemas Taisto-Risto, kes kohe vastasid, et tahtsite kindlasti lastega tegeleda. Ja ma siis noogutasin nii, et kael kange.

Mis ma oskan selle peale öelda. Nad lõid mind igatahes pahviks. Sellega, et mängivad kaarte, sellega, et nii ütlesid, sellega, et polnud rühmatööga nõus, sellega, et äksuali lugesid teksti ja oskasid seda mulle jutustada, kui ma eeldasin, et nad miskit ei loe, tähele pane ja üksteiselt maha kirjutavad. Nunuh, elu on ilus. Mis toob mu tagasi minu esialgse veendumuse juurde, et olemasolevad õpikud ei ole nende jaoks, vähemalt minu aine omad küll. Tuleb ikkagi teha ise töölehti, otsida põnevaid ülesandeid, teha etteütlusi, sõnade töid. Ja täpselt selle plaaniga homme tööle hakkangi. Enam ei jälgi seda napakat töökava, ausalt. Enam ei vaata, mida õpik pakub.

Viva la resistance!

Minu õke käis täna Tartus arsti juures. Tita ja südamega on kõik korras!!! Hehee, titad ruulivad. Eile just mõtlesin, et nii äge oleks, kui tal tütar sünniks, sest õetütar kõlaks nii vahvalt! Vennatütreid on ju juba kolm... Numps. Käisime Catwalkis söömas, McDonnist tuli väike shake ka veel ning autos jututasime ema-ema teemadel. Mmm.

Lugupeetud kuulajad!

Tegin just google´i otsingu. Tahtsin siia lehele panna tulistavat püstolit. Mitte et ma sõjard oleks, oh ei. Täna on selline päev olnud, et olen rääkinud umbes 8 tundi järjest. Kurk on täiesti haige, ühtki emotsiooni enam pole. Kõik on nii segane!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Samas ei saa öelda, et taevas oleks alla kukkunud. Nõmedat saginat täis argipäev, mis paneb kõrvad sügelema, hääle kähisema ning väsimusest südame kloppima.

Vasakule, st voodi suunas ära.

Tänan tähelepanu eest!

Jah...

Täna selline kummalisevõitu päev taas. Krisi ei ole ja seega olen täitsa üksi kabinetis. Lasen lapsi mõlemale poole klassidesse, käran nendega ja koristan nende järelt. Tjah. Ühesõnaga kummaline. Mitte halvas mõttes, aga täna avastasin, et nii ei ole kellelegi midagi kurta ning palju asju saab tehtud ilma kärata, lihtsalt peab tegema. Nii et mõnes mõttes positiivne kogemus ka.

Kummaliseks kiskus see päev siis, kui poisid tulid konsultatsiooni ja nende lahkudes plikade kamp klassi vajus. Nägin kohe, et mingi jama on. Oligi. Igatahes on minus kaksipidised tunded, ühelt poolt tahaks selle asja jätta, nii nagu ta on. Teisalt aga ei saa seda teha, sest üks lapsevanem helistas ja rääkis 15 mintsa, kui väga plikside käitumine tema lapsele haiget tegi. Tegigi. Nägin ise. Nii et mina kui pedagoog pean homme reageerima. Käisin juba kogenud tegijatelt nõu küsimas, aga jah... Pole ju nõuannet. Ühesõnaga, moraal on järgmine - oi, ma olen pidevalt mingit moraalivärki ajama hakanud! -, et keegi peaks teatud chicasid kasvatama, aga kes, pole täpselt selge. Vanemad arvavad, et kool, mina jällegi ei saa teha seda, mida vanemad tegemata on jätnud. Dilems! Homme näeb, mis saab...

Btw. Kõige selle juures õnnestus mul täna üks tüüp kradpidi vaheruumi tarida ning talle hammaste vahelt ähvardus näkku sisistada. Tjah. Ei taha selliseid asju, aga no kuulge, tati pritsimine üle klassi on ebanormaalne. Paberi närimine samuti. "Ole normaalne!"

Toomas Linnupoeg

Ühesõnaga sai kogu lugu alguse sellest, et eelmisel nädalal hakkas tööle tunnirahu klass. Loomulikult ei olnud raamatukogus, kus klass sisse seati kohe mitte midagi teha. Seega sebisin ennast riiuli juurde ning vaatasin kenasid kortsunud ja räbaldunud lasteraamatuid. Seega Eelmise esmaspäeva, neljapäeva ning tänase kojulaenutuse tulemusena sai läbi loetud surematu lugu "Toomas Linnupoeg" autoriks Heljo Mänd. No mis ma oskan öelda, ma kõkutasin seda lugedes tunnirahu klassis ikka kenasti! 8. klassi kommunistlik noor Toomas on actionis ja loomulikult juhtub tal igasuguseid viperusi. Lahe lugemine. Carmelita ütles, et luges seda kunagi teismelisena, Kris naeris lihtsalt mõtte üle tunnirahus lastekaid lugeda. Mnjah. Igatahes nüüd ma tean, kuidas kaheksandikega jõulunädala veedame.

Ahjaa. Proovige õpetada 45 minutiga üks laps konkursivääriliselt deklameerima. On päris põnev õppetund. Nüüd siis tean, et edaspidi lähevad konkursile need, kes tahavad, mitte need, kellel minu arvates potentsiaali on. Kuigi luuletuste valiku tegi chica äärmiselt tabava. Eks näis, reedel Kambjas suur luuletuste ülesütlemine, aga enne peab koolisisese kõnevõistluse ära kuulama... Tänased 6 etteastet olid paljutõotavad. Ma juba tean ette, et närveerin sel aastal nii, nagu oleksin ise klassi ees 30 korda isamaalisi kõnesid esitamas.

Ja esmaspäevad sakivad sajaga. Kaks eelmist selle veerandi oma on enam-vähem olnud, aga see-eest tänane... Võeh! Hullari laks. Aga mitte sellest ei taha ma mõelda enne, kui Winstoniga voodisse ronin.

Oh, kustutasin meilboksist ühe e-mailide klassikasse kuuluva teate ära, kahju. Oleks tahtnud selle siia üles riputada, et ikka meelde jääks, kui lollid on inimesed. Päh. Väike tige kadedususs sipleb kõhus. Hea, et see sõber Tõnis ei ole :P

Blaah.

(eba)jumalad

Pühapäev

Ahaa, täna on pühpäev. Lapsepõlves oli pühapäeviti eetris lastele mõeldud mängufilm, teismeeas vaatasin hommikuti ETVst surematut saadet, mille pealkiri on ununenud. Täna, ligi kolmekümnesena, tõusin pea üksteist ja hakkasin koristama.

Jah, sellist elu ma tahtsingi, ausalt. Natuke lugeda Winston Churchilli elulugu, natuke töid parandada, kuulata head muusikat, tõmmata mõni sigaret. Mnjah. Elu on ilus!

Repliik

Repliigi mõttes siis... Kui ma pean veel ühe kõne lugema teemal "Kui mina saan emaks/isaks, siis...", siis ma sooritan ilmselt harakiri. See on ikka liig, mis liig. Palun mulle intelligentseid arutlusi teemal "Heast perekonnast algab riik".

Tänan tähelepanu eest!

Ühe nädala jooksul kaks korda

Ühesõnaga on miskit korrast ära... Täna hommikul kell pool kuus ärkasin taas kohutava peavalu ja iiveldusega. Loomulikult päädis see hommikukalliga WC potile. Mul ei jätku enam sõnu. Loo moraal on selles, et ma ei julge enam eriti midagi süüa, sest see on raudselt söögist. Ma ei imestaks, kui süüdi on mandariinid, sest jah, nii esmaspäeval kui ka eile sai neid pisut (loe: umbes kilo) söödud. Seega on riisile ja kartulikrõpsudele kolmas sõber lisaks nimekirjas, mida ma kindlasti ei söö. Tegelikult ma lausa loodan, et tegu on mandariinidega, sest väljavaade, et koolitoit südame pahaks ajab, on ikka suht spooky. Kuigi eilse väga hea toidu kõrval oli mingi kahtlane salat, milles mingid lääge maitsega seened sees olid. Oeh. Siiani tudisen. Kuigi on veel paar võmalust, mida ma parema meelega ei kaalu. Täna hommikul juba üks viskas nalja, mida ükse tõsine okseralli tähendab, ei ole mulle seda vaja. Ja siis on muidugi see võimalus, et ma ei suuda õhuta elada. Meie süperaknad nimelt hoiavad kogu värske õhu õues. Mul on aken pidevalt lahti, aga sellegipoolest 24 hashi lämbumistunne peal.

Loen titade kõnesid. Kodanikupäev hakkab lähenema :P

Väle põder

Väljend lõppenud töönädala kohta. Mis ma oskan öelda. Ma ajas mu täna nutma, saates postkasti mingi tõelise õnne jutu. Ühesõnaga nutunaised in action.

Kohutavalt kiire tempo on olnud, pole jõudnud absoluutselt mõeldagi, mis toimunud ja mis toimumas. See selleks. Homme Wanje sünnipäev, aga ei teagi veel, kas jaksan minna. Jubedalt on tudu ja talveuni.

Eile käisin alaealiste komisjonis titaga. Nüüd siis üks kogemus jälle juures.

Kokkuvõttes võib öelda, et klahv on kõrvuni ning väsimus silmis. Tahaks liha, soovitavalt shashlõmmina... Mnjah.

Eilse päeva magasin maha. Kujutate ette hommikut, mil te täiesti rahulikult astute voodist välja, panete käsikaudu kobades koduriided selga, et kohvi minna tegema ning enne magamistoa uksest väljumist pildi pea taskusse viskate... Ega eriti ei kujuta, eks. Ma ka ei kujutanud, aga just nii oligi. Kerisin end koridorinurgast kiiresti voodijalutsisse kerra ja mõtlesin, et kogun end südame kloppimise ajal, aga ei suutnud seda teha. Läksin hoopis kiirel sammul WCsse oksendama. Ja siis voodisse. Käsh tuli ja äratas mind korda kolm, hiljem kirjeldas seda a la, et ma hambad laiali magasin ja ägasin, et mul on paha olla. Umbes 7.22. - vaatasin telefoni kõneregistrist järgi - helistasin Carmelitale ja kähisesin telefoni, et ma ei saa tööle tulla, sest mul on paha olla. Nii et siis selline päev. Magasin ja oksendasin vahelduva eduga õhtul umbes kuueni, siis lõi pildi mõnevõrra selgemaks ning sain juba püstises asendis olla ning peavalu tableti võtta, et haamerdavat valu taandada. Kell 8 pesin kikud ära ja läksin vodisse, kus umbes 21.30 uinusin.

Ja asja nimi oli üleväsimus seotuna pingelangusega. Täna on eriliselt õhuline päev olnud. Oleme Triga möllanud vabatahtlikkuse radadel, ajanud kõvasti Eesti asja, arutanud igasuguseid arutama asju läbi ning seda on olnud hea teha, ausalt. Uskumatu, kui palju indu annab millestki loobumine. Aga jah, nii ta on. Sellist pigetalandavat kogemust ma aga uuesti ei taha, miski pole seda väärt.

Lõpuks on tänane päev jõudnud selleni, et tahaks teha igasuguseid asju, aga hoian end tagasi, sest tean, et üleingutamine ei ole hetkel kasulik :) Võib jälle järsult ära kustuda. Plaanid mulle aga meeldivad ning homme lähen teen mõned plaanid teoks. Ehk siis ajaleht, here I come!.

Unustasin enne... Lisaks mandariiniajale on alanud ka piparkookide aeg. Jammi!

Ilusad hetked

Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga välja mõtlesin.
----------------------

Eelmisel nädalal käisin kaks korda teatris, seega panen ikka enda jaoks, nagu alati kirja, mis tegelikult toimus.

Kolmapäeval laste, kolleegide ja Nurme-fämiliga Väikeses majas Rakvere teatri külalisetendus Viljandi Kultuurikolledži näitleja- ja muudelt üliõpilastelt Aidi Valliku jutustuse ainetel valminud lavastust "Kuidas elad?...Ann?!" vaatamas. Kusjuures, tshekkige lauset! Oleks saanud ju veel keerulisemalt lihtsaid asju öelda. Igatahes on see lavalugu ja eriti esimene vaatus mu jaoks näide positiivsest ja julgest teatrist. Olin suht närvis, kuidas lapsukesed asja vastu võtavad, aga olgem ausad, tegelikult ma läksin etendust valides kindla peale välja, ma teadsin, et nad on kokkuvõttes täiesti pöördes. Olidki. Foorumteatrit läbi viinud ja etenduse käiku justkui päriselust pärit katkeid sisse toonud Erni Kask näitas ennast ülimalt võimeka näitlejana. Me ei suutnud välja mõelda, kus me teda veel näinud oleme ning ma ei viitsi oma suurepärasest kavade kogust järele ka vaadata, aga tüüp oli ikka üliveenev. Meie lemmikvaatajaks oli üks väike poiss neljandast reast, kes hästi aktviiselt kasutas küsimise võimalust ning teenis publiku heatahtliku suhtumise juba esimese küsimusega, mis oli Annile suunatud: "Kes teie parim sõber on?" Suuremad poisid ikka rõhusid rate.ee´le, feimile ja sõbralistile. Leidlik reklaam, räägib just lastele nende enda keeles. Lugu ise oli pisut ümber tehtud, Villemit mängu ei toodudki, selle kohta küsiti justkui publiku arvamust... Ukut mänginud tüüp oli päris hea!!! Tiina Mälberg meeldib mulle niiehknii... Ükskõik, mida ta mängib. Minu kaaslased arvasid, et ta ei sobinud mängu, ei saanud foorumiga hakkama jne, aga olen vastupidisel arvamusel. Ta lihtsalt esitas teiselt planeedilt pärit olnud tegelast, ülinärvilist Kärti, kes meenutas mulle juba lugemise ajal mitte enda, vaid Kessu ema oma parematel päevadel. Nojah, mitte et ta nii äärmuslik oleks olnud, aga umbes täpselt telefonilood jne. Hea.

Ann-Believeble muidugi teenis tüdrukute poolehoiu, terve neljapäeva olid mu klassis, põletasid küünlaid, mida nad füsa jaoks kaasa olid võtnud ning üürgasid "Ann, Ann, Ann, sa oled ilus, ma olen ilus". Ja plaat, mis kava asemel 15 eeguga endale soetasin, on praegu kellegi käes juba kirjutamisel ning klientide ring, kes seda veel soovivad, on olemas. Ei saa mainimata jätta, et nad armusid kõik solisti ära, seda enam, et teda kohe tekstiliselt Ilusaks nimetati :P Ikka puust ja punaseks ette ja siis on kõik okeish.

Teise vaatuse kohta ma ütleks ainult seda, et kaks neidu ei oska käituda ning ma keelasin neil järgmisel korral teatrisse tuleku ära. Lihtsalt ei saanud toimunut jälgida, sest neil oli vaja Taisto-Ristoga jutustada ning omavahel kõkutada. Jamaa! Marge ütles, et pean vist taas käitumishinnet juba alandama hakkama. Ebanormaalne. Mitte MArge, vaid tshikkide käitumine, üks hihiihii teise otsa. Oh. Lõppkokkuvõttes ma arvan, et neile meeldis, mulle meeldis ja kolleegidele ka.
--------------------------

Neljapäeval Nurme-fämiliga Püssikas "Adolfit" vaatmas. Indrek Taalmaa soolotükk, saateks nugade-kahvlite klõbin, sigareti suits, neonatsid, õlleringid. Ervin Õunapuu oli igatahes väga hea stand-up komöödia lavalaudadele toonud+ teise vaatuse juurde monteerinud, vastavalt Eesti olustikule. Igatahes see külamees meenutas sajaga Allanit... Tal küll matid ei lennanud, aga kuradid küll :P Kodune tunne ühesõnaga.

"Adolfitst" kirjutan võib-olla kunagi pikemalt, aga praegu siis: hea! Mitte väga-väga jne, aga selline teistmoodi teater taas. Naljakas on lausa mõelda, kui erinevaid näitemänge lavale tuuakse, kuidas need kõik vaatajad leiavad ning ikkagi kuidagi tänases päevas vaatajaga aktuaalsetel teemadel räägivad. No see on see isiklik suhe ja teatritaust, mis paneb meid vaatama üht inimest, kes läbi ruumi kõnnib. Elagu teater!
--------------------------

Eile sai läbi üks etapp elust, lapsepõlv on nüüd möödas. Kahju on natuke ja natuke ei ole ka. Njah. Pole tundetu, nii et ulgusin, kui vormi seljast võtsin. Võib-olla viimast korda, aga võib-olla mitte. Tegelikult olin ju juba varem otsustanud, et on kõik, aga toimingu inetus, sellega kaasnenud räpasus pani mind tõsiselt mõtlema nende väärtuste peale, millesse olen uskunud pikki aastaid. Isiklikult ei võtnud midagi. Olen sellest üle, ausalt. Ei viitsi mõttetult jurada, sest elus on muudki põnevat, millega tegeleda ;P Kahju, et paljud inimesed haiget said ning lõpp nende jaoks nii äkitselt peale tuli. See-eest sain teha oma ühe heateo, mida ikka veel usun. Loodan, et Pau saab omadega järje peale ning Ma. teda aidata suudab.

Sõprusringis oleksin peaaegu nutma hakanud. Ohjah...

Ja õhtune pilt, mille Jaanikake meitele saatis koos Coelho sõnadega, läks ikka väga hinge. Ma polnud ainuke, juba kuulsin, kuidas teised seda heldimusega kodus vaatasid. Mõtted kannavad elu, eks.
-------------------------

Sokrates juba rääkis, et elamisväärne on vaid mõtestatud elu. Kusjuures ta rääkis eetikast ja moraalist. Oi, mulle meeldib see mõte!!!! Igaüks võiks vaadata enda sisse, vaadata ausalt eetika ja moraali mõiste suhestumist iseendaga ning siis edasi mõelda.
-------------------------

Ja igaks juhuks panen endale kirja, et eile oligi see päev, mil lapsepõlve helged mälestused lõplikult mälestusteks said. No more illusions! Nii rahulik on olla.
-------------------------

"Maailm muutub üha helgemaks, kõik saab üha selgemaks, kõik on hea."

Täna oli vist hea päev

Tegelikult on maailm ilus ja hea.

Kiida lolli ja loll rügab veel rohkem.

-------------------------------
Allan kukkus täna trepist sellise mürtsuga alla, et ma kartsin maja seinade eemaldumist. Ta arvas, et kedagi pole vaja kutsuda. Täna pidi siis lõpetama. Joomise. Aga jah, läks nagu ikka. Küsis mu käest luba koridori põrandale magama heitmiseks, sest pärast õhulendu oli nii tudisev, et ei saanud jalga alla. Ma ei andnud luba, suunasin hoopis Käshi tuppa. Noh, tarisin, sest tal endal jalg oli nõrk. Koerake oli kogu selle loo peale nii ehmunud, et ei julgenud üksi jääda Allaniga. Mina polnud mitte vähem ehmunud ja tõmbasin kohe 3 suitsu järjest.
-------------------------------
Titad olid täna lahedad. Kõik tegid tunnis kenasti kaasa, isegi aeglased lapsed. Ma olin järjekordselt pahviks löödud. Vat mida tähendab töötamine. Väga hea oli olla. Teises tunnis premeerisime endid joonistamise ja õuduslugudega, mis olid kah päris bro-d.
-------------------------------
Üks üheksanda klassi tsikk andis täna noormehele tunnis üle küüru nii, et see näost tulipunaseks läks. Arvake ära, mitu korda mul endal see kiusatus on olnud. Rohkem kui tahaks tunnistada. Mul oli hea meel. Tundus, et mõnel seal veel, sest aplaus tsikile oli vägev.
-------------------------------
Homme titadega teatrisse, juba praegu migreen taas algamas. Täna õnneks ostsin valuvaigisteid. Muidu olen norinud igal hommikul Käshi omasid. Elu ei ole normaalne, kui hommikul iiveldab, pea lõhub ja üleüldse on sajaga sitt olla. Ei taha!
-------------------------------
Hmm. Kui töökavasid tuli esitada, vaatasin mapi läbi ja leidsin sealt veel ühe kile. Kurat, mul on ju koduõppe õpilsed ka! Nii et nemad on esialgu kavatud. Kuigi kavatsus neile kava teha on olemas. Vaatab, millas jõuab. Neljapäeval klassijuhataja kava vaja. Arvake ära, et ma kaotasin eelmise veerandi kava kuskile ära ja noh... Ei leia! Ebanormaalne. Väike lootus on isegi, et äkki see oli poolaasta oma... Et siis nagu ei peaks uut tegema... Kuigi, see on kaduvväike kübemeke. Oh... Unustasin Kenno iseloomustuse teha. Seep see on, kui rasvatantsu ajal jagtakse tööülesandeid :p
-------------------------------
Tu-diiiiiiiiiiiiiiiiiiii

Muah

Pole tervelt mitu päeva juba midagi kirja pannud. Pole eriti tahtmist olnud, ikka hoian endale ja mõtlen, et kuidas saaks teha nii, et oluline jääks meelde ja samas ei oleks bloggeriga võitlust. Välja ei mõlnud ja täna, pärast eilset pikka tutvumist epl.ee avatud blogosfääriga, andsin ikkagi alla.

Tali on tulnud. Kütan iga päev ahju, veel pole ära tüüdanud, tuba läheb kiiresti soojaks, käsikaudu pimedast kuurist puid kangutades ja lootes, et miski pähe ei kuku, muutub ilm helgemaks. Lumi veel nii palju valgust ei anna, et saaks loota lumevalgusele... Kuigi ega see aegki kaugel enam pole. Vähemalt ma loodan nii. Õue minek on kompltseeritud, tundub kole külm, nii et ei viitsi keegi meist isegi suitsu järele minna, seega ekslpluateerime herra Onu, kes meile tubaka koju tassib. Autol on vist suvekummid, nii et see kah sõitu poeni just vabatahtlikult ei kipu tegema.

Makrofleks annab sooja, teadsite vä? Istun arvuti ees ja vaatan neid suuri latakaid, millega aken seinas olevasse avasse kinni on liimitud ning tunnen, et on soe. Ja siis aeg-ajalt meenub hilissuvine makrofleksi põlemise hais... See ei ole eriti meeldib. Tekitab suht sellise tunde, et on vaja õhku, palju ja suurtes kogustes ehk siis kiusatus uus aken lahti kangutada ning sellel seista, on päris suur.

Üks päev, st öö, nägin Eveliini unes. Täiesti kreisi unenägu oli, selles suhtes, et väsitas ära, aga tegelikult keris nagu mingi pikem film. Eilse tegusa päeva tagajärjel nägin täna öösel kohe hästi palju inimesi unes. Poegi päriselt enam meeles, keda konkreetselt, aga neid oli palju. Hommikul ärkasin 7.45 ja surusin ennast vägisi peavalu vältida püüdes uuesti magama. Sundisin, pisarad silmanurgast alla voolamas ja õnnestuski, magasin pea poole ühteteistkümneni. Rekord! Töörütm on nii sees, et ei saa sellest välja. Eile tegin ekstra kõik asjad valmis, et ei peaks täna millegagi tegelema. Noh, alates sellest, et tegin eile hakklihaga makarone ja kõik töökavad ja kontrolltööde plaanid jne. Mingi veider soov on meiserdada mõned töölehed aga samas ei taha ennast närvi ajada, sest paber on töö juures otsas ja paljundusmasin paneb nõrka (proua ülemus ütles, et see on täitsa normaalne, et vahel töövahendid on korrast ära!).

Neljapäeval käisin Katuga "Peer Gynti" vaatamas. Suures majas ja Mare Tommingase lavastuses. Njah. Pole aastaid balletti vaatamas käinud, seega oli selline lapsepõlve tagasiviiv kogemus. Kuidas see oligi: "Kohati kosutav ja kohati kohutav." Olgem ausad, mu lemmikuks oli ema Ase osatäitja Marika Aidla, teda ma nagu uskusin ka, erinevalt kõigist teistest. Katul tekkis keset teist vaatust küsimus, kas need tibid, kes rivis tantsima pidid, midagi sünkroonsusest on kuulnud... Njah. Mina vaatasin terve aja mingit ülesöönd kordeartisti, kes isegi mu 10. rea pimedast silmast - jälle unsutasin prillid koju - kohe eriti aeglane oli. Ühesõnaga, mul oli nagunii plaanis minna vaatama, nii et saigi siis käidud. Seda pean küll mainima, et Griegi kontsertettekanne on siiski mu lemmik, ei aita miski tänapäevastamine asja paremaks muuta. Rääkimata sellest, et ooperikoor, kes ka lavale taritud - meenutas kreeka tragöödiate koori rolli - laulis oma laulud norra keeles. Raadios räägiti midagi sellest, aga njah. Ma ei usu, et selleks, et muusikat paremini mõista või tantsu või tegelasi või lugu, peaks kuulama norrakeelset mulinat ja lugema siis kavast Underi surematu tõlke sõnu. Ahjaa. Installatsioonide kohta, mida tagalaval näidati. Jaks oleks nagu vahepeal otsa saanud ja siis näidati lihtsalt punast, lillat või rohelist valgust. Ainult suur silmaonu (meie kodune väljend koera kohta, muide), tuli hiljemgi esile. Et nagu plaan oli kiita, aga poolikuks jäi. Läheks ikka lõpuni välja, väsitaks vaataja lõplikult ära, üllataks paugutamise ja püssilaskmisega, mitte ei viskaks video põõsasse, kui enam miskit tarka pähe ei tule...

Reedel käisime Nurme-fämiliga väikses majas "Vabamõtlejat" vaatamas. Madis Kalemti lavastus, kus soleeris Jan Uuspõld. Vahemärkusena ütlen kohe ära, et õhtul näidati ETVs Eino Baskini versiooni "Mees, naine ja kontsert", kus peaosades Kersti Kreismann, Tõnu Kilgas jt. Ehk siis sain kaks laksu üht ja sama juttu. Kuigi, olgem ausad, mulle meeldis vist Teleteatri lugu isegi rohkem kui ehk vaid see kena Merle Palmiste välja arvata bändist. Kahe asja vahele mahtus veel mu esimene ostuöö Kaubsis - läksin leiba ostma ja sain ataksi! Ühesõnaga "Vabamõtlejas" oli üks vanem mees mu kõrval, kes oli kaks vaatust kivistunud, jo ta tundis, et pidevalt rünantakse igalt poolt ta meheau, aga ta naine ikka paar korda kõkutas ka. Saal oli välja müüdud... Ma päris täpselt ei mõista miks. Näitlejad olid võõrad, va Uuspõld ja Helena Merzin, viimane oli seline omas mahlas, aga mitte nii meeldiv kui "Kõik aias" etenduses. Ju see väike maja ja kommertslik vajadus pepu paljaks kahmida ikka jätab oma pitseri asjale. Indrek Tulp oli selline kena leid ja ega Marianne Kütil ka miskit häda polnud, erinevalt Karin Tammarust ja Ragne Pekarevist, kes mulle täieliku pettumuse valmistasid. Ah, ei viitsi näitlejatest kirjutada, loost veel vähem. Kujundus oli papist ja üleüldse võin ma öelda, et see polnud just see, mida ma teatris meeleldi näeksin. Midagi suurt ja üliolulist ei olegi selle etenduse kohta öelda. Ütleme siis nii, et tavaline eesti teater. Ja kavas pole kirjas, kes selle koostas!!!!

Täna oli...

... hea päev. Seda tahtsingi öelda. Natuke pingeline, natuke külm, natuke lumine, natuke piinlik, natuke nihelemapanev, natuke kaasatundev, natuke närviline, natuke rahulik, natuke kooline, natuke töine, natuke teatrine, natuke...

Oli natuke. Homme on rasvatants (ametlik nimetus rahvatants). Ajee. 2 töökava veel teha, 2 tehtud, kuid vaja vastavusse ajada tunniplaaniga.

"Peer Gynt" täna Vanemuises Katuga. Tänks, Postimees! Mnjah.

Vanad võlad

Et siis märgin üles, et mul täiesti meelest ei lähe - uued asjad peale tulemas juu -, et käsisin Käshiga teatris "Kõik aias" etendust vaatamas ja Helena Merzin oli hästi-hästi ilus (ausalt) ja Hannes Kaljujärv oli nagu ikka... Hannes Kaljujärv!

Ja lugesin vahepeal 6. klassi kohustuslikku kirjandust Kerstin Thorvalli "Isa aseaine" (oli vist nii?) ja see oli üllatavalt tore lugemine. Selline kena ja südamlik lugu. Mis ühtlasi tõi mind küsimuse ette, et miks suunatakse titadest rääkivad raamatud varateismelistele... Kas me ei alahinda neid nii? Või hoopis ülehinda, sest nojah, lapsed ju tegelikult ei ole valmis tegema üldistusi ja nägema paralleele...

Ahjaa. Kuna herr Juho oma viimaste ostudega tuletas meelde, et LR ilmub ka veel, siisostsin bussisõiduks endale Carl-Henning Vijkmarki "Nüüdisaegse surma". Väga vägev värk. Ausalt. Ma pole tükk aega nii pahviks löödud olnud kui seda lugedes. Mõtlemapanev on see Rootsi riik, Hitleri-Saksamaa ning nüüdisagne meditsiin. Igatahes selline kõdi tekitav raamat, millele tahaks kohe pikemalt mõelda, kui aega tekib. Kuigi, olgem ausad, oleme sellele juba natuke mõelnud ka :P