Koolitusime alkoholi teemadel

Ei, täna ei toimunud reaalset prkatilist õppetööd, oli kuiv koolitus. Moreeno keskusest Aivar ja Tuuli rääkisid saalitäiele õpsidele alkoholist. Teema oli küll välja kuulutatud nii, et õpsid saaksid lastega alkoholist rääkida, aga välja kukkus... Nagu alati. Ma üldse ei eita, et alkoteemadel rääkida on keeruline. On. Aga. Kui juba rahva ette tullakse, siis mõned elementaarsed teadmised võiksid olla. Nt seadusandlusest, mis on ju esimene asi, mis õpse huvitab. Kõik peab kuskil kirjas olema, ilmeksimatult ja kontrollitavalt. Neil polnud meeles, aga õnneks oli Tervise Arengu Instituudist kohal üks proua, kes oskas asjakohastele küsimustele vastata. Põhimõtteliselt räägiti kolm tundi seda, et alkohoolikute perest pärit last tuleb toetada-toetada-toetada, aga kuidas jäi mulle isiklikult selgusetuks.

Otsesele kogemusele toetudes saan öelda, et lapsepõlves ei saa sellele probleemile ilmselt eriti pihta. Praegu on selle teemaga seoses kahetised tunded, kuid kuna ma tunnen oma perekonnalugu üsna hästi, tean iseenda piire, siis suhtun alati teemasse ettevaatusega. S.t. minu ja alkoholi suhe on sõbralik, kuid mitte familiaarne. Tolereerime ja asutame, aga õnneks ei ole lollimoodi ja lõpuni kiindunud. Mulle meeldib sotsiaalses ringis klaase kokku lüüa, mõnikord meeldib mulle konkreetselt sel eesmärgil kokku saadagi :D Nädala aja jooksul olen rohkem joonud kui eelneva kahe ja poole kuu jooksul. Kusjuures ma pole tsüklis, vaid lihtsalt sotsiaalselt aktiivne :D Pöhjuse leiab alati, aga see pole teema.

Tahtsin lapsed, alkohol ja klassijuhataja teemadel veel seda märkida, et igal klassijuhatajal tekkivad selle teemaga varem-hiljem kokkupuutepunktid. Mul tekkisid need esimese töönädala lõpus, kui põrguinglid olid 7. klassis. See selleks, ajalugu vaikib. Ja siis oli meil 7. klassi kevadel väike koosolemine, mida nüüd nimetame viimaseks klassiõhtuks, mis päädis koristava klassijuhataja vihasööstuga (mulle ei meeldi kellegi roopi kasida!). Eelmisel aastal käisime Rootsis ka veel, aga sellestki otsustas ajalugu vaikida. Ma olen kirjutanud alko värgiga vahelejäämise tõttu umbes 15 iseloomustust, käinud politseis, alaealiste komisjonis. Paar nädalat tagasi kohtusin alkohoolikust lapsevanemaga, kes mingil seletamatul põhjusel oli otsustanud kooli tulla. Siiani imestan, kui rahulikuks ma jäin. Ilmselgelt kannab kodune treening vilja, aga... Ajalugu vaikib.

Drinking is bad, okay. Sellegipoolest tarvitan ma alkoholi edaspidigi, olgu siis põhjuseks vajadus lihaselõdvestuse, keelepaelalõdvestuse, lodevuse või muu taolise saavutamine. Muide, ma tahtsin trükkida sõna "joon", aga see tundus ikka väga räige :P

Üksi ja kurvana joovad naised pidid olema kõige kergemini alkoholismi küüsi sattujad. Irooniliselt: who will join?

Laupäeva hommikul MSN-ides sain aru, et tõepoolest... Alko ikka vabastab keelepaelad lõpuni. Poiss ütles kenasti ja otse välja, et jo me siis kardame kainetena kontakteeruda. Millest on natuke kahju, aga elu on juba kord selline. Ja võib-olla ongi nii hea. Vähemalt pisut švipsis olles ei tormata kodunt välja kohtuma, drastilisi järeldusi tegema... Püsitakse raamides - pisut purjakil ning pisut pehmema keele raamides. Küllap on inimestel miskit viga, kui nad kainetena ei saa või ei taha endid vabalt tunda, aga selle üle ma filosofeerida ei taha.

Et asi oleks lõpuni selge: mulle meeldib aeg-ajalt juua. Ja kui teaks, et purju ei tee ega siis jooks. Ja tagajäärgedega tegelen ka alati ise, ei sunni teisi sellega tegelema.

Olgu öeldud, et söök oli koolitusel väga hea, sisuga oleks pidanud pisut tööd tegema või siis eesmärgid paremini sõnastama. Rääkimata sellest, et tunnistus, mis lõpuks anti, ei tunnista midagi... Väga halvasti sõnastet teatis hoopis. Tjah. Küllap nad ka õpivad alles.

Tänavalapsed

Käsh andis mulle eile hommikul raamatu "Tänavalapsed" autoriks Tea Kask. Nagu tutvustusestki lugeda võis, pidi juttu tulema sellest, mil moel lapsukesed tänaval elavad ja hakkama saavad. Kui ma küsisin, kas tegemist on based on a true story tüüpi teosega, vastas Käsh, et see ongi true story. Njah.

Lähidalt on üks naisterahvas üles kirjutanud 4- ja 5-aastaste vendade Martini ja Mattiase loo. Selle, kuidas nad esimest korda ukse taha tõsteti, kuidas nad aeg-ajalt koju tagasi rändasid, kuidas nad päevade kaupa kilekotist liimi nuusutasid, kolmerattalisi ja suuski pätsasid, turvakodusse sattusid ning sealt enam põgeneda ei viitsinud. Ilukirjanduslikku elementi on selles teoses vähe, räpa ja ropsiga on ka õnneks tagasi hoitud. On dialoogi kasutav ja edasiandev kirjeldus. Poisid on pigem sümpaatsed, nende suhtumine emasse on vaatamata kõigele positiivne ning raskesti usutav. Ma üritasin lugemise ajal aru saada, kas miski šokeeris mind, aga ei šokeerinud. Tartu kesklinnas oli juba rohkem kui kümme aastat tagasi teatud pisikesed poisid, kes hädise näoga tulid "Tädi, anna saiaraha..." paluma ning kui eitava vastuse andsid, sest sul näljase gümnasisti ja hiljem tudengina tõepoolest polnud midagi anda, su ropu ja rämeda sõimuga üle kallasid. Ise olid nad umbes 8-aastased, kuigi kasvult kuuesed...

Üheseõnaga sellel 2001. aastal Avita kirjastuse välja antud raamatul pole kirjanduslikke taotlusi, ma eeldan. On kava jutustada lugu ja see õnnestubki. Kahjuks lõppeb lugu sellel kohal, kus poisid kasuperesse viiakse. Ma arvan, et selle koha pealt oleks mulle meeldinud edasi lugeda - ma kujutan ette, kuidas nende lugu jätkuda võis. Mu aju ühesõnaga konstrueeris juba loo :)

"Tänavalapsed" on illustreerinud Ilmar Trull. Väga vinged pildid ning tekitavad mulje, et tegemist on lasteraamatuga. Ma muide ei teagi, kas on lastekas või ei ole. Lasen oma kuuendikel seda sirvida :D

Halligi ei teinud täna. Einoh. Hommikul tegin omast arust Käshi kodust ülesannet. Pärast tuli välja, et julgelt pool olin täiesti puusse pannud. Jumal tänatud, et ma UT-i enne päris pervessete õppejõududega kohtumist lõpetasin, sest ega muidu mul vist lõpetamise kohta paberit olekski.

Ja siis ütles Käsh, et professorit ei ole sel nädalal. Mismõttes, onju?! See tähendab, et ma ei teinud täna jälle midagi. Ei, rampsis käisin, kohtusin laenutusonuga, kes teatas, et mul on 126 krooni viivist ja keeldus tähtaegu pikendamast, sest ühe raamatu järtsis oli keegi. Hällllllõu. Ja onku väitis, et ma olen kindlasti juba kolm kirja saanud, teatega tagastamise kohta. Krt. Ma ütlen, et Utlib teenib nii endale saiaraha. Faak. Vahet pole.

Treenusime ka. Peaaegu kaks tundi. Jalgsi läksin ja tulin ka. Kokku täna siis 50+55 minutit kõndi ja 110 minutit mängu. Väga fine.

Selliseid päevi võiks veel olla.

Gäng-bäng!

Nii. Eilse vaba päeva sisu pole mõtet kirjeldada. See oli sõna otseses mõttes vaba päev - 1. septembri arvel, onju. Õhtul reisisime kogu gängiga - ma mõtlen tõepoolest kogu gängi - tantsutüdruku juurde.

Tähistasime tema sünkarit ning pr. A. I. lahkumist. Sel korral olid kõik kohal, isegi R.-kene! Ma mõtlesin küll, et pole mõtet joomasid mainida, aga nagu juba hakkab traditsiooniks saama, et eesti keeled ja Kats kood trimpavad. Mis on Kessut uskudes täiesti normaalne - keeltel pidigi viga küljes olema (ei hakka siin pikemalt peatuma Kessu nüüd juba lahkunud keeleõpsi, kes tunni ajal Lauakat pani :P).

Kas ma juba ütlesin, et väga tore oli? No igatahes oli. Nagu ikka on minu lahutamatuks kaaslaseks ülesöömine ning must südametunnistus. Anyway.

Eile tegin ühe asja ikka korralikult ka: nimelt sortisin oma Mikiveri paberid ära ning nüüd on kõik valmis selleks, et hakata kirjutama. Mõtlesin, et lähen täna koos Delluga raamatukokku, äkki see distsiplineerib. Kell 12 on nagunii trenn ka veel, olekski hea keset õppimist treenuda :)

Ainult seda tahtsin öelda, et meie gäng on parim gäng. Üleüldse :D

-

Tõnks-tõnks, vilks-vilks, plõnn-plõnn. Mõttetu päev.

Vaheaeg või mitte... Sitt esmaspäev

Nädal algas kulude kokku arvutamisega. Olen seda tööd juba mitu nädalat edasi lükanud. Täna hommikul kraamisin tšekid välja ning tekitasin vajaliku korra. Kõik üleliigse viskasin ära, seal hulgas suvised kulutused, heitmata neile pilkugi.

Septembrikuised kulutused vaatasin üle ja viskasin prügikasti. Lihtsalt nii masendav oli see kuu. Lisaks kulutasin siin ära kõik säästud, tekitasin krediitkaardile suure miinuse ning asusin laenu tagasi maksma. Seega oktoober...

Teate, ma omast arust ei saa vähe palka. Omast arust ma ei kuluta ka eriti palju. Ometi tuleb välja, et ma kulutan rohkem kui teenin! Täiesti arusaamatu.

Ma päris täpselt ei saa aru, kas millegi arvelt tuleb kokku hoida... Et kas peab kasutama odavamat hambapastat? Vaevalt küll. Igatahes sean ma endale eesmärgiks uut aastat võlgadeta alustada. Ma mõttes arvestan, et järgmise palgaga makstakse preemiat ning detsembris vist ka. Vähemalt jutt oli selline.

Huvitav, kas õnnestub?

Muide, ma möllasin nende paberitega sellepärast, et mulle tundus, et peas olevat segadust aitab just see leevendada. Tavaliselt ehk olekski nii, aga hetkel on rumal rahutus end sisse seadnud. Suur paberisorteerimine ei toonud rahu, rahutus on alles. Koos lõputu näljatundega.

Ma ei saa aru, mis see on... Jälle see must südametunnistus... Peaksin täna UT-i minema, aga mul pole midagi öelda, seega ei lähe. Raamatukogu on teine teema. Sinna vist ikka lähen. Siis kui olen leevendanud kõhu korisemist ning peas enam haamrikesed ei tao...

Vaheaeg või mitte. Sitt esmaspäev.

Pühapäev on asja ette läinud, kui saab jooksmas käia. Täna sai :) 45 minutit ja hoopis pikem ring kui tavaliselt - nimelt tulin Narva mnt kaudu teiselt ringilt tagasi. Jube vahva oli!

Paar häda on ka muidugi jooksmisega seotud. Nimelt vasak põlv on vist põrutada saanud, sest see torgib, kui 20 minutit joostud on. Jalad ei jää valusaks - lihasvalu pean silmas - aga luuvalu tuleb küll. Ilmselt tuleb siiski kevadet silmas pidades uued sussid osta. Ma saan aru küll, et sussid ei jookse minu eest, aga mul natuke tuleb hirm, kui mõtlen, et võin valede jalatsite tõttu tervisele pisukese põntsu panna. Huvitav, kas alaselja valu, mis mind päris tihti vaevab, on ka valede jalatsite põhjustet?

Igatahes sel nädalal ma enam igal päeval koju ei sõitnud. Kui aus olla, siis tulin vist pea igal päeval bussiga koju (va reede). Nii et jalutamise teema on nõrgavõitu olnud :P

Möödunud nädalal oli aga kaks trenni, mõlemal korral poolteist tundi mängu. Reedel tundsin lõpuks, et on ka koormusekene ning ise sain mingi julguse kätte. Ma tean küll, et see on ühekordne ja mööduv nähtus, aga ikkagi oli hea tunne.

Nii ja tõusude arvu tõstsin sel nädalal 10 võrra päevas (st 5 korraga). Varsti pean väikse nõu J.J.-ga, kes oskab täpsemalt juhendada, mida edasi teha.

Äkki peaks siiski kuskile trenni minema? Või siiski panna rõhku kolmapäevastele nokitsemistele ning loota, et lund veel ei tule ning saab jooksmas käia?

Kell keeras käki, seega lähen magama kell kümme. Homne päev on kavas veeta raamatukogus. Soovige mulle edu!

Tänased tähelepanekud

1. joogine olla on hea;
2. koos kenade inimestega juua on väga hea;
3. süüdimatut mula suust välja ajada on vahva, aga ühel hetkel tulemustega tegelema hakata pole enam nii vägev;
4. pisikesed plikanäkatsid on lahedad;
5. I got my 15 minutes of fame;
6. veinisena on mõnus vestelda (MSNis ja IRLis);
7. ma just trükkisin 7. asemel 8.;
8. tahaks kikusid pesta;
9. mul on tund pärast koju jõudmist endiselt riided vahetamata;
10. meie pidu oli suhteliselt maavillane;
11. esmaspäeval lähme Elvasse;
12. homme magan terve päeva;
13. unistused on tehtud kallihinnalisest parfüümist ja liibuvatest kleitidest;
14. keemilised lokid on no-no-no teema 1980ndatest;
15. juukselakk ja peenikese otsaga kamm on 1990ndatest välja karanud;
16. "Tšššššš!", "Kuss... kušššššššššš", "Kas sa saad...", "Ei tule siia", "Pange suud kinni", "Kas pidamist üldse pole...";
17. Trinzu - väsinud - õnnelikkuse kohta ei tea midagi;
18. tõepoolest, kus hambahari on?
19. tahaks pidžaamat!!!
20. kas nüüd võib?

Muss-muss.

Näitleja haigestumise tõttu jääb etendus ära

Ühesõnaga. Ma käisin eile teatris. Nagu postituse pealkirjast selgub, etendust ma ei näinud. Muidu oli mängukavas "Jooksvad kulud", mida tegelikult alles järgmisels reedel vaatama oleks pidanud. Kavalehe ostsid kõik vaatajad ära, mhmh. Saali trügisid kõik - õnneks piletilt kontsu ära ei rebitud. Põhimõtteliselt leidsin endale väga halva istekoha ja siis oli saalis Sven Karja (jei!), kes ütles, et ta on tõsise murega meie ees. 15 minutit varem oli selgunud, et Jan Uuspõld on sattunud haiglasse. Miks ning millal ei olnud teatrile veel teada. Tõsise näoga Svennu rääkis veel, et piletid ostetakse tagasi, igaüks saab Vanemuise kinkekaardi. Sadamateatri perenaine ütles, et järjekorra tekkimise ajal pakuvad nemad omalt poolt tasuta joogi kõigile külalistele.

Muidugi ei viitsinud ma üheski järjekorras seista. Välja arvatud garderoobi järts. Sealt pudenes infot:

Külastaja T: "Sellist teatrikülastust mul polegi olnud. Kord on küll etendus ära jäänud, aga siis olid hoopis tehnilised põhjused."
Külastaja A: "Ma polegi niimoodi teatris käinud, uus kogemus jälle juures!"
Külastaja T: "Einoh, siis me ikka peame tulema ja selle etenduse ükskord ära vaatama, sest kava on ju olemas. Väga kummaline."
Külastaja A: "Ei tea, mis sel Uuspõllul juhtus... Kukkus jälle jooma vä?"
Külastaja T: "Ei, Janil on ampull, ta ei saa juua."
Külastaja A: "Einoh, selle ampulli pärast haiglasse sattuski. Jõi ja... noh."
Külastaja T: "Ei tea, peaks X-le helistama, ta teaks kindlasti."
Külastaja A: "Peaasi, et ei juhtuks nii, nagu Dajaniga juhtus."

Elu/Surm24 lehel oli täna hommikul uudis, et Jan sattus Tallinn-Tartu maanteel liiklusõnnetusse ning peab seetõttu olema haiglaravil.

Kuigi ma olin juba S.-le reedese pileti peaaegu maha ärinud, otsustasin siiski järgmise reede õhtu Tartus veeta ning etendust vaatama minna. Juhul kui Jan muidugi haiglast välja saab ning mängib.

Pisut on mul kahju neist 3300 tähemärgist, mis esmaspäevases Postimehes oleks lavastuse kohta ilmunud ning mis juba broneeritud olid...

Ikka juhtub.

Puhtsüdamlik ülestunnistus

Teate. Ma armastan oma elu. Nalja ja irooniata. Ausalt. Mu meelest on võluvalt süüdimatud järgmised tegevused...
...jätta tegemata aruanne, kuigi öeldi, et sellest oleneb ei-tea-mis-ja-kellele
...osta teine 85-kroonine teatripilet samale etendusele
...öelda "Jah", kui "Ei" on ainuõige ja -võimalik valik
...naerda valjuhäälselt üle "Kapriisi"
...kuulata koolilugusid
...mitte mõelda sellele, mis on sitasti päris mitu head tundi
...juua töönädala sees õlut nii, et pea juba lõhub valutada
...hellitada mõtet "ÄKKI...???!!!"

******
Naljata. Kui hambad ei valutaks, oleks päris lill olla. Praegu on suhteliselt lill, aga õis on alles pungas.

******
Ma armastan Kessut ja seda turvatunnet, mida ta kaasa toob. Isegi siis kui kõik on kanajalgadel seisev ja ebakindel, on miski temas, mis ei muutu. Nii et ma ei pea kuidagi kahtlema või kahjatsema, kui ütlen, et teda armastan. Siiralt ja südamest.

******
Mu must südametunnistus piinab mõne tegemata töö pärast. Ärevusest on kõhtu tekkinud või tekkimas liblikad. Paariks tunniks suutsin nad vaigistada, nüüd on nad jälle kohal. Närveerin jah. Igasuguseid värke tuleb veel ette.

******
Lemmiknumber on 6.

Veerandi lõpp

Neli korda aastas keeravad kõik õpsid korraga ära. Teate küll, on veerandi lõpp. Kõlab umbes sama ähvardavalt kui sajandi lõpp... Kaheksa nädalat kooliorjust saab lapsukestel reedel täis. Ees ootab veel 7+10+10 ehk kokku 27 nädalat. Koera koon on ukse vahel, muust pole veel juttugi. Igatahes on maja täis tädisid (Eesti koolides peaasjalikult ju ikka naisõpetajad ning enamik seal viiekümneste tädide eas), kes kakerdavad mööda klasse ja koridore, päevikud kaenlas, silmad e-kooli jõllitamisest krõllis, suus ainult üks jutt: "Kus nad enne olid? Ma ei jõua, ma ei jõua..."

Ma ise olen suhteliselt roosa. St rahulik. Viisin kõllid kooli ja kuulasin terve päeva - kui aega oli oma kabinetis olla! - muusikat. Mida valjemini panin, seda paremaks meeleolu muutus. Ma nimelt ei viitsi eriti karjuda, kuidas ma ei jaksa, ma ei viitsi lapsi kiruda, ma ei viitsi e-kooli ja päevikuid tirida. Mul oli plaan: järelvastamised on toimunud, e-kooli täitmise lõpetasin 15 minutit tagasi, päevikud täidan homme tunniplaanijärgsete tundide ajal. Kas ma pole mitte geenius?

******
Eile käisime Krisi juures gängiga. Nagu ikka lot´s of food, gossips and laughing. Põhjusmõtteliselt oli lahe ning enne kümmet K.-kesega koju sõites oli mul vaatamata ilmselgele ülesöömisele (no ikka väga-väga palju pitsat-viinamarju-banaane-jäätist-kohvi) ning kaloripommile (ma olen nüüd poolteist nädalat näljas istunud... et see ühe õhtuga maha mängida... ) oli vahva ning ma ei kahetse. Millal ma üldse viimati midagi kahetsesin?

******
Kuna eile jäi 35 tõusu tegemata, siis ma mõtlesin, et teen need täna tagantjärele. Kokku siis 105 tõusu. Arvake ära, et hommikul 50 läks ludinal, aga pärastlõunaste kätte pidin kõngema. Nimelt oli täna trenn teist korda ning pärast poolteist tundi kestnud karglemist olin ikka suhteliselt läbi... Tehtud sain. Miks ma üleüldse tõusude tegemist kuu tagasi alustasin?

******
You don´t need to read the following. It´s all about irony (is that a word?) and obsession. If you haven´t notice, then I mention it now, that I´m ironic and obessive. Really. Anyway. "Ironic" is a song performed by Alanis Morissette, I don´t add a link, but before you ask anything stupid, use http://www.youtube.com

Oh, did I already mentioned, that this song is all about ME?

"An old man turned ninety-eight
He won the lottery and died the next day
It's a black fly in your Chardonnay
It's a death row pardon two minutes too late
And isn't it ironic... don't you think

It's like rain on your wedding day
It's a free ride when you've already paid
It's the good advice that you just didn't take
And who would've thought... it figures

Mr. Play It Safe was afraid to fly
He packed his suitcase and kissed his kids goodbye
He waited his whole damn life to take that flight
And as the plane crashed down he thought
"Well isn't this nice..."
And isn't it ironic... don't you think

It's like rain on your wedding day
It's a free ride when you've already paid
It's the good advice that you just didn't take
Who would've thought... it figures
Well life has a funny way of sneaking up on you
When you think everything's okay and everything's going right
And life has a funny way of helping you out when
You think everything's gone wrong and everything blows up
In your face

A traffic jam when you're already late
A no-smoking sign on your cigarette break
It's like ten thousand spoons when all you need is a knife
It's meeting the man of my dreams
And then meeting his beautiful wife
And isn't it ironic...don't you think
A little too ironic...and, yeah, I really do think...

It's like rain on your wedding day
It's a free ride when you've already paid
It's the good advice that you just didn't take
And who would've thought... it figures

Life has a funny way of sneaking up on you
Life has a funny, funny way of helping you out
Helping you out"

Ilusarmas

Mulle meeldib, kui töönädala esimene hommik aka sinine esmaspäev algab millegi ilusaga. Tänaseks ilusks oli Trinzu, kes samas bussis tööle sõitis. Iseenesest pole see erandlik nähtus - kolmapäeviti ja neljapäeviti sõidame pea alati sama bussiga - kuid töönädalat alustanud olen seni üksi.

Onju tore, kui saad trepil kolleegile öelda: "Kena päeva teile," pidades sealjuures silmas teda ning kõhus üles-alla hüppavat Laura-Mari.

Kell helises.

Algab töö.

Tänase hommiku anomaalia... Pühkisin klaviatuurilt tolmu (jah, ikka vahel teen seda) ja siis kui uut veebiaadressi sisestama hakkasin, oli klaver mingi sussa-mussa teinud ja täpselt pool klaverit täitis mingeid imefunktsioone. Ma ei tea, kust see tuli. Siiani ei tea, mida ma tegin, et taas normaalseks saaks asi, aga paari tunni pärast oli kõik korras. Näperdasin sihitult mööda klahve.

Tänane päev on täitsa raisatud ja maha visatud. Ausalt.

Masterplani välja ei võtnud. Lihtsalt ei jaksanud.

Vedelenud, parandanud, jooksnud, söönud, "Friends" bloopereid vaadanud (tundide kaupa ja mul on seetõttu suhteliselt piinlik).

Saaks see päev juba otsa.

Peavalu hitib...

Hommikul seda ju ei ole, ega ju?!

Mina teen seda laupäeviti

Eelmine nädalavahetus oli rahulik: parandasin vihikuid, magasin, parandasin vihikuid jne. Pühapäeva õhtul avastasin, mida ma tegelikult teha tahtsin - nimelt tegeleda masterplaniga. Seega.

Täna oli mul kindel plaan masterplaniga tegeleda. Teatud osades see ka töötas. Nimelt kargasin kell 8 hommikul voodist välja - no mis ma nüüd kargasin, pigem kangutasin end püsti, sest und niikuinii ei olnud. Kella üheksaks olid kohvitanud-pudrutanud-pesnud-ajalehed üle vaadanud ehk siis polnud enam ühtki põhjust, miks end arvutist eemal hoida ja mitte masterplaniga tegeleda. Kaks tundi kulusid väga kiiresti. Selle tulemusel töötasin läbi ühe artikli ja viskasin enda jaoks õhku 7 küsimust. Natuke toorelt see muidugi käis, aga vähemalt algus on tehtud. Selles suhtes, et. Ma olen sel nädalal lugenud seda Brechti teooria raamatut, mõelnud-mõelnud-mõelnud nii, et pea otsas valutab (selle nahka läksid neljapäev ja reede). Nüüd tahaks... tulemust.

Ehk mul on kindel plaan homme jälle hommikul hoogsalt või vähem hoogsalt, oleneb juba kontide kangusest, voodist välja hüpata ning tegeleda masterplaniga. Head tööindu mulle, eks!

NB! UT-ist sain kirja. Teaduskonna metoodik saatis hinnetelehe. Noh, et õppeaeg läbi, siis ikka saadetakse, aga ta saatis täiesti suvalise, mitte MA-õpingute oma :D Ehk siis on seal kirjas, et aastaid tagasi olin õpetajakoolituse päevase õppevormi üliõpilane. Jummalime, onju, sest selle värgi kohta ma olen isegi diplomi saanud ülikoolilt, nii et selle dekanaadi paberiga pole mul küll midagi teha. See on see, kui oled korraga ülikooliga seotud 5 õppekohaga (bakalaureus, õpetajakoolitus, magister, avatud ülikool 1 ja avatud ülikool 2). Njah. Nüüd pole enam aktiivset seost, nii et suvalisi hinnetelehti võib saada küll. Ikka hea meel, kui meeles peetakse :D

Nii. Ja nüüd tekkis mul endal küsimus, et mida ma õigupoolest kella 11st saadik teinud olen? Kell nimelt on kuus õhtul ning ainult 2 tundi masterplani on tänases kontos... 2 tundi olin õues riisumas, tund tegin süüa... Ülejäänud aja magasin ja sõin.

Kas elu pole mitte lill? Minu produktiivsus on häbematult väike. Peab ikka ümber vaatama kogu selle masterplaniga seotud värgi, sest sarnases tempos ei jõua ma küll kevadel kaitsmiseni. Oleksin eelmisel suvel, hambad risti, pidanud siiski kirjutama hakkama ehk siis need kolm nädalat, mis ma puhkusele kulutasin, oleks pidanud produktiivselt tööd tegema...

Eh. Ikka õpin vigadest. Hea, et oktoober veel on. 10 päeva pärast ütlen, et 7 kuud on veel aega.

Huvitav, kas jõuan?

Kusagil struktuurides on kallutatud jõud... Vabariigi kodanikud

ETV-s on praegu ülikõva saade! Küsimus on selles, kelle vead voorusteks ja kelle voorused vigadeks tunnistatakse. Aarne Rannamäe on endale mõned kenad külalised kutsunud ning urgitseb nüüd Villu kallal. Kahjuks või õnneks on Aarne külaliseks Liina Tõnisson, kes teadupoolest on küll terava keelega, kuid väga viisakas ning konservatiivne daam. Seega Aarne üritus on läbi kukkunud :) Võib-olla aga Liina pehmeks muutunud ja Aarne ei olnud sellest teadlik... Tarmu Tammerk kutsub juba taevast appi ning Liina lõigub jutu vahele :)

"Njah, njah!" Liina Tõnisson

"Mitte iialgi! Mitte iialgi! Normaalne inimene ei tee seda!" Liina Tõnisson

"Selleks, et ajakirjanikud ei teeks tantsu ja tagaajamist..." Tarmu Tammerk

"On see praegu Rahvaliidu poliitiline kägistamine?" Aarne Rannamäe

"Kahtlemata, kahtlemata!" Liina Tõnisson

Päris vähe käivad Liinale peale :D Aga Liinushka ei lase end häirida ja ütleb neile väga omamehelikult: "Stop, stop!"

Mind häirib pisut see, et tüübid Aarne Rannamäe ja Tarmu Tammerk räägivad pehme aktsendiga. Aga võib-olla ma kujutan endale seda ette.

Oih, igatahes saatejuht on kutsunud toredad inimesed, aga juhtimisega on tal teemalt teisele üleminekul pisut raskusi. Õnneks vaheklipid on toredad ning seepeale saavad ka külalised endid vabalt tunda, rahulikult kaadritaguse jutu taustal teemat vahetades lipsu lõdvemaks lasta ning saate edenedes kenasti teemaga haakida. Mulle meeldib, kui Liinusha ütleb: "Vaadake..." See tädi on lihtsalt ületamatu! Ma siiani ei suuda uskuda, et ta Edgarile näkku pani ja minema kõndis...

"No, vabandage, kõik inimesed ei ole pätid, kaabakad ja loodrid!" Liina Tõnisson

"Jah, jah, jahh!" Liina Tõnisson

"A nad omavahel võitlevad vä?" Liina Tõnisson

Ülo-nimeline helistaja on väga Edgari häälega :D Oh. Uskumatu!

Filosoofiline küsimus: "Kus on siis see lõpp?"

Liina Tõnisson: "Leitakse üks ata-ata..."

Loodetavasti tennisereketi lugu saab klassikaliseks allegooria näiteks ning Eiki Nestoril pole kunagi põhjust kahetseda antud kommentari.

"Kui Oliver Kruuda ja tema suhted on lapsepõlveaegsed... No ju nad siis on sellised." Liina Tõnisson.

"Me oleme nii noored. Me oleme tulnud ei kuskilt." Aarne Rannamäe

"Me tegime nüüd juba lõpuringi. Tarmu sai oma 15 sekundit kätte juba." Aarne Rannamäe

Võtke see valu ära

Kui ma täna hommikul koduuksest välja astusin, tabas mind peavalu. Teel bussipeatusse see süvenes. Bussis loksudes tundsin, kuidas lisaks seljakottidega mu seljas hõõruvatele lastele härib mind pekslemine peas ja kohin kõrvus. Loomulikult oli töö juures mu esimene käik arsti juurde. Sain kaks tabletti, mis ma aplalt alla neelasin ning leevendust ootama jäin. Mõningane leevendus ka saabus. Tööpäeva lõpus oli valu tagasi tulnud.

Tipsidega ringitamise ajal oli valu juba pea talumatu. Järelvastajate köhiminegi ajas mind hulluks. Siis läksid ringitajad tipsid omavahel riidu, üks nuttis ja karjus... Mul oli samal ajal juba koosolek alanud, jäin sinna räigelt hiljaks...

Kabinetis kukkusid laste tööd põrandale, kogu hoolikalt kokku pandud järjekord pudenes laiali. Roppused pudenesid huulilt. Valjuhäälselt. Kolleeg vaatas mind kummalise pilguga ja lausus midagi sarnast, et ta lihtsalt ei usu oma kõrvu. Mina ei uskunud iseennast, kui avastasin, et klassi uks oli lahti ning minu haiget vihasööstu kuulsid ka kaks pahaaimamatut õpilast.

Migreen on talumatu. Mul on tunne, et hakkan kohe nutma, sest peas taovad pisikesed haamrid, keegi või miski üritab end otsaesisest välja puurida. Parem silm on justkui paistes ning valutab. Tegelikult ta muidugi ei ole paistes, aga tunne on selline... vatine ja tatine.

Must südametunnistus? Mis iganes.

Võtke see valu ära. Palun.

Normaalsuse etalon

Eile öösel lugesin veel luuletusi. Fagira D. Morti "Normaalsuse etalon". Teate, selles raamatus pole midagi normaalset. Nihkesse asetatud tähed, sõnad ja tähendused. Mu professionaalne kretinism on nii kaugele jõudnud, et ma EI TALU, kui õigekirjavead puudutavad kokku- ja lahkukirjutamist. Ausalt. Ma saan aru Wimbergi kaashäälikuühendi ja silbipiiri mängudest, aga kokku-lahkukirjutamine on minu holy cow, mille üle ei tohi nalja heita. Mind füüsiliselt häiris see teos. Ausalt. Kuigi seal oli lahedat lugemist. Ausalt. Ma ei hakka näiteid tooma. Mu lemmikuks selles teoses pole muide mitte jutt, vaid hoopis Jan Kausi illustratsioonid.

Ilus raamat :)

Fagira D. Morti, 2001
Kujundanud Andro Küün
Illustratsioonid Jan Kaus
********************************************

Blogger paneb nõrka, nii et ma ei viitsi võidelda piltide ja muu jampsiga. Täna oli trenn. Pea poolteist tundi laksimist. Ma olen väga väsinud. Jumal tänatud, et ma oma agaruses pole koju mingit tööd tarinud. Homme veel väga pikk päev, siis reede ja ongi nädalavahetus :)


20.37 magama minna vist päris normaalne pole?!


Kaks kilo pirne, kilo banaane ning sama palju ploome koju tassida vist ei kuulu normaalsuse mõiste piiresse?!


Ühe laulu käiamine playlistis vist ei näita mind kõige paremast küljest?!


Nädala pärast tuleb Kessu. Igatseda ju on normaalne, eks?!


"Lihtsalt laulda, lihtsalt naerda, jälle hea on koos..."

Kärppsed

Umbes kuu tagasi ütles töö juures raamatukogutädi, et meil on vist üle aastate pisut raha, et tellida... raamatuid. Teate küll, mitte õpikuid, vaid päris juturaamatuid ning ta usaldas valiku tegemise meile. Arutasime omavahel, tegime suure-suure nimekirja. Saime päris paljud neist teostest, mida soovisime. Ja siis ütles raamatukogutädi, et ma võin ise minna poodi ja valida umbes 500 krooni eest luuleraamatuid. Ma lükkasin seda käiku pidevalt edasi, endal oli tädi ees piinlik, sest ma ju ometi lubasin minna. Asi ei olnudki minemises, asi oli selles, et siis ma veel ei teadnud, mida ma sealt saada tahan. Täna otsustasin, et asjad peavas siiski lõpuni tehtud olema ning läksin Mattieseni raamatuärisse.

Spontaanselt kõndisin eesti ilukirjanduse riiuli juurde, veeretasin Sass Henno "Mina olin siin" raamatut sõrmede vahel kindla plaaniga luuletuste raha arvel see soetada. Siis ma veel ei teadnud, et praegu müüakse ülilahedaid luuleraamatuid. Ma nimelt pole isiklikuks tarbeks paaril viimasel aastal ühtki luulekogu muretsenud, pole poodides vaadanudki, mida pakutakse, pigem ikka klassika, noortekad ja lastekad teemaks olnud. Soetasin:

1. Wimberg "Käppsed"
2. Fagira D. Morti "Normaalsuse etalon"
3. Jan Kaus "Aeg on vaha"
4. InBoil "Kaheksakümmend üheksa"
5.-9. neli erinevat Contra pisikest raamatukest ca 33 eeku tükk.

Kokku läks see pisike meelelahutus maksma 497 krooni ning juba praegu näen, et on hea valik ning nii tahaks samu raamatuid ka oma isiklikule raamaturiiulile (seda muidugi juhul, kui ma endale LÕPUKS raamaturiiuli ostan).

Lugesin ühe hingetõmbega Wimbergi "Kärppsed" läbi. See ongi selline raamat, mida ühe hingetõmbega peab lugema, sest kui pooleli jätad, siis sa edasi ei taha lugeda ja jääd paljustki ilma. Kaanefoto suurele Belarusi-nimelisele traktorile järgneb (moto?) "Bzzzzz..." siis 119 lehekülge sisu (sh kümmekond luulendust suomeksi ja kümmekond in English Mika Keräneni ja Kalju Kruusa tõlked) ning 120 lehel tasakaalustav väljajuhatus "Žžžžžž..." Ma peaksin vist mainima, et kui mina pedas õppisin (jah, ka selline fakt kuulub mu elulukku, et aastake istusin pealinnas Narva mnt äärses peda peahoones või keeltemajas ja näppsisin naba), siis Wimberg oli juba mõne hea aasta samas koolis pingikest nühkinud. Oli selline Burattino moodi pikk ja pisut ohmoon poiss, kellest mina küll aru ei saanud, mida ta tahtis ja mida õigupoolest rääkis, sest diktsioon oli tal kohutav. Koos Rooste ja Sillaga kööberdasid mööda maja, ajasid oma TNT asja just ning alustasid esimeste lainetustega. Tegelikult olid nad muidugi moodustanud jumaldava ringi - nii tundus see vähemalt väljaspool seisjatele - ümber Tünga-Tomi (tuntud ka kui professor Toomas Liiv) ning eritasid kõrget kunsti igast poorist.

Asja juurde. Pagana pika sissejuhatuse kirjutasin... Tahtsin öelda, et Wimbergi kogu on väga lahe. Samade kaante vahel on absurdi, kena klassikalist värssi koos oma rütmide ja riimidega, vabavärssi, vemmalvärssi ning meenutused, mida ehk värssideks pidada polegi põhjust. Ausalt. Ma õpetan just kuuendikele Jaak Urmeti enda õpiku järgi luulele iseloomulikke tunnuseid ning see, mida Wimberg oma kogus luuletuse pähe esitab, pole õpiku järgi luule. Mu kuuendikud ütlevad selle peale: "Õpetaja, ma ei saa midagi aru, mis mees see Wimberg ometi on?" Ja siis ma räägin neile sajandat korda, et Wimberg on lahe mees, kelle õpiklute järgi nad õpiuvad juba teist aastat ja üleüldse mõtles tema "Buratino tegutseb jälle" seriaali välja ja on igatpidi vahva noor mees. Veel nkord end distsipliinile allutada püüdes märgin, et mulle ei meeldi selle kogu need tsüklid, mis neid va klassikalisi luulendamise võimalusi kasutavad (I ja II siis). Alates "Eurooppast" läheb tonaalsus järjest üles ning võõrkeelne lõpp mu meelest näitab veel eriti selgesti lugejale koha kätte. Selles mõttes, et kui kellelgi oli kahtlusi, kas tegu on luule ja väärt lugemisega, siis võiks ju mõnele tädile otsaette laiatada teadmisega, et mingil põhjusel on: 1. kulka toetanud selle teose väljaandmist (järelikult luule); 2. mingil põhjusel on keegi võtnud vaevaks lugusid tõlkida (järelikult väärtuslik).

Igaks juhuks märgin ära, et Wimberg on kasutanud oma lapsepõlve fotosid ning loodki on inspireeritud lapsepõlvest. Soojad ja helged ning see muudabki teose minu jaoks "söödavaks" ning lähedaseks. Tore raamat, mida ma soovitan oma taibudel sirvida ning ilmselt näppan kirjanikuhärralt oma tundide jaoks paar mõtet ka. Et ikka lapsi loovamalt kirjutama panna! Ma arvan, et kallis kooliwend pole vastu.

Ühest assotsiatsioonist sama teemaga seoses veel... Kunagi oli Kessul plaanis kirjutada raamat oma vanemate Lipa majast. Seda muidugi seni kuni Wimberg oma (debüüt?)romaaniga "Lipamäe" maha sai :P

Lemmikpeatükid-lood loetlen ikka ka üles: "Päkapikud" (ülilahe mõte!!! olen ise sadu kordi rääkinud sarnaseid lugusid ning veel rohkematel kordadel kuulanud, lugeda oli väga südant soojendav, teate küll, lapsepõlv tuligi meelde), "Eurooppa" esimene lugu "Kolm katset kirjutada Eurooppast", mis sobib ülilahedalt näitlikustama värsiloomet (ausõna, ma lähen ja lajatan oma nuntsidele nende näidetega pähe, ma loodan, et nad ei vahi mind lolli näo ja tühja pilguga, vaid oskavad samavõrd vaimustuda. mnjah, pean neid vaimustama :P), "Eurooppa 2. Puhkus Luksemburgis" maanijate-lood (hirnu herneks!!! aga kuna ma olen õpetaja ja veel noor ja närvid pole päriselt ja lõpuni korrast ära, siis pakkusid need lood mulle lõbu, pluss muidugi äratundmisrõõm, sest ma olen ka pritisikatega ringi jooksnud, loopinud ragulkaga tinaplönne, õginud pakkide viisi maisipulkasid ning üritanud kleepuvaid näppe vastu pükse puhtaks nühkida)... Tegelikult. Kui nüüd aus olla, siis ülejäänud lood meeldivad mulle erinevatel põhjustel samamoodi, nii et mis ma siin ikka hakkan ette ära jutustama, mis veel juhtub. Vanaisa-lood on head, midagi pehmet ja maa järele lõhnavat. Tekitab mus taas igatsuse. Tahaks, et oleks ka kuskil vanaisa või vanaema. Et oleks alles see puu, mille otsas ma mängisin, et oleks alles vanaisa asjad verandal, et oleks vanaema padi telekatoa tugitoolis ja vanaema pehmed käed kallistamas kui maalt lahkun.

Nüüd ma saan aru, et Wimberg ikka tõesti ei ole suur ja kole koll, kellena teda pedas ringi töllerdamas nägin. Isegi tema täiesti kummalised möiratused, millega ta neiudele koridoris ligi kargas, tunduvad praegu naljakad ja põhjendatud. Nii et mõelge, mida kirjandus teeb - ühe muudab normaalseks ja teisele pakub tagantjärele põhjendusi, miks üks pikk poiss teise korruse koridoris karjumas käis.

Lugege. Hoolimata õigekirjavigadest, mida kirjanikuhärra raamatusse on ohtralt sisse pikkinud, on tegemist väga laheda raamatuga. Lastele ja täiskasvanutele. Viimastele enamgi. Nõuka-aja lapsed nagu me oleme.

Ahjaa. Suomeksi "Oi banaanit!" and in English "A jam jar story" on lemmikukesed võõrkeelsetest üllitistest.

"Kärppsed"
Wimberg, 2006
Kujunduas Aapo ilves
Küljendas Jan Rahman
Kaanefoto tegi Jaan Pehk
Teised fotod autori albumitest
Tänusõnad Kulkale
Tõlked Mika Keränen ja Kalju Kruusa
Trükitud AS Pakett trükikojas

50 vastust iseendale

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Jah, Rootsis aastatel 1632-1654 valitsenud kuninganna järgi (eluaastad 1626-1689, oma aja haritumaid naisi, kunsti ja kirjanduse metseen). Nimi on isa pandud ja ta üritas seda juba mu vanemale õele sokutada, aga siis astusid vanaema ja ema vahele :P


2. Millal viimati nutsid?
Reedel migereenihoo ajal, tean küll, et siis läheb hullemaks, aga paar pisarat poetasin. Nutnud-nutnud pole juba kuid.


3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Omast arust on mul kena käekiri, aga mu õpilased kiputavad pidevalt selle kallal näägutama. Nad nimelt ei saa midagi aru, tähed on sügavalt vasakule kaldu ja üksteise otsas, t-tähte teen nagu saksa keele tunnis õpetati ning s-täht pole pea kunagi normaalselt seotud. Ja suurt jotti ma ka teha ei oska (:P)


4. Mis on su lemmiklõunasöök?
Makaron hakkliha ja magus-hapu kastmega.


5. Kas sul on lapsi?
Isiklikke ei ole, olen 5 lapse tädi.


6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Vist küll. Ma olen nimelt lollilt lojaalne.


7. Kas oled tihti sarkastiline?
Väga. Igasugune sarkasm ja iroonia on mu parimad sõbrad. Mulle meeldivad viltused naljad.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei, aga peaks.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Ei, aga kavatsen kevadel teha elu esimesed langevarjuhüpped.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Efq omad, sorti ei tea, sest ise ostan ainult müslisid.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
ALATI.

12. Kas pead end tugevaks?
Ikka. Lähen kas või läbi halli kivi.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Väike Tom (vanilje)

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Inimest.

15. Roosa või punane?
Punane.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Olen liiga korralik, armastan totruseni vanu asju ja rutiini, tahan kontrollida ja veel kord kontrollida, seetõttu riskin harva.

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Igatsen seda, et pooleliolevad asjatoimetused, nt magistriõpingud saaksid lõpetatud.


18. Millise asja ostsid endale viimati?
Ma üritan mitte asju osta, aga pühapäeval ostisn bürootarbeid ja näovee.

19. Mida hetkel igatsed?
Rahu ja vaikust.


20. Mida viimati sõid?
Müslit banaani ja maasika-vaarika jogurtiga.

21. Mida hetkel kuulad?
Arvuti häälitsusi ja akna alt mööda sõitvaid autosid. Vihma ja porilompide häält.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Sinine, must või roosakasbeež.

23. Lemmiklõhn?
Blue


24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Trizaga

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Jalgpall.


26. Su Juuksevärv?
Loomulik.

27. Su silmade värv?
Sinine.

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei, teatris kasutan prille, muidu kissitan niisama.

29. Lemmiktoit?

Pasta (hakkliha, igasugused juustud jne).

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Õnnelikud lõpud.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Üleeile öösel vaatasin mingit jaubart Silvester Stallone´iga filmi, pealkirja ei tea.

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Must T-särk.

33. Suvi või talv?
Ilus suvi ja ilusam talv.

34. Kallistused või suudlused?
Kallistused :)))

35. Lemmikmagustoit?
Šokolaad ja küpsis šokolaadis :)

36. Mis raamatut hetkel loed?
Wimberg "Kärppsed" ja Sarah Bryant-Bertaili "Space and time in epic theater".

37. Mida su hiirematt kujutab?
Mul pole hiirematti :P

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Praegu käib "Kodu keset linna" olen seljaga teleka poole, aga enne "Seitsmeseid uudiseid" küll kiikasin.

39. Lemmikheli?
Vaikus ja väikese lapse nohin.

40. Rolling Stones või The Beatles?
The Beatles.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
USA

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Vist ei ole.

43. Kus sa sündisid?
Tartus.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Sada ikka :)

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Septembris tüübil olid mingid sõbrad, tutvusime ja vist unustasin ka :) Aga tutvus, mis püsib, on uus kolleeg, kes on päris kena inimene.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Ma ei oska küll kedagi nimetada.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Mmm. Kunagi oli Sirbis selline rubriik nagu "Minu päevik", mis hiljem raamatuna avaldati. Väga raju lugemine, peaaegu nagu mõne inimese blogi, midagi sarnast võiks olla. Piinlik tunnistada, aga ma ei mäleta autorit :(

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Mees.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Kassina.

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Ma olen juba lugenud neid ankeete, mis mulle huvi on pakkunud :)

Tõepoolest, we´re good

Täna said chicad ametliku vastuse meie esimesele taotlusele. Meie projektikene sai raha, jei! Nii et ma saan öelda, et endiselt on positiivsete vastuste protsent minu osalusel valminud projektide puhul 100. Muhahahhaaa. ´

Mis tähendab, et tahaks veel kirjutada, lihtsalt selles mõttes, et rooste ei läheks. Eriti hea on kirjutada siis, kui keegi on nn musta töö ära teinud ning tead, et mingid tühjad lahtrid taotleja jmt kohta täidab veel keegi kolmas ;) Sisuliselt... Ma arvan, et filoloogid ja humanitaarid üldisemalt on head projektikirjutajad, neil lihtsalt jutt jookseb, reeglina on mullikesi õpetatud ajama ning ma leian, et oleks kurjast, kui pärast nii pikki õpinguid UT-is ei saaks sel tasemel mulistamisega hakkama :P

Tõepoolest. Mul on hea meel, et püha üritus pole hukule määratud, vaid saab kenasti üsna pea avalikumalt hoo sisse. Pidu plaksmaisi, paukpadrunite ning pasunatega :) Kutsed saadetakse varsti laiali ning ma pidin ka kutse saama, kuigi... No ma läheksin ilma ka kohale, sest seltskond on megalahe ning kõik teevad asja südamega. Mulle meeldivad südamega tehtud asjad. Homme toimub üks kaua-tehtud-kaunikene-otse-südamest üritust. Loodan, et kõik läheb kenasti ning ma ei pea pettuma.

P.S. Kolmapäeval kell kolm pean olema korraga:

1. UT-is

2. Klassijuhatajatunnis

3. Konsultatsioonitunnis

4. Võrkpallitrennis

5. Lauluproovis

Wth?! Sel nädalal jääb UT-is käimata, nuuks. Äkki järgmiseks nädalaks jõuangi rohkem end ette valmistada. Artiklimõte ei lase elada ning ettekandeke kummitab kuklas. Viimane üsna käskivalt ja kõhedaks muutvalt. Esimene tahaks võtta mingeid konkreetsemaid vorme, aga enne peaksin siiski adressaadi (pisut konkreetsema kui lihtsalt inimesed) ehk potentsiaalse auditooriumi välja mõtlema. Tjah. Tegelikult tekitab see kõhus väiksemat mõõtu keeristormi, kurgus hakkab kriipima, tahaks silmad kinni pigistada ja kõrvad kinni katta. Külm higi niriseb mööda selga. Jajah, tere, tühi paber, ma kardan sind. Kogu mu filoloogi-humanitaari julgus kaob... On ikka vahe, kas kirjutad midagi, mille kohta tead, et on lubatud laveerida - projektid - või kirjutad miskit, mida loevad sinust targemad inimesed. Mitte et ma projektide hindajaid rumalateks peaks, oh ei. Asi lihtsalt selles, et pojektid on ülisubjektiivsed, nagu nende hindaminegi, olgu kriteeriumid siis ükskõik missugused. Ühesõnaga siin ei karda ma eksida. Teisel puhul on asi teistlaadi. Tahaks ju perfektne olla :D

Ruttu tuttu!

Üks väike rõõm

Üks väike - kas või imepisike - rõõmujupike peab igas päevas olema, eks. Muidu pole ju elu elamist väärt. Üritasin välja mõelda kohe kavakindlalt selle tänase rõõmujupikese ja ei suuda valida:
1. selg valutab ning ei anna painduma ehk siis liigun nagu tõsine parditagumik;
2. hääl on täiesti kähe 90 minutist vartateismelistest ning 45 minutist pärispubedest;
3. mõningad planeeritud töökohustused jäid täitmata, sest plikad ei ilmunud kohale;
4. arvuti oli nii aeglane, et kartsin siiralt, et tüüp viskab sussid püsti;
5. koju tulles pidin turnima läbi remonditava raudteeülesõidu, mis nägi välja ja tundus talla all nagu lainetav pasameri;
6. üks on köögis nii kõvasti pliiti kütnud, et terve maja haiseb;
7. kiisu ei saa aru, et enam pole suvi ning teeb välisukse pidevalt lahti...

Tegelikult. Vaatamata eelpool väljatoodud "elu-on-üks-hädaorg" nimekirjale, oli täna üle pika aja normaalne esmaspäev. Koju jõudsin ka väga kiiresti ühtki asja ostmata.

Nii et ma olen ära teeninud sooja toa, väikese müslibari ning tänase 4. tassitäie jumalate jooki kohvi.

Pühapäevaõhtune masterplan!

Ajee. Kui kõik lugemiskontrollid - kolme klassi jagu "Pan Kleksi akadeemia", "Meelise" ja "Müütiliste muistendite" kohta - said parandatud, oli nädalavahetus möödunud. Kuigi. Täna ometi võtsin kätte üle ei tea kui pika aja Sarah Bryant-Bertaili "Space ant time in epic theater. The brechtian legacy". Nii et natuke on tänasest päevast kasu ka olnud :D Nii tund või poolteist puurisin seda, siis tuli köh-köh ja kramp jalga. Ühesõnaga meenusid igasugused vabandused, miks edasi lugeda enam ei saa. Kusjuures mul on endiselt tunne, et ma olen seda raamatut juba varem sirvinud või isegi lugenud. Jutt on tuttav ja näited ka. Huvitav, kas on võimalik, et kolm-neli aastat tagasi seda lugesin? Arvestades, et see raamat on pliiatsijoontest vaba ja väga kenasti koheldud - kahtlustan, et peale heade õppejõudude polegi keegi seda lugenud - on see vist siiski vähetõenäoline.

Teatrimõtteid on pea täis. Kooli omasid ka. Huvitav, kumb peale jääb? Njah, praegusel hetkel ei võida ei Sprite ega janu, sest ma lähen vasakule ära. Endiselt on seal voodi.

Pirn pani pirni

Kuidas poes aru saada, kas need pirnid (pyrus communis), mida sa endale koju kavatsed tarida, on normaalsed või mitte? Ma nimelt mõtlesin välja, et ma ei viitsi igal päeval poes käia ja kui ma ei käi, siis jääb ka šokolaadiahvatlusi vähemaks :P Mis omakorda tähendab, et pean enne Konsumiringi hoolega läbi mõtlema, mida ja mitmeks päevaks ma ostan. Tjah. Plaan on kiita, aga... Eelmisel nädalal eriti ei töötanud. Või... töötas, aga ma ise panin nõrka. Kolmandal päeval kui poodi sattusin, siis ostsin juba mõttetuid asju, a la kätekreem. Täna ei läinud sugugi paremini, mille tulemusel on mul nüüd kodus hunnik vatiutakaid, millega ma loodetavasti midagi ei tee.

Samas olen ma ju tubli ka olnud - terve nädala pole Kaubamajas käinud :)))) Osturalli läks must mööda nagu niuhti! Kuigi olgem ausad, vahepeal pidin ennast sundima, et sinna mitte minna. Tõepoolest, aga mul on tunne, et ma olen millestki ilma jäänud... oli pidu ja mind polnud kutsutud. Kuigi peamine põhjus, miks ma sinna ei läinud on naeruväärselt väike summa pangaarvel ning hirmuäratavalt suur miinus krediidil. Mitte valesti aru saada! Ma ei kurda millegi üle, ainult et esialgu on kole harjumatu, et peab: 1. maksma krediidilt kasutatud raha tagasi; 2. maksma õppelaenu tagasi. Viimasega tuleb kiiresti harjuda, sest makseid on veel ja veel tulemas. Vaatasin graafikust, et aastal 2012 läheb kuumakse alla 1000 krooni :D Esimesega aga ei tohi harjuda, eksju. Krediitkaart sai ju tehtud, et Dellu eest maksta. Dellu maksin tegelikult kinni puhkuserahadest, aga septembrikuised õppelaenuintressid tulid juba osaliselt krediidi pealt... Nagu ka muu väike ninn-nänn 3 korral poes käies... Ja tulemus on irvitav miinus...

Rahast pole viisakas rääkida, ma tean, aga ma arvan, et aeg-ajalt peab rahaasjadele päris tõsiselt mõtlema. Eelarve tegemises olen ma viimasel ajal kuidagi nõrk. Või noh, ütleme otse välja, ma sakin eelarvest kinnipidamises :D Pabereid produtseerida ma oskan, ausalt.

Tulles nüüd tagasi püstitatud pirniprobleemi juurde... Ma ei vali peaaegu kunagi kõige odavamaid asju poes. Kõige kallimaid ka mitte. Võtan keskmised. Täna ladusin poolteist kilo pirne silma pilgutamata kotti. Ja siis avastasin, et teisele poole oli keegi õunte keskele hoopis ahvatlevama välimuse ning odavama hinnaga puuviljad asetanud. Hästi kasvatatud inimesena ei jätnud ma oma kotti vedelema, et teist sorti endale krabada. Ostsin need junnid - saate juba aru, kuhu ma sihin? - ära ja tulin tulema. Kuradi vastikud!!! Mitte seetõttu, et nad kallimad olid või miskit. Ei. Lihtsalt need maitsevad nagu... kaka.

Nii et mille järgi ma peaksin pirne valima??? Anyone? Välimus, hind, sisetunne???

Teatrimäng

Järjepidevuse mõttes märgin, et eile käisime teatris. Reko Lundani "Suurema kurbuseta" lavastas Vanemuise suures majas Ingo Normet, esikas oli septembri alguses Draama ajal ning eilne etendus, see on siis 12. oktoober oli kenasti välja müüdud. Silm haaras üht tühja kohta teises reas ja üle saali veel vist kaht üksikut kohakest. Märkimisväärne, aga olen aru saanud PN-i ja teiste vanemuislastest asjapulkade intervjuudest, et on täiesti normaalne etendused välja müüa. Millegipärast meenub mulle paari aasta tagune aeg, mil polnud üldse pileteid saada, kusjuures vaadata polnud ka midagi :P

See selleks. Eilsest etendusest. 1. rea paremas servas istuda ei ole just meelakkumine, mul on tänagi veel kael kange ning ka selg ei anna just kergesti painduma. Panin just tähele, kuidas ma lükkan edasi seda hetke, mil midagi ütlen...

Teatris räägitakse sageli mingist teatriimest, mis tabab vaatajat-mängijat ning siis ongi elamus kindlustatud. Ma olin eile... Talumatu vaataja. Mind härisid kõik need vaatajad, kes naersid. Jah, oli küll natuke naljakas, natuke võis naerda, eriti esimeses vaatuses, kus lugu sellisena polnud veel päriselt lahti rullunud ning Kersti Heinloo ja Markus Luik kehastasid lapsi. Laste puhul on lihtsam naljana midagi võtta. Vähemalt mul küll. Nojah. Teises vaatuses oli lugu täiesti must, st traagiline. Ja miski minus kriipis igal korral valusalt, kui täies meheeas reedeõhtused tibiga teatrisse tulnud tüübid rämehäälselt naerda räuskasid. Naersid teised ka, aga see oli... rafineeritum. Ühesõnaga, vaatajaid ma ei talu, isegi kui etendus on okei.

Etendusest. Avastasin positiivse leiuna Markus Luige, keda vaid mõnel korral laval olen näinud ning kes mulle nt "Tühirannas" jättis negatiivse mulje - olekuga, mitte mänguga. 12-aastase Akina oli ta väga tore, ka 15-aastaselt oli teda tore jälgida. See esimene hetk, mil ta koos Kersti Heinlooga lavale tuleb, oli tore :) Tema kõhetu kuju kindlustas usku sellesse, et nad kehastavad pisikesi kaksikuid, kes iseendaga hakkama peavad saama. See, et Kersti juuksevärv mulle ei meeldi, on minu probleem, onju :) Tegelikult oli üle pika aja Kerstit ka heameel näha. Need tema lihvitud liigutused on nüüd kuidagi hoopis elulähedasemad. Ma ei tea, kas see meeldib mulle, varem tundus ta lihtsalt ebamaine oma perfektsuses, aga nüüd oli temas teatud rohmakust. Ehk oli see rollis? Samas. Egas kõik eelnevad rollid eeldanud haiglase mõisapreili peent joont, eks. Seda eeldasid ainult Mati Undi lavastused :P Igatahes on nüüd põnev jälgida, kuhu ja mil moel ta edasi läheb, sest variante ju jagub (eriti Eesti Draamateatri kontekstis - kas Maria Klenskaja, Ülle Kaljuste või kellegi kolmanda jälgedes...).

Aa. Lugu on muidugi lihtne (appi, pole olemas lihtsaid lugusid, aga LIHTNE on öelda "lihtne"): mehel ja naisel on kaksikud lapsed, poiss ja tüdruk. Ühel hetkel otsustab ema lahkuda, öeldes, et aasta pärast võtab lapsed enda juurde. Väidetavalt läheb õppima. Noh. Lapsed elavad koos isaga, kes esmapilgul on joodik, kes seltsib lombaka mehega, joob temaga oma kodus ning tassib sinna ka naist, kelle kohta räägitakse, et ta lõdva püksikummiga on. Lapsed muidugi häbenevad seda. Isa otsustab ühel päeval, ei teagi, miks, joomise maha jätta ja läheb lahutatute laupäevaõhtusele tansulkale, kus ta kohtub Juttaga. Jutta elab koos emaga, kes naeruväärsusteni teda ninnu-nännutab ning samas emotsionaalse väljapressimisega tegeleb. Igatahes hakkab Jutta ja Risto, keda järjekindlalt Ripaks kutsutakse, vahel asi susisema ning kuigi Jutta ema on vastu, nad abielluvad. Kaksikud Aki ja Liisa on rõõmsad ning aeg-ajalt külastavad ka ema, kes on sopajoodik ning lastelt joogiraha kerjab. Aeg läheb edasi ning Jutta jääb üksi koju, sest Ripa on pidevalt tööl, raha on vähe, lapsed on pubekad ning Jutta vaimne tervis halveneb järsult. Ilmneb, et tal on ilmselt skisofreenia ning koos oma emaga on Jutta seda seni Ripa ja laste eest varjanud. Igatahes tabab Juttat atakk ning pere saab tema seisundist teada. Kui Aki ja Liisa leeriealiseks saavad, on kohal ka alkohoolikust ema, kelle peale Aki eriti vihastab. No raamib seda lugu Aki ja Liisa ema haiglasolek - alkohoolikult on viimased tõmblused, on olnud ajuverejooks. Liisa on elu elanud nii, et on end jaganud ema-isa ja ebaõnnestunud abielude vahel. On kibestunud. Aki on kõike seda eitanud, on edukas ja sama kibestunud. Vat selline lugu. Vägivallalugu on ka, Aki lööb Juttat ja kohe kõvasti. Ühesõnaga maksis selle eest, et ta ema on joodik kätte hoopsitükkis haigele Juttale...

Nii. Aki ja Liisa osatäitjatest ma juba rääkisin. Markus Luik, olgu veelkord öeldud, üllatas. Kersti Heinloo oli oma tuntud headuses, aga pisut muutunud. Minu jaoks huvitavamakski kui varem, sest ma ei osanud sellist Kerstit oodata ning ikka väike värin oli sees, et mis veel tulekul ;)

Loomulikult ei saa ma üle-ümber Riho Kütsarist, kes Ripana laval. Kütsari puhul oli mu jaoks arusaamatu see muutus, mis tegelast tabas: jätan joomise maha. Arusaamatu, aga loos oli see niimoodi sees, ainult et mingit põhjendust mängus ma ei näinud. Muidugi meeldib mulle kainet inimest mängiv Kütsar rohkem. Selline soe ja tore, isegi siis, kui jõhkrutses. Mis toob mu kohe Helena Merzinini, kes Juttana üles astus. Ühesõnaga see Kütsari-Merzini duett on juba mitmeid aastaid tuttav ning siinkohal võib meenutada, et esimene märkimisväärseim sarnane koos olek minu jaoks oli "Salemi nõidades", kus nad kahekesi üht abielupaari kehastasid, tehes seda võimatult sümpaatselt ja muutes mõttetu kostüümidraama elavaks. Helena Merzini kohta kasutan ma viimasel ajal ainult küündimatut ja mittemidagi ütlevat sõna "tore", sest ta ongi tore ning ma ei viitsi siia kirjutada, mida ja miks temast arvan. Kunagi hiljem. Võib-olla sellesama lavastuse juurde tagasi tulles. Helena oli õhkõrn, pisemgi (tuule)hoog pidi teda kallutama ning murdma. Oh, ma ei hakka siin rolliportreed tegema, kuigi siinkohal on päris suur kiusatus :)

Merle Jäägerit tahtsin ka rääkida. No mis ma oskan öelda, Jääger paneb täiega üle. Irma Salmela oli naljakas, oli küll, see pepp, mis pool meetrit tagapool tuli, pidev kõhulahtisuse ja puristamise jutt, pluti-pluti ja ninnu-nännu oma lapsele, meeleheitlik käik Helsingisse... Tjah. Inimesed naersid Mercat jälgides, tõesti naersid, ma ka mingi aja. Aga. Mu meelest ei olnud naljakas see, kui kummardama tulles oli Merca ikka veel rollis. See etendus oli ju kurva lõpuga, miks inimesi rõõmustada-lõbustada? Oleks ju võinud jätta nad järele mõtlema?! Ah. Ühesõnaga. Kui ma ütlen Merca, siis ma mõtlen muide automaatselt "Koma", nii et jah :P

Martin Kõivust polnud ma enne eilset etendust vist midagi kuulnud. Vat nii teatrikauge olengi :) Igatahes nägi ta kena välja ning see on ju põhiline, eks :D Värske nägu ja meeldiv pealekauba. Sama meeldiv oli kunagi ka Tanel Jonase nägu, kes vahepeal kuskile kadunud oli, vähemalt minu jaoks küll. Perttina tegigi esimese suurema osatäitmise (minu jaoks taas!) jätkuks neile "sutsudele", mida varem näinud olin. Kuna alkohooliku nägemine tekitab minus teatud õõvastust, siis esimene hetk teda nähes suhteliselt kivistas mu. Mu igapäevane teekond läheb kodutute öömajast mööda ning karkudega purjus tüüpe kohtab pidevalt... Nii et Jonas oli justkui elust lavale komberdanud. Kuna ma päris-elus üritan sellistest inimestest üle vaadata, siis nüüd laval mul seda võimalust ei olnud. Näitleja tegi hea rolli, mhmh.

Ma pole veel Aki ja Liisa ema mänginud Külliki Saldrest rääkinud. Tjah. Mängis dressidega alkohoolikut. Mhmh. Vaata, mida ma Tanel Jonase kohta kirjutasin ja mõtle, kas ma nautisin seda tegelaskuju... Ei nautinud. Külliki Saldre muide vist ise ka mitte, kuidagi rabistav oli Hanna. Komistav ja koba. Üldse mitte nii bravuurikas või siis alandlik kui alkohoolikust oodata. Ma ei tea, mulle tundus, et näitleja ei uskunud hästi tegelast ning seetõttu mängis lihtsalt tänaval nähtud joodiknaist. Suhe lastega oli visandatud, pilk, mis juhtunule pöörati, oli laste oma, ema põhjendusi ei antud, kuigi vahepeal olid need nn hetked, kus emale valgust anti ja tema heitlusi kajastati. Ei olnud eriti veenvad. Lihtsalt see sisekõne esitamine on äärmiselt keeruline ja mulle tundub, et Normet ei olnud siin piisavalt Saldret aidanud. Ma olen varemgi tajunud temas teatud ebakindlust, aga jah, praegu oli see väga lajatav ning ma arvan küll, et lavastaja oleks saanud siin üht-teist ette võtta. Muide. Dressides naised... Harilik Eestimaa :) Mulle tundub, et maal on sarnane pilt täiesti tavaline, seal näevad sellised, nagu Külliki välja ka mittejoodikutest naised :) Ühesõnaga. Külliki Saldre, kellde haiglasolek raamistas seda lugu, ei olnud asetatud lavastaja poolt sellele kohale, kus ma oleks tahtnud teda näha. Oli jäetud ripakile, pidi ise vaatama, kuhu sobib. Sobis ainult siis, kui lapsed külla tulid. Muidu oli suhteliselt kõrvaline tegelane. Aga võib-olla ongi nii, et see, kes ajendab midagi, ei sekku enam... Ma ei tea.

Ingo Normetist juba rääkisin. Et Külliki Saldre oli omapead jäetud, Merca tegi, mis tahtis ning Riho Kütsar ja Helena Merzin vedisid vankri auga finišisse. Need nn sisekõne hetked olid pisut nõmedad. Samuti häiris mind kohutavalt etenduse alguses Kerstile suunatud ning pidevalt muutuv valgustus. Väga väsitav ning närviliseks tegev (kollased prožed, mis kahandasid-kasvatasid valgussõõri, paar korda kustusid, et uuesti süttida, suunatult otse ülevalt ning paremalt küljelt). Valguskunstniki oli Airi Eras. Aga muud ma valguse kohta ei ütle. Aa. Punane valgus oli ka ikka paar korda (puu taga Unt :P). Küll aga sama inimese ja ilmselt siis ka Ingi suunatud lavakujunduse kohta. Nimelt. Need sambad. Need sambad olid "Kaotajate" sambad. Ausalt. See oli Linnateatri lavaauk Vanemuise suure maja laval. Ausalt. See, et taustale puud olid pildistet, tekitas minus The Beatlesi "Norwegian woodi" meeleolu :P

Aga muidu ikka Soome ime värk. Näidati tavalisi soomlasi, kellel on mured. Uskumatu, eks ole. Polnud isegi ülekaalulised lapsed, kellel liig suured riided ja tennised liig suurte kehade ja jalgade otsas. Ingo oli ühtlasi teinud ka loole stsenaariumi, mis tähendab, et ta oli selle soomlaste loo tegelikult kirjutanud eestlaste looks. Vahet pole, me oleme vist samavõrd vaimuhaiged, nii et äratundmine on siiski garanteeritud.

Minge teatrisse. Ausalt. Elu on "pask ja põrgu," kui tsiteerida lavastust, aga mis sellest. Lavastuse pealkiri mu meelest viitab, et tegu on komöödiaga... Võib-olla sellepärast ma olingi talumatu vaatajat. Krt, äkki peaks enne etendust lugema kavalehe läbi?

Või viskama peast kõik kaalutlused ja ainult vaatama... ja süüdimatult naerma?

Pildid http://www.vanemuine.ee Järgmine etendus juba 23. oktoobril ikka Vanemuise suures majas.

Väsinud jutt

Täna tegin sellesügisese magamisrekordi. Ehk siis ei karanud nädalavahetusel kell 7 üles, vaid ärkasin pisut enne kümmet. Kas pole vahva? Tegelikult on muidugi väsimus suur ning seetõttu kangutan end igal tööpäeva hommikul vägisi voodist välja. Igal hommikul mõtlen, et panen kella hilisemaks helisema või ei paneks üldse helisema... Midagi hullu pole, aga kuna sügiserutiin on sisse tulnud, siis tuli ka väsimus. Tegelikult on see muidugi hea :) Piinav ja painav on aga see kiirus, millega päevad mööduvad. Kolm viimast nädalat on möödunud... Ma ei tea, liiga kiiresti. Neljapäeviti avastan, et juba on nädal läbi ning miskit justkui polegi teinud.

Mul on kodus 4 hunnikut töid. Ma pole ka sel nädalal ühtki sekundit masterplanile kulutanud. Läbikukkumine. Kahe nädala pärast on 1 nädal vaheaega. Kas siis tegelen masterplaniga? Ei soju sel teemal enam! Enne kui miskit tegema hakkan :P

Pilt on eelmisest reedest, mil õpsipäev oli. Jajah, loomulikult jätsin pildile "Jalutuskäik vikerkaarel" oma jalajäljed. Sinised, punased ja veel mingit värvi. Riivisin guašše hiljem pimsiga neli päeva maha, ka saun ei aidanud. Njah, aga nüüd on lallud puhtad, stressipalli kasutan igapäevase kaaslasena ning söögi liigtarbimise võrgust, millesse eelmisel reedel sattusin, pole siiani välja saanud. Kaalunumber tõuseb pidurdamatult, aga ka selle üle ei viitsi pikalt mõelda, sest see ei aita.

Ööööö

Ma olen kuri ja ülbe. Või siis ülbelt kuri. Ei teagi, miks, aga kuidagi on täna õhtupoolikul kodus olles kulm kogu aeg kortsus olnud ning suunurgad kramplikult allapoole veetud. Iu-iu värk on. Detailidesse ei lasku, aga on noh.

Hommik muide, oli ilus. Neljapäeviti on seni alati hommik ilus olnud ;) Tundsin täna keset päeva, et nii helge ja kerge on olla. Teised olid justkui laibastunud ning tigedad, vaatasin neid ja ei suutnud aru saada, kas mul on midagi viga, et ma ei tigetse või on nemad pisut. Koju jõudes sain muidugi aru, et mina lihtsalt mossan kodus mitte tööl :P

Tühjus töllerdab endiselt.

Müra tapab

Ma ei saa aru, miks on nii, et reklaami ajal karjub televiisor nurgas nagu meeletu. Mitte ühtegi krõbinat-krabinat-sahinat-plärinat, ainult puhas litt otsaesisele, et meie pesupulber on lihtsalt kõige pulbrilisem ning meie levialal ei julge linnud ka lennata. Kohe kui eetrisse lastakse kõll, mis reklaamipausi lõppu tähistab, on kohal mingi räme ragisemine-kolisemine-mölisemine. Ebanormaalne. Mul tekib tunne, et tahangi ainult reklaame vaadata, kõik muu on liiga väsitav.

Üldse on mul tunne, et müra on ümberringi rämedalt palju. Tööl on pidev õiendamine-sahistamine-naermine-karjumine-palumine-sosistamine ja sada muud häält. Pidevalt tunne, et vaikust pole olemas. Koju tulles tahan seda vaikust, naudingi. Ma võin ja olengi tundide kaupa ilma taustahäälte ja rääkimiseta. Iga valjem krõbin on kuulda ja ärritab. Tahaks totaalset vaikust. Mitte kurjakuulutavat, vaid sellist, mis ei kohusta millekski. Kahjuks õnnestub viimast väga harva saavutada. Ja siis ühel hetkel vajutan pulti ning mu tuba on täis lärmi.

Väsimus. Kolm nädalat on möödunud väga kiiresti. Ühtki neist asjadest, mis planeeritud oli, pole ma suutnud ära teha. Ainult möödapääsmatud tööasjad, sest seal ei saa midagi ripakile jätta. Loomulikult on mingeid mõttetuid lisapingeid. Tulevad ja sunnivad tegema asju, mida ma teha ei taha.

Ma ei tea, kas ootangi nädalalõppu. Tundub, et nüüd lähevad päevad veel kiiremini ning mõnes mõttes on see hirmutav. Ei saa kuidagi hoogu väiksemaks. Ma ei tea, kas tahangi seda, aga sama tempoga edasi minna ma eriti kaua ei jõua. Teate seda tunnet, kus tahad olla kõiges ja kõigi ees kõige parem? See ongi see igapäevaelu ja need normid, mis mina endale olen seadnud. Loomulikult pean ma pidevalt pettuma ning see kulutab kohutavalt. Ma olen asunud kohandamise teele, teate küll, et iseennast mitte kulutada, hindan ümber teatud asju, õigupoolest püüan vaadata mööda neist asjust, mis on küll olulised, aga mida mina muuta ei saa. Kui ma selle oskuse omandan, pole ma enda silmis parem inimene, kuid loodetavasti pole ma siis enam nii frustrueerunud kui praegu.

Teeme kompromisse ning säilitame teatud optimismi või mis?

Vasakule ära.

Grrr

Üks EPLi reklaami ostnud firma on eriliselt tark olnud. Nimelt lendab üle ekraani kenasti lennuk, millest üks niidike välja tuleb ning hiirega kenasti kaasa töllerdab. Lõppkokkuvõte on muidugi selline, et lennuk on hiireklahvi all ning ootab pardale minekut ehk siis reklaamil klikkimist, mis samuti kohale on ilmunud - ühest ekraani äärest teise umbka 5 cm. Nii. Millest mu pahameel? Seda faking reklaami ei ole võimalik kinni panna. Krt. Ma tahan vaadata EPLI esilehte ja ma ei saa seda teha.

Täna uudiseid ei loe. Vat nii.

Weirdo

Ühesõnaga. Ma istun arvuti ees ja võtan hoogu, et valmis teha kolm lugemiskontrolli. Muidugi mõista on mul neid umbes... homme vaja. Mitte ei saa aru, miks ma nimekirja olen pannud raamatuid, mille kohta mul töid olemas pole.

Ma ütlen, et viimane kord. Njah. Olgem nüüd ausad: ongi viimane klass, mida ma veel õpetanud ei ole, seega edaspidi võiksid ju kõik lugemiskontrollid olemas olla :P

Tänan jumalat, et on olemas Käsh, Internet ja mõningane mõistuse raasuke.

******
Alates reedest on tööl toimunud üritus, mille nimi on "Totaalne ülesöömine". Reedel oli õpside päev - sõin alates üheksast kuni õhtul üheksani. Esmaspäeval oli õpside päeva järgne esmaspäev - sõin tõenäoliselt terve kilo kringlit ja sain nisutoodete üledoosi. Täna, st teisipäeval, tähistati sünnipäevi - muidugi sõin paar juppi kooki. Magu on juba sellises seisus, et nõuab kolossaalseid toidukoguseid. Appi. Kõht on nagu pall ning põhimõtteliselt pole erilist vahet kas olla 7 kuud rase või pidevalt ülesöönud seisundis. Ökaaaaaaaaa.

******
Mania grandiosat põdev kontrollifriik lahkub arvuti eest. Kõht ei lase enam istuda ja olla. Töö tahab tegemist ja uni magamist. Ma luban endale, et ma teen tõuse istesse ka edaspidi ning homme lähen jooksma, kui sajab nii vähe vihma nagu täna... Ja Selverisse ei lähe. Täitsa lõpp, sattusin täna lõksu ja tulemuseks oli Heinzi ketšup ja kaks megaodavat dušigeeli. Laadapäevad on tugevatele, mitte minusugustele rottidele, kes satuvad ostuhullusesse dušigeeli nähes.

******
Ja kas teie teate, kes on UT peahoone kõige olulisem inimene? Mina tean, see on see tädi, kes jagab võtmeid ning vaatab neljast kaamerast talle telekasse jooksvat staatilist pilti ph pikkadest koridoridest. Pilt on mustvalge ja pisut udune. Võib-olla see värvide ja erilise tegevuse puudumine tegi daamikese suhteliselt tigedaks, kui ma ta eest laualt ülikooli hoonetega kaarte endale paarkümmend kotti ladusin. Isver-susver. Ma ei saa aru, miks need seal on... Miks mul neid vaja on, on juba teine teema.

******
I know, that I´m a weirdo.

Jurist ja rataste parkimisest

Tulime täna T.-ga taas suhteliselt hilja koos koju. Otsustasime Utlibi juures läbi käia, sest seal avati möödunud nädalavahetusel mälestusmärk armsale Jurile. Panin pildid ka siia (http://www.ut.ee ja www.postimees.ee Sille Annuk).

Mõtlesin, et jutt terastorudest on halb nali. Njah. Lähenesime ausambale - jah, seda nimetatakse ausambaks - raamatukogu peaukse poolt, st siis Juri kukla tagant. Need, kes näinud-käinud, saavad juba aru, millest ma räägin. Nimelt on kõigepealt umbes 12 meetrit purskkaeve ja siis tulevad terastorud, mis samuti vett purskavad ning peaksid ka (nagu ma ajalehest lugesin) Juri soengut muutma hakkama. Viis juuksekarva on need, mis seda soengut muudavad. Lisaks on nn basseinis värvilised lambid (roheline-sinine-punane), mis teatud intervalli järel plingivad ning ma ei tea, kas tegu oli silmapette või millegi muuga, aga igatahes tundus mulle, et ka vee purskamiskõrgus muutus. Teate, kuna ma lähenesin peaukse juurest, siis tekkis mul kohe väike paralleel... Nimelt oli peaukse ees olevas jalgrattahoidlas täna väga palju rattaid. Mõne küljes kohe üsna mitu. Ja siis kui ma jõudsin Jurini, avastasin, et terastorud meenutavad vägagi neidsamu rattaparkimise torusid. Igaks juhuks on keegi naljahammas tõmmanud traadi ausamba servale (mööda äärt jookseb ja on maast umbes 30 cm kõrgusel). Kas teate, miks see seal on? Lisaks muidugi sellele, et jalga tõstvaid koeri eemale hoida... See on seal selleks, et keegi oma ratast ausamba külge ei lukustaks. Mhmh.

Üritasin netist leida pilti sellest, mida silmas pean, aga mida pole, see on torude pilt :P Muide. Need purskkaevud endiselt purskavad vett igasse ilmakaarde väljaspool basseine. Juba oli keegi loopinud hull-keerulisse torudesüsteemi münte. Ja iriseda tahan ma selle üle, et kuigi kogu Tartu 375-aastase ülikooli tõttu uue särava meigikihiga kaeti (et vanaduskortse varjata), on raamatukogu ees ja purskkaevu, st nüüd siis ausamba ümber, endiselt tänaval plaadid, mis on viltu laotud, pragunenud ja pärinevad kusagilt 1980ndate lõpust... Hommikul mööda Narva maanteed ja Riia tänavat tööle sõites vaatasin ma pärast suurt Turu silda kõnniteid - teate need, mis asuvad turuhoone juures... Nojah. Need on rohtu kasvanud. Seal ei kõnnita. Need plaadid olekski võinud Utlibi ette tuua. Ma tean, et värvi järgi ei sobi, sest see on ikkagi betoonarhitektuur ja mida iganes, aga vähemalt oleks tee: 1. sirge; 2. terve.

Juri on paigas ja kui ma just ei satu öösel Utlibi juurde, et purskkaevude valgusmängu vaadata, siis pean kannatama valgete suveöödeni, sest talveks ju Jurile juukseid ei eraldata :P

Pühapäeval panen tühja

Täna olen...

...teinud 100 tõusu istesse;
...jooksunud 2 oma tavalist ringi;
...parandanud 42 kontrolltööd;
...lugenud 22 kirjandit;
...kuulanud 15 lugu Metallicat;
...kuulanud 18 lugu Ursulat (3 korda);
...lugenud 15 postitust blogipuust;
...kell 7 hommikul voodist välja karanud;
...1 masinatäie pesu pesnud;
...triikinud 2 teksad, 1 viikarid, 6 T-särki ja 1 triiksärgi;
...maksnud Konsumis söögi eest 269 krooni;
...söönud 3 korda sooja toitu;
...toidukordade vahel olen söönud 2 müsli-bari ja 3 nektariini;
...vaadanud 1. korda saadet "Tantsud tähtedega";
...vahetanud 11 korral eelnimetatud saate ajal telekanalit (iga tantsu ajal korra, lisaks siis, kui Jaanika Mölder nimetas Luisat Kaisaks; kui Merle Liivak teatas, et Rootis on vabariik ning siis hiljem parandas ennast).

Väga mõttetu päev. Ma ju ütlesin, et pühapäeval panen tühja. Aga jumala pärast, vahel on sellist tühjapanemist vaja, sest akukesed vajavad laadimist ning mõtted klaarimist.

Mille muu taustal seda kõike ikka teha kui tavapärase vihikuhunniku, külmetava varba ning hajevil pilguga?!

Kui Sulle pakutakse koolitust, kas Sa osaled?

Täna hommikul meilboksi avades leidsin sealt järgmise kirja. Kuna inimestel-ettevõtetel on õigus privaatsusele, võtsin neile viitavad osad maha.

******
Saavutama õppimine
From: XY
Sent: Sat 10/06/07 6:10 PM
To: aadresspoleoluline @ postkast.com


Tere, Kriux!

Pakun Sulle võimalust osaleda Peep Vainu 3-päevasel "Saavutama õppimise" koolitusel, mis toimub Pärnus 13.-15. novembril veel käesoleval aastal.

Tean, et tegemist on töönädala sees toimuva koolitusega, mille jaoks on raske aega leida. Samas toimub see konkreetne koolitus vaid kord aastas ning osalemine on sel korral Sinule tasuta. Transpordi- ja majutuskulude kate või majutuskoht Pärnus tuleb Sul endal leida.

Lisainfot kursuse kohta leiad firma Vain ja Partnerid kodulehelt: http://www.vain.ee/index.php?lang=est&main_id=33

Tagatised osalejatele: http://www.vain.ee/index.php?linker=true&id=69&lang=est
Nagu lugesid, pakub firma 100% raha tagasi garantiid, juhul kui teise päeva lõunaks Sa tunned, et see koolitus pole Sinu jaoks või Sa ei vaja seda praegusel ajahetkel.

Soovin, et Sa otsustaksid positiivselt. Ma ei ole kindel, et saan teist sellist võimalust Sulle lähema paari aasta jooksul pakkuda. Olen aga täesti kindel, et osalemisest tõuseb tulu nii Sulle endale kui Eesti asjale ning see on üks võimalus öelda Sulle aitäh selle töö eest, mida oled organisatsiooni heaks teinud.

Ma ei anna Sulle kahjuks palju aega otsustamiseks. Palun ole hea mõtle järgi ja anna mulle kolmapäeval (10.10) teada, kas soovid ja saad osaleda või mitte.

Tervitustega
XY
Eesti asi
******

Tegelikult Triza eile hoiatas mind, et midagi on õhus, nii et päris lambist see ei tulnud. Küll aga tekkis mul terve hulk küsimusi. Teate küll, ühelt poolt on väga suur kiusatus osaleda - ma never ever ei läheks oma ega tööandja raha eest sarnasele koolitusele. Nii et kui juba MULLE ja TASUTA, siis ju võiks, onju.

Teisalt - wtf??? Minu praktiline meel lõi silme eest mustaks, tõusid üles küsimused a la kas selle pärast ma eelmisel aastal kirjutasin öö arvelt projekte? Või teine ja veel napakam variant - kas pärast sellise kingituse vastuvõtmist pean ma Eesti asja edasi ajama? Nende tingimustel? Kui nüüd päris aus olla, siis mulle pakuti sel nädalavahetusel võimalust osaleda Eesti asja ajajate kulu ja kirjade eest Tallinnas toimuval koolitusel, aga mina ei läinud, sest mõtlesin võimalikele kohustustele, mis sellega kaasnevad. See koolitus maksis 20 korda vähem kui Vain ja Partnerite oma... Ka Soomes suurt sünnipäeva tähistamas ei käinud ma samal põhjusel.

Triza oli eile äraootaval seisukohal. Ühelt poolt on tõepoolest tööaeg ning 3 päeva keset nädalat ära käia on ülikeeruline. Lisaks hotelliarved, mis ei oleks pisikesed, aga ilmselt ei tapaks meid. Ühesõnaga on meil nüüd natuke aega mõelda ja vaadata, mis edasi saab.

Mul isiklikult pole mingit tänu tegelikult vaja. Mina tahan vaikust ja rahu.

Ja kas panite ikka tähele eestlase nõmedat jonni? Mulle pakutakse ülilahedat asja ja mida mina teen? Selle asemel, et rõõmust lakke karata analüüsin, irisen ja vingun. Tulemust mitte kuskil. Õhtul konverentskõne Trizale ja teistele asjasse puutuvatele isikutele ning siis lendame edasi.

Praegu ma veel ei tea, kas lendame Pepuga või Peputa :P

Õpetajate päev a la põrguinglid

Kuna ma olen õpetajate päeva ettevalmistustest päris palju kirjutanud, siis nüüd teen kokkuvõtte sellest, mis TEGELIKULT juhtus.

Minu päev algas 5.50 äratuskellaga. Kell 7.20 olin koolis, ma ei olnud esimene. Lapsed hakkasid riburadapidi saabuma umbes 10 minutit hiljem. Kohvilaua olime juba eelmisel õhtul katnud, nüüd oli vaja kohv valmis teha. Õpetajate tuppa hakkasid kogunema tähtsust täis pidulikus riietuses lapsed. Meie sõnumid lastele olid lühikesed, kuid informatiivsed: ärge puutuge lapsi, ärge solvake lapsi sõnaliselt, kui on probleeme, saatke libadirektori juurde. Hiljem tuli muidugi välja, et me jätsime ütlemata, et laste kohta ei tohi ka halvasti KIRJUTADA... Mõnel mehel juhtub, onju.

/Nüüd on see koht, kus ma esimest korda keset postitust oma mõtet tsenseerisin ning kogu kirjutatud jutu maha kustutasin. Ma ei taha seda postitust drafti jätta, seega avaldan siinkohal vaid need mõtted, mis kedagi ei riiva./

Lähme edasi. Hommikukohv oli kena, kuigi lapsed üht-teist unustasid (nt õpside kingitused ja laulu :P) Kõigega saime hakkama, laud oli kena, juusturullid ülijammid ning C. tüdrukute tehtud kook vapustav. Söömise teema läbis üldse tervet seda päeva: lisaks meie õpside lauale oli laud ka lastel ning meie hilisemal väljasõidul oli koguni kaks korda toitlustamine ette nähtud. Nii et eile õhtul koju tulles olin ikka suhteliselt jõuetu midagigi mõistlikku tegema (see ei ole takistanud mul täna endale toitu taldrikutäite kaupa sisse ajamast :P).

Lapsed said tundidega kenasti hakkama ja nad nägid - jälle!!! - ülilahedad välja. Ma igal korral imestan, kui neid viisakates riietes näen :) Lipsud, viigipüksid, heledad triiksärgid on teema! Tundub, et enamik neist nautis olukorda ning samas võtsid nad oma ülesannet tõsiselt. Ma ei jõudnud igaühega rääkida, aga üldiselt tundusid nad olevat rahulolevad ning päeva lõppedes ka pisut väsinud. Pole ju naljaasi tunde anda :P

Õpside tunniplaanis olid kunst, liikumine, näitlemine ja nuputamine. Esimesest tunnist võtsin täie pühendumusega osa, võib-olla lisan siia hiljem ka mõne pildi selle kohta, aga ma päris kindlalt seda lubada ei saa. Igatahes on mu parem jalg siiani sinine :) Ühest tunnist võtsin veel 100 või rohkemgi protsenti osa, see oli akrobaatika. Üks põrguinglitest oli õpetaja, järelikult pidin kenasti kaasa tegema. Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis üle kümne aasta taas TIRELEID teha, üle KITSE karata, PEA PEAL seista ning jubeväsitavaid soojendusharjutusi teha oli tõepoolest kurnav. See, et ma hommikuti võimlen ning aeg-ajalt jooksmas käin, küll kaasa ei aidanud. Lihased on täna NIIIIIII haiged, et mul on raskusi:

1. istumise;

2. lamamise;

3. seismise;

4. pea liigutamise;

5. käte sirutamisega.

Ainsad kehaosad, kus ma ei tunne erilist piina on tagumik, kõhulihased ja jalad, kuigi viimastega oli muidugi väike krambiteema öösel üleval. Võib-olla on selles ka süüdi õpside väike väljasõit Otepää Golfiklubisse, kus me parditagumikku pidime tegema ning mingeid lööke, mille nime ma ära olen unustanud, harjutama pidime... Otepääl oli muidu tore, v.a. see, et saunast kadus pea täielikult vesi ja see, mis dušist nirises oli jääkülm. Arvake, kes viimasena pesema asus?!

Taipasin praegu, et ma endiselt ei suuda kogu eilset päeva enda jaoks kenasti läbi mõelda ja kirja panna. Nagu põrguinglid ütlevad: LIIGA mõnus :P Esmaspäeval me igatahes seda teema enam ei puuduta, sest märkamatult on kohale hiilinud veerandilõpp ning meitel organiseerimistöö tõttu kontrolltööd tegemata.

Juba eile õhtul koju tulles mõtlesin, et mul on vedanud. Kolleegide ja põrguinglitega :) Uskumatu, et ma nii kirjutan, onju, aga nii ma mõtlen. Põrguinglitega koos oleme koos igasugusest saastast läbi läinud ja ellu jäänud. Ma loodan, et viimased 8 kuud lähevad samamoodi. Juba esmaspäeval vihastavad nad mu täiega välja ja hakkame otsast peale jonnima, aga nii see peabki olema, sest elu on seiklus ja taevas pole piir :P Ma vaatasin just enne nende tehtud pilte ja mõtlesin endamisi:

"Kuidas ma saaksin neid mitte armastada?"

500. kiixuva postituse teemaks on...

Mulle, kes ma olen saanud põhjaliku ja parima hariduse, mis Eestis kirjanduse alal saada annab, on blogides ringlev raamatute nimekiri plinkiv punane nupp, millele olen tahtnud juba esimesest korrast peale, kui sarnase postituse leidsin, vajutada. Täna on see päev, mil ma selle nalja ära teen. Viide on viimasele blogile, kus seda teemat kohtasin.

Siin on 106 raamatut, mida saidil Library Things on kasutajate poolt kõige rohkem märgitud „mitteloetuks”. Rasvasena märgin, mis on loetud, kursiivis need, mida alustasin, aga ei suutnud lõpetada ja kriipsutan läbi need, mis ei meeldinud.

Jonathan Strange & Mr Norrell
Anna Karenina - mu teismeea lemmikraamat
Kuritöö ja karistus - mu teismeea kuumad suveööd
Catch-22
Sada aastat üksindust - ülikool algas
Vihurimägi - käisin ükskord ka pedas
Silmarillion - ma olen üsna kindel, et mul on see raamat kuskil olemas, aga mitte ei tea, millest see räägib
Pii elu
Roosi nimi - see raamat on mul muide riiulil ja ootab juba päris pikalt, et ta uuesti ette võtaksin
Don Quijote - oi-oi, milline haiglane huumor, aga teismeeas oli tore :P
Moby Dick - igavuse tipp!
Ulysseus
Madame Bovary - jajah, elu on üldiselt üsna traagiline ning surm inetu (mida ma Emma Bovary sarnastest naistest arvan, on teine teema)
Odüsseia
Uhkus ja eelarvamus - mhmh, olid ajad, olid majad; õrnahingelistele, aga tegelikult: rämeeeee, igav st
Jane Eyre - mina sain suureks!!!
Lugu kahest linnast (või oli eestikeelne pealkiri “Kaks linna”)
Vennad Karamazovid - mina ei tea, aga mitte ei läinud, võib-olla nüüd juba läheks...
Guns, Germs, and Steel: The Fates of Human Societies
Sõda ja rahu - enough is enough! kaua võib ühest asjast jahuda?
Edevuse laat - vt "Uhkus ja eelarvamus"
Ajaränduri naine
Ilias
Emma - vt "Edevuse laat"
Pime palgamõrvar - jälle raisatud aeg, sest ma ei mäleta midagi...
The Kite Runner
Mrs. Dalloway - ajee, siiani kuulen kõrvus Leena Kurvet-Käosaare häält, kui keegi mainib mrs Dallowayd.
Suured lootused - vt "Emma"
American Gods
A Heartbreaking Work of Staggering Genius
Atlas Shrugged
Reading Lolita in Tehran : A Memoir in Books
Memoirs of a Geisha
Middlesex
Quicksilver
Wicked : the Life and Times of the Wicked Witch of the West
Cantenbury lood - oi, gümnaasium oli lahe!!!
The Historian : A Novel
Kunstniku noorpõlveportree - kasutu aeg, miks ma üldse loen?
Armastus koolera ajal - vt eelmist
Hea uus ilm - vt eelmist
The Fountainhead
Foucault pendel
Middlemarch
Frankenstein - oi, Kessuga oli tore koos teadust teha!
Krahv Monte Cristo - mhmh, nutsin ojadena ja seda raamatut ei taha küll enam uuesti lugeda, isegi film tekitas viha, sest ilus asi oli ära rikutud...
Dracula - vahva mõttetus
Kellavärgiga apelsin - üks jõhker, aga muljetavaldav raamat, jälle Kessuga seotud ning öökapil alati olemas (ei, ma ei ole palgamõrvar)
Anansi Boys
The Once and Future King
Vihakobarad - vinge!!!
The Poisonwood Bible : A Novel
1984 - mhmh
Inglid ja deemonid
The Inferno
Saatanlikud värsid
Mõistus ja tunded - vt kõiki eelnevaid indlemist täis raamatute kommentaare
Dorian Gray portree - once I was beautiful, young, foolish and deeply inlove, or to be honest: I´m still foolish and inlove, but now I´m old and ugly, that´s life
Lend üle käopesa - ükskord õpetasime UTis
Tuletorni juurde - ma arvan, et see on ainus raamat, mille ma kunagi kelleltki pätsanud olen, siiani on piinlik; lisaks muidugi tervitused Leena Kurvet-Käosaarele (ei, ma ei varastanud õppejõult!)
D’Urberville’de Tess - mhmh, ma olen oma vanematele siiralt tänulik, et nad raamatuid ostsid ning meid lugema suunasid
Oliver Twist - jajah
Gulliveri reisid - näkää, lapsepõlv
Hüljatud - kas saab veel pikemalt mingit mõttetut jura välja ajada? vist mitte, sest ma ju lugesin lõpuni ja lahistasin nutta, jumal tänatud, et ma nüüd nii küüniline olen :P
The Corrections
The Amazing Adventures of Kavalier and Clay
Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal
Düün
Vürst
Hälin ja raev - siinkohal taas tervitused peda õppejõule ja Viimsi keskkooli õpetajale Kirsi Rannastele! väga lahe teos ja ma ei tea, miks, aga see meenutab mulle üht tüdrukut, kellega kunagi pedas koos käisin. ta riietus alati musta ja nägi šikk ja modern välja (mitte et ma ise oleks viimase 8 aasta jooksul eriti muud värvi eelistanud...)
Angela tuhk - vt "Hea uus ilm"
Väikeste asjade jumal - jah. see meenutab gümnaasiumi kirjanduse õpetajat (tervitused Heily Soosaarele).
A People’s History of the United States : 1492-Present
Cryptonomicon
Neverwhere
A Confederacy of Dunces
A Short History of Nearly Everything
Dublinlased - peda!
Olemise talumatu kergus
Beloved - UT ja Leena Kurvet-Käosaar
Tapamaja, korpus viis - vt eelmist, muide, 20. sajandi kirjanduse "A" ;P
Tulipunane kirjatäht - peda!!!
Eats, Shoots & Leaves
Avaloni udud
Orüks ja Ruik - no,no, no
Collapse : How Societies Choose to Fail or Succeed
Cloud Atlas
The Confusion
Lolita - jammi, tere teismeiga!
Persuasion
Northangeri klooster
Kuristik rukkis - welcome to UT!!!!!!!! btw thank you Kirsi, et me seda 4 seminari analüüsisime, sest ma sain oma UT sisseastumiseksamil maksimumpunktid :)
Teel - vt "Beloved"
Jumalaema kirik Pariisis - nä-nä-nää, ma lugesin selle läbi umbes 6. klassis ja siis oli see veel täitsa kihvt :P
Freakonomics : A Rogue Economist Explores the Hidden Side of Everything
Zen and the Art of Motorcycle Maintenance : An Inquiry into Values
The Aeneid
Watership Down
Gravity’s Rainbow
Kääbik - paar suve tagasi, kui kõik olid vaimustusest ammu lõhkenud, võtsin kätte ja mitte ei saa aru...
Külmavereliselt : A True Account of a Multiple Murder and its Consequences
Valged hambad - mhmh.
Aarete saar - tere, lapsed!
David Copperfield - üks esimesi raamatuid, mille ise Elva raamatupoest ostsin
Kolm musketäri - jah, see oli põnev raamat, järjed olid suht jamad...

Mis ma oskan öelda, selline ma siis olengi. Kusjuures, tänases 500. postituses olen kasutanud rohkem nimesid kui varasemates postitustes kokku. Veel kord loetlen üles need õpetajad-õppejõud, kellele ma olen äärmiselt tänulik , et üht-teist lugenud olen ning maailma asjadest midagigi arvata oskan: Heily Soosaar, Kirsi Rannaste, Leena Kurvet-Käosaar.

Head õpetajate päeva!

Õpsidele pappi!

Just seda ma täna tõin. Õpsidele pappi. Käisin K.-kesega K-Rautas ning sealt sain terve rulli kõige paremat ehituspappi. Jajah. Kui preemiat ei maksta, siis anname lihtsalt papijupid kätte ja igaüks võib endale vajalikud rahatähed valmis joonistada :P

K.-kesega poes. Kõigepealt pole teenindajat, K.-ke teeb kõva häält ja iroonilise märkuse ning üks kärutav meesterahvas on nõus meid papini eskortima. Kohale jõudes arutan valjuhäälselt, et kas see papp ikka sobib. Kahelt poolt möödub noor meesterahvas, kes mõlemad korraga vastama hakkavad.

Mina: "Kas see papp värvi ka kannatab?"
I mees: "Ikka kannatab, see ju ehitusele mõeldud."
II mees: "Imab niiskuse endasse ja värv jääb peale."
Mina: "Hahaa, kas ta imab kohe palju vä?"
I mees: "Einoh, mis palju, selle vee, mis värvis on, imab sisse."
II mees kaastundlikult: "No see ikka oleneb värvitüübist, et mida te sinna peale panete."
Mina: "Kas guašše ja akvarelle kannatab?"
K.-ke naerab rämekõvasti, mehed maigutavad nagu kalad kuival, mina korjan piinlikkustundega papirulli ja löndin kassasse.

Papp on olemas, päevaks ettevalmistused tehtud ning loodetavasti ei maga ma homme sisse ning olen kenasti 7.30 koolis valmis oma lapsukesi toetava sõnaga vastu võtma :) Käisin Selveris veel viimaseid värke ostmas ning seal olid kogemata kombel laadapäevad alanud. Rääääääääääääme, aga ei taha hetkel detailidesse laskuda. Küll aga saab sealt odavalt pesureste ja koeratoitu :P

Tänan tähelepanu eest.

P.S. Minu üliukool peab juba mitu päeva sünnipäeva. Mingi hull ETV-s mängitas kiunuvat ja kribitud plaati. PIIIIInlik!!!!