Palju toredaid sõnu

Kahtlemata on viimase aja enam kõneainet pakkunud teoseks Mihkel Raua rämeropp "Musta pori näkku." Arvestades autobiograafiaturu üleküllust ja minu hämmastavalt täpset sellega kursis olekut, ei ole muidugi üllatav, et ka selle pisikese alla neelasin. Kui seni sai loetud elulooraamatud jaotada laias laastus kaheks: pikale veninud Kroonika intervjuud ja komponeeritud üldistusele orienteeritud lood, siis see teos jääb kuskile sinna kahe vahele kõikuma. Pean kohe märkima, et minu esialgne vasikavaimustus on pisut jahtunud, kuid see ei tähenda, et tegu oleks halva raamatuga.

"Musta pori näkku" on lobeda (just nii) sulega kirjutatud sõnavool, mis kajastab enam-vähem kõike seda, mida teadvusvool on esile toonud. Ja natuke rohkemgi veel. Rohkem selles osas, et sisuliselt pole enamasti tegemist ropu või robustsevõitu mälestustega, aga see sõnavara, millega igapäevane joodikuelu on üles tähendatud, on keeleliselt eemaletõukavaks ja tülgastavaks muudetud. Ma ei pea end moraalijüngriks ja kasutan selle koha peal, kus on vaja midgi eriti veenvalt esile tuua, isegi roppusi - mida tugevamalt on vaja mõjuda või mõjutada, seda vägevamad sõnad - aga... Teate küll, ma ei leia, et tavaliselt teismelistele omistataud räigust on vaja igapäevasesse üle kanda. Keerulisevõitu avaldus. Ühesõnaga, ma leian, et stiilis "türa-ma-ei-või" avaldused on samamoodi vastikud 7. klassi laste kui ka keskealise härrasmehe sõnavaras. See selleks. Enda vastu lõpuni aus olles pean muidugi mainima, et lugemise ajal see stiil ei seganud, aga hiljem, kui pidin raamatust pisut tasakaalukamale ja ilmselt konservatiivsemale lugejale rääkima, pidin selle asja küll esile tooma. Ja vat siis hakkas närima. See, et kõik pole sulakuld. Raamatus on kaks stseeni, mis häirivad seni, nende räiguseni avameelne kirjeldus tekitab võdinaid ja mitte põnevuse, vaid vastikuse omi. Ilmselt on asi lihtsalt selles, et meesteraamatu naislugejana kipun ennast pigem viimastena samastama - kuigi eluloolises raamatus pole see tavaliselt teemaks. Raamatu alguse nostalgiline tonaalsus aga sobis mulle ülihästi, reisikirjeldused samuti.

Kirjenike maja elulugudele on see aga kena täiendus. Tahaks näha, kes selle maja asukates võtab lõpuks kätte ja avaldab antoloogia sellest, kes-mis-millal-kellega-kuidas-mis teenete eest seal elas ja oli. Ootan huviga, kuigi enne Raua raamatut olin endale andnud nõrgukese lubaduse: "Aitab elu- ja edulugudest!" Selleks korraks. Näis-näis, tõenäoliselt võtab raamatuturg enne jõule veel tuurid üles ja oodata on uusi-üllatavaid Kroonika paljastusi. Etapilood on muidugi põnevamad, sest seal koondtatakse tähelepanu vähestele sündmustele ning jutt pole ehk pealt näha nii pealiskaudne ja laiali valguv kui eelpool manitutes, aga nagu mainisin, see on pealispind.

Raua raamatu kohta kõik, seda enam, et kõikvõimalikud ajalehed, portaalid ja blogid on seda juttu kaks nädalat paksult täis olnud. Oli tore raamat ja K.-le ma enam ühtki Sinku-vinkut võlgu ei ole (jee!).

Patriootilise tegelinskina vaatasin teisipäeval "Detsembrikuumust" ja avastasin teist korda nädala jooksul, et ma pole õige patrioot. Jumal tänatud Tõnu Kargu, Indrek Tarandi, Mait Malmsteni ja Tambet Tuisu eest. Kuna olen selle ajaloosündmusega, mis filmi aluseks oli, pisut kursis (tänu ühele välis-Eesti härrasmehele!), siis tundus see romantilises soustis lugu liiga maasikavahune. Nagu "Tuulepealne maa". Kinost välja tulles saingi aru, et kui ma oleks ikka see tõeline patrioot, siis oleks mulle maasikavaht ja kreembrülee väga meeldinud. Pro patria ei veennud mind. Midagi muud peaks ka olema. Võiks ju?! Suured lood on lahedad, ma optimistina ootangi suurt lugu, aga "Detsembrikuumusest" ma seda ei leidnud. Maavillane värk oli. Eriti piinlik oli, et produtsent filmi esilinastusel isamaalisi inimesi kinno kutsus - miljon oli puudus... Minu 60 eeku igatahes on neil käes. Edu miljoni teenimisel!

Vat nii "kultuurne" nädal oli. Lisaks loetud Christine Nöstlingeri noortekad "Greteke Sackmeier", "Gretekese Hansukese-mure", "Greteke, mu kullake"; lugemisel Margaret Atwoodi "Pime palgamõrvar".

"Muuuu" on ka (...), aga see on minu oma :P

Ilus raamat

Lugesin paar nädalat suures harduses ja nostalgias Mari Tarandi "Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga." Esimest trükki poest ei tabanud, kuid teisega läks õnneks. Juba ei tea mitmendat korda pean ütlema, et see on ilus raamat. Õigem oleks öelda helge, vaatamata sellele, et jutuks on rasked ja valusad teemad. Perekonna suhtumine geniaalsesse poega on hoolikalt ja ettevaatlikult lahti kirjutatud. Imetlusväärne on see tagasihoidlikkus, millega pereliikmed visandatakse, mööda minnes mainitakse paljusid isikuid (muljet avaldav loend lõpus!). Tagasihoidlikkus ongi selle teose märksõnaks: kõigest ja kõigist pisut, samas on jäädud erapooletuks, see on see, mis paljudest nn Kroonika-elulugudest eristab. Kellelegi ei tehta niisama ära, vaid iga kirjutatud sõna on kaalutud ja veeretatud siia ja sinna - kas ikka sobib ja kas ei tee see kellelegi ülekohut. Sellepärast see ongi helge raamat. Igasuguse ärapanemise ja enese tähtsuse kergitamiseta. Kui võrrelda, siis ilmselt Leelo Tungla ja Heljo Männi elulooraamatutega, aga teistsugune. Tunnetatud sõna ja fikseeritud vaatepunktiga nagu eelpoolnimetatud, aga temaatikalt hoopis teistsugune ja seega ka tonaalsus pisut erinev. Ma pean enda vastu aus olema - ilmselt iga kirjutis Juhanist mõjutks mulle nii, sest Juhan on olnud mu lemmik juba teismeliseaastatest peale. Üleeile küsiti minult, kas loetut saab kasutada tundides. Mhh. Ma pole sellele kunagi mõelnud. Usun, et iga teos, mida loetakse jätab lugejasse jälje ja kas või alateadlikult mõjutab seda, kuidas ja mida ma räägin...

Kuulan "Ivan Orava mälestusi"... Pole just parim taust Juhanist ja Marist kirjutamiseks, nii et jääb praegu nii.

Ja ma olen ära unustanud, mida ma veel vahepeal lugenud olen. See on see, kui üles ei tähenda... Mis jäljest siin saab juttu olla?!

Must kass

Kodutee kulgeb läbi linna. Päikesepaistelisel sügisesel pärastlõunal avastasin ühel tänaval pisikese musta karvakera. Järgmisel päeval oli neid nuntse päevitamas juba kolm, nende mustakarvaline ema kaugemal kiiva pilguga minu tegemisi jälgimas. Ja ülejärgmisel päeval olid nad endid neljakesi majaseina vastu uuele kõnniteele päikesevanne võtma seadnud.

Sellest on nüüdseks möödas kuu. Igapäevaseid jalutuskäike nüüd ei tee. Aeg seab omad piirangud, aga nädalas kaks korda möödun neist siiski. Karvapallid on kõvasti kasvanud ja nende liikumise trajektoor tublisti laienenud. Emagi ei valva ema, vähemalt nii, et mööduja teda kohe näeks. Eile koju tulles oli mul fotokas kotis, karvapallid oli lasteaia tagahoovis koos endast pisut suuremate vareste maiustamas selle kallal, mida väikesed munitsipaalasutuse kliendid polnud endale sisse söönud. Üritasin neid läbi vihma juba hämarduvas õhtus päris pika distantsi pealt seebikarbiga jäädvustada.

Enam ei olnud nelja kassi. Loodetavasti pole nad kusagil õnnetult hukka saanud, vaid mõned heldinud möödakäijad on neile kodu pakkunud. Ma tean, et must kass pidi õnnetust tooma. Kas see pere, kelle must lemmik korraga neli musta poega ilmale tõi, tõi neljakordse õnnetuse? Kas lasteaed, mille hoovis nad maiustavad, on kõige kaduva teed minemas?

Loodan, et mitte. Nad on armsad!

Samas... Võib-olla ongi musta kassi aeg...

Kolm Sugarit

Et siis pean lõpetama "Kolm meest paadis" etendusega 24. septembrist ja alustama 5. oktoobri "Sugariga". Hoian hinge kinni, et töö juurest ei helistataks. Kuidagi on juhtunud nii, et teisipäeviti teevad omad alati pahandust ja siis peab hakkama lahendama probleeme, mida ma lahendada ei saa ega oska.

"Kolm meest paadis" Oleg Titovilt Ugalas. Ma juba natuke kirjutasin kunagi kujundusest, mis on papist, aga sellele vaatamata üks etenduse paremaid leide - see lahtikäänatav polüfunktsionaalne paat. Leidlikkus sidumisel oli olemas, aga kupleed, mis kõlasid ja kõrva just ei paitanud, oli miinuspoolele kantav. Teatrist väljudes pidin ma nentima, et kuigi see ei olnud halb etendus - selles mõttes, et "Koduabilise" ja "Tühirannaga" ei anna võrreldagi - polnud seal ka midagi, mis tekitab helge tunde. Nendingu juurde jõudes: "Olen tänulik, et ma ei ela Viljandis." Mitte et ma peaksin Ugalat halvaks teatriks, oh ei, aga teatav provintslikkuse mekk on kahjuks sellel asjal küljes. Eelmise hooaja Vanemuisel oli ka, aga see selleks :D Kogu oma arvamust ühte lausesse toppides ütlen, et oli ka: käidud-vaadatud-naerdud-plaksutatud-unustatud etendus. Kahjuks, sest materjalis on potentsiaali väga palju. Ilmselt mõjutas kogu vastuvõttu ka ilmselge asjaolu, et näitlejad (Mägi-Vaher-Jürgens-(Konovalov)) on minu jaoks võõrad, nad ei ole need mehed, keda ma teost lugedes silme ees näen. Nüüd kipub juba tavaliseks vaatajaluuluks minema (hakkan endale ette kujutama, kes võiks üles astuda, mis on... Kräpp. Ma ei tee nii tavaliselt. Ja üritan ka praegu sellest hoiduda, aga ma arvan, et nii mõnigi, kes on teost lugenud, nõustub minuga, kui ma pakuksin hoopistükkis Draamateatriga seotud näitlejaid osadesse...)

Mis toob mu paarinädalatagusele "Sugari" etendusele Vanemuises. Lugu iseenesest ei vaja tutvustamist. Kavaleht on informatiivne - see on Vanemuisele tunnuslik ja selle eest boonuspunktid. Ehmatusega märkasin seda lugedes, et olen näinud kõiki Eestis ametlikult esitatud "Sugareid", kõige positiivsema mulje jättis esimene, siis järgneb nüüd nähtu ja alles siis see mälust kustunud Estonia oma. "Sugarit" vaadates tuli meelde Ugalas (sic!) nähtud "Marilyn". Seda eelkõige kujunduselt (Jaanus Laagrikülli dekotratsioonid) - taas trepid ja mitmetasandilisus. Mulle üldiselt sümpatiseerib, kui teatris kõrgustesse pürgitakse (reaalsuses siiski :D). Esialgu avanev pilt on ehk mõjusamgi kui see, mida hiljem rongis võib näha. WC-huumor oli muidugi siingi omal kohal, aga kus sellest mööda saab, kui transadega tegemist (transvestiitidega, mitte transportööridega) (pean silmas neid ahaa-efekte WCsse hiilimistel). Ootasin ilmselt rohkem sära ja glamuuri, kui etendati, arvestades, et lavastajaks oli tantsulavastaja Mare Tommingas, ootasin rohkem sära liikumiselt (Mare Tommingas ja Janek Savolainen), seda kahjuks ei olnud. Ma ei tea, kas näitlejad olid väsinud või andis tunda väike suvine mängupaus, aga seda õiget liikumist (hoogsust igas liigutuses ja läbimõeldust žestides) ma ei täheldanud. Tagasi tulles kujunduse juurde - valguskujundus oli Palle Palmelt - aga ma ei tea, kas olen mina ogar või miskit - aga valguskunstniku tööd ma justkui ei märganudki :( Kujundus, kostüüm, liikumine ja valgus olid orgaaniliselt küll kokku kasvatatud, aga sära, kahjuks, jäi puudu. Muusikalise poole pealt kommentaare eriti ei jaga, oli kah :D Näitlejatööde võib positiivselt välja tuua Andero Ermeli, Marika Barabanštšikova, Alo Kurvitsa ja Tõnu Kattai ja mööndustega Merca. M.B., A.K. ja M. rollid olid ilmselt - mööndustega - pisut kergemad seedida popkultuuri tausta tõttu. Juba enne kui M. tegelaskuju Ozziks kutsuti, oli mulle teada, kellega tegu (paroodia on teatris teatud tingimustel tänuväärne vahend :D). M.B. ja A.K. filmidetektiivid... Klass omaette (kes minu maitseeelistusi teab, ilmselt kergitab kulmu...). Otse välja öeldes - üks vähestest etendustest, kus M.B. mulle laval närvidele ei käi! Kuna ma popkultuuri juba mainisin, siis teen siit (kaugeleulatuva) järelduse, et antud etendusele andis just see omanäolisuse. Popp - mida "Sugar" kahtlemata on - oli vürtsitatud eriti popiks filmidest tuntud tegelaste ja võtetega, lisaks muidugi meie igapäevase popi esindajad Kerli Padar ja Veikko Täär (panin just tähele, et Anderot ma popiks ei pea, kuigi ka tema on teinud kaasa laiatarbe kaupades (telesaadetes)). Just sain aru, et mul pole mõtet pikalt heietada (loe: tühja juttu ajada), sest tegelikult sain ma "Sugarit" vaadates kinnitust sellele, mida ma juba varem teadsin: muusikal pole mulle. Kes meelelahutust otsib ja kelle meeled uustõlgendustele valla, võiksid minna kaema, keda huvitab lõpetatus, sellel pole etendusele asja... Haa! Etenduse lõpus näidati filmi ka! Vanemuine paneb hästi - see on mingi teema, et etendus lõppeb hoopis kinolinal. Teame ju kõik, et teatrit võib ka kinos näidata...

Remargi korras: mul on kohutav maitse. Viimati vaadatud neli etendust -"Saun", "Ruja", "Kolm meest paadis" ja "Sugar" - on olnud kõik muusikaga vürtsitatud ja neist on mu banaalsel meeldib-ei meeldi skaalal plusspoolel vaid "Ruja" (head näitlejatöö, hea muusika, kujundus ja mis peamine: megalavastamine). Kurat, peab oma teatriharjumusi muutma.

Küsimused eelmisest nädalast:
mis juhtub, kui kohtuda võõraste inimestega?
kuidas sattus tee äärde omanikuta jalg?
miks söödi šokolaadisahtel tühjaks?
millised uued raamatud on koju-voodisse-lugemisele jõudnud?
mida etendati eelmisel pühapäeval Vanemuises?
kellega pläkutati autos?
mis värvi on udu ja vihm?
kuhu ei ole hea mõtte sattuda reedel pärast töönädala lõppu?

Nokk-nokk. Kes neile küsimustele oskab vastata, teab, mis eelmisel nädalal toimus.

Mõnest asjast kunagi pikemalt. Praegu on raamat, Buratino ja uni.

Õpsipäev!

Täna õpside päev, mis tavaliselt tähendab vaba ja pisut friikit riietust, aga sel korral nii ei olnud. Oli suhteliselt tavaline päev koos mürgli, ülesöömise ja vastastikkuste viisakustega. Lapsed oli lahedad, õpside tunniplaan ka, loomulikult pani meie võistkond kilva kinni :D

Põrguinglid käisid läbi, pahandust vist ei teinud, need praegused poisid-tüdrukud vist natuke tegid, aga eks ma uue nädala alguses kuulen sellest lähemalt. Ma ei ole ikka veel leidnud nende jaoks nn koodi või üldnimetajat. Nad on lihtsalt sedavõrd erinevad eelmistest. Võib-olla seetõttu, et nemad olid esimesed ja võtsin iga nende sõna-tegu-ütlemist-ja ütlemata jätmist südamesse ning põdesin tundide-päevade-nädalate-aastate kaupa. Minu praegune klass on... On teistmoodi, mitte halvem ega parem, vaid teistmoodi. Põrguinglitega oli alguses palju pahandusi ja juhtumeid, mis mind nendega väga liitis, nad ise said nende vangerduste tõttu liidetud. Nüüd selliseid värke pole olnud (ei, arusaamatusi on ette tulnud, on vaibal juba nende tõttu käidud, nemad on käinud, aga see on ikkagi... teisiti). Ega ma oota pahandusi, mkmk. Tahan öelda, et "lihtsalt"... erinev, noh. Põrguinglid muidugi viskasid kilud, aga nad on seda alati teinud. Mõni neist oli lühikese aja jooksul palju muutunud, tshikid oli samasugused. Ma otsin edasi seda ühisnimetajat. Mul on seda enda jaoks vaja, sest muidu nad ei ole veel omad. Haa! "Omad" on hea sõna :)

Ja pärast ametlikku osa tööl oli mitte nii ametlik osa väljasõidul. Tore oli, kui vaid poleks vingerdistest räägitud.

K. helistas ka :)))) Kutsus külla (mitte et ma poleks teda mõne nädala eest juba ähvardanud, et ma hakkan minema :P).

Nii. Nüüd maale, kus suvest saadik pole käinud. Empsil ja ässul oli pidu sel nädalal, nii et lendame nüüd kõik kokku...