Kärppsed
Umbes kuu tagasi ütles töö juures raamatukogutädi, et meil on vist üle aastate pisut raha, et tellida... raamatuid. Teate küll, mitte õpikuid, vaid päris juturaamatuid ning ta usaldas valiku tegemise meile. Arutasime omavahel, tegime suure-suure nimekirja. Saime päris paljud neist teostest, mida soovisime. Ja siis ütles raamatukogutädi, et ma võin ise minna poodi ja valida umbes 500 krooni eest luuleraamatuid. Ma lükkasin seda käiku pidevalt edasi, endal oli tädi ees piinlik, sest ma ju ometi lubasin minna. Asi ei olnudki minemises, asi oli selles, et siis ma veel ei teadnud, mida ma sealt saada tahan. Täna otsustasin, et asjad peavas siiski lõpuni tehtud olema ning läksin Mattieseni raamatuärisse.
Spontaanselt kõndisin eesti ilukirjanduse riiuli juurde, veeretasin Sass Henno "Mina olin siin" raamatut sõrmede vahel kindla plaaniga luuletuste raha arvel see soetada. Siis ma veel ei teadnud, et praegu müüakse ülilahedaid luuleraamatuid. Ma nimelt pole isiklikuks tarbeks paaril viimasel aastal ühtki luulekogu muretsenud, pole poodides vaadanudki, mida pakutakse, pigem ikka klassika, noortekad ja lastekad teemaks olnud. Soetasin:
1. Wimberg "Käppsed"
2. Fagira D. Morti "Normaalsuse etalon"
3. Jan Kaus "Aeg on vaha"
4. InBoil "Kaheksakümmend üheksa"
5.-9. neli erinevat Contra pisikest raamatukest ca 33 eeku tükk.
Kokku läks see pisike meelelahutus maksma 497 krooni ning juba praegu näen, et on hea valik ning nii tahaks samu raamatuid ka oma isiklikule raamaturiiulile (seda muidugi juhul, kui ma endale LÕPUKS raamaturiiuli ostan).
Lugesin ühe hingetõmbega Wimbergi "Kärppsed" läbi. See ongi selline raamat, mida ühe hingetõmbega peab lugema, sest kui pooleli jätad, siis sa edasi ei taha lugeda ja jääd paljustki ilma. Kaanefoto suurele Belarusi-nimelisele traktorile järgneb (moto?) "Bzzzzz..." siis 119 lehekülge sisu (sh kümmekond luulendust suomeksi ja kümmekond in English Mika Keräneni ja Kalju Kruusa tõlked) ning 120 lehel tasakaalustav väljajuhatus "Žžžžžž..." Ma peaksin vist mainima, et kui mina pedas õppisin (jah, ka selline fakt kuulub mu elulukku, et aastake istusin pealinnas Narva mnt äärses peda peahoones või keeltemajas ja näppsisin naba), siis Wimberg oli juba mõne hea aasta samas koolis pingikest nühkinud. Oli selline Burattino moodi pikk ja pisut ohmoon poiss, kellest mina küll aru ei saanud, mida ta tahtis ja mida õigupoolest rääkis, sest diktsioon oli tal kohutav. Koos Rooste ja Sillaga kööberdasid mööda maja, ajasid oma TNT asja just ning alustasid esimeste lainetustega. Tegelikult olid nad muidugi moodustanud jumaldava ringi - nii tundus see vähemalt väljaspool seisjatele - ümber Tünga-Tomi (tuntud ka kui professor Toomas Liiv) ning eritasid kõrget kunsti igast poorist.
Asja juurde. Pagana pika sissejuhatuse kirjutasin... Tahtsin öelda, et Wimbergi kogu on väga lahe. Samade kaante vahel on absurdi, kena klassikalist värssi koos oma rütmide ja riimidega, vabavärssi, vemmalvärssi ning meenutused, mida ehk värssideks pidada polegi põhjust. Ausalt. Ma õpetan just kuuendikele Jaak Urmeti enda õpiku järgi luulele iseloomulikke tunnuseid ning see, mida Wimberg oma kogus luuletuse pähe esitab, pole õpiku järgi luule. Mu kuuendikud ütlevad selle peale: "Õpetaja, ma ei saa midagi aru, mis mees see Wimberg ometi on?" Ja siis ma räägin neile sajandat korda, et Wimberg on lahe mees, kelle õpiklute järgi nad õpiuvad juba teist aastat ja üleüldse mõtles tema "Buratino tegutseb jälle" seriaali välja ja on igatpidi vahva noor mees. Veel nkord end distsipliinile allutada püüdes märgin, et mulle ei meeldi selle kogu need tsüklid, mis neid va klassikalisi luulendamise võimalusi kasutavad (I ja II siis). Alates "Eurooppast" läheb tonaalsus järjest üles ning võõrkeelne lõpp mu meelest näitab veel eriti selgesti lugejale koha kätte. Selles mõttes, et kui kellelgi oli kahtlusi, kas tegu on luule ja väärt lugemisega, siis võiks ju mõnele tädile otsaette laiatada teadmisega, et mingil põhjusel on: 1. kulka toetanud selle teose väljaandmist (järelikult luule); 2. mingil põhjusel on keegi võtnud vaevaks lugusid tõlkida (järelikult väärtuslik).
Igaks juhuks märgin ära, et Wimberg on kasutanud oma lapsepõlve fotosid ning loodki on inspireeritud lapsepõlvest. Soojad ja helged ning see muudabki teose minu jaoks "söödavaks" ning lähedaseks. Tore raamat, mida ma soovitan oma taibudel sirvida ning ilmselt näppan kirjanikuhärralt oma tundide jaoks paar mõtet ka. Et ikka lapsi loovamalt kirjutama panna! Ma arvan, et kallis kooliwend pole vastu.
Ühest assotsiatsioonist sama teemaga seoses veel... Kunagi oli Kessul plaanis kirjutada raamat oma vanemate Lipa majast. Seda muidugi seni kuni Wimberg oma (debüüt?)romaaniga "Lipamäe" maha sai :P
Lemmikpeatükid-lood loetlen ikka ka üles: "Päkapikud" (ülilahe mõte!!! olen ise sadu kordi rääkinud sarnaseid lugusid ning veel rohkematel kordadel kuulanud, lugeda oli väga südant soojendav, teate küll, lapsepõlv tuligi meelde), "Eurooppa" esimene lugu "Kolm katset kirjutada Eurooppast", mis sobib ülilahedalt näitlikustama värsiloomet (ausõna, ma lähen ja lajatan oma nuntsidele nende näidetega pähe, ma loodan, et nad ei vahi mind lolli näo ja tühja pilguga, vaid oskavad samavõrd vaimustuda. mnjah, pean neid vaimustama :P), "Eurooppa 2. Puhkus Luksemburgis" maanijate-lood (hirnu herneks!!! aga kuna ma olen õpetaja ja veel noor ja närvid pole päriselt ja lõpuni korrast ära, siis pakkusid need lood mulle lõbu, pluss muidugi äratundmisrõõm, sest ma olen ka pritisikatega ringi jooksnud, loopinud ragulkaga tinaplönne, õginud pakkide viisi maisipulkasid ning üritanud kleepuvaid näppe vastu pükse puhtaks nühkida)... Tegelikult. Kui nüüd aus olla, siis ülejäänud lood meeldivad mulle erinevatel põhjustel samamoodi, nii et mis ma siin ikka hakkan ette ära jutustama, mis veel juhtub. Vanaisa-lood on head, midagi pehmet ja maa järele lõhnavat. Tekitab mus taas igatsuse. Tahaks, et oleks ka kuskil vanaisa või vanaema. Et oleks alles see puu, mille otsas ma mängisin, et oleks alles vanaisa asjad verandal, et oleks vanaema padi telekatoa tugitoolis ja vanaema pehmed käed kallistamas kui maalt lahkun.
Nüüd ma saan aru, et Wimberg ikka tõesti ei ole suur ja kole koll, kellena teda pedas ringi töllerdamas nägin. Isegi tema täiesti kummalised möiratused, millega ta neiudele koridoris ligi kargas, tunduvad praegu naljakad ja põhjendatud. Nii et mõelge, mida kirjandus teeb - ühe muudab normaalseks ja teisele pakub tagantjärele põhjendusi, miks üks pikk poiss teise korruse koridoris karjumas käis.
Lugege. Hoolimata õigekirjavigadest, mida kirjanikuhärra raamatusse on ohtralt sisse pikkinud, on tegemist väga laheda raamatuga. Lastele ja täiskasvanutele. Viimastele enamgi. Nõuka-aja lapsed nagu me oleme.
Ahjaa. Suomeksi "Oi banaanit!" and in English "A jam jar story" on lemmikukesed võõrkeelsetest üllitistest.
"Kärppsed"
Wimberg, 2006
Kujunduas Aapo ilves
Küljendas Jan Rahman
Kaanefoto tegi Jaan Pehk
Teised fotod autori albumitest
Tänusõnad Kulkale
Tõlked Mika Keränen ja Kalju Kruusa
Trükitud AS Pakett trükikojas
Spontaanselt kõndisin eesti ilukirjanduse riiuli juurde, veeretasin Sass Henno "Mina olin siin" raamatut sõrmede vahel kindla plaaniga luuletuste raha arvel see soetada. Siis ma veel ei teadnud, et praegu müüakse ülilahedaid luuleraamatuid. Ma nimelt pole isiklikuks tarbeks paaril viimasel aastal ühtki luulekogu muretsenud, pole poodides vaadanudki, mida pakutakse, pigem ikka klassika, noortekad ja lastekad teemaks olnud. Soetasin:
1. Wimberg "Käppsed"
2. Fagira D. Morti "Normaalsuse etalon"
3. Jan Kaus "Aeg on vaha"
4. InBoil "Kaheksakümmend üheksa"
5.-9. neli erinevat Contra pisikest raamatukest ca 33 eeku tükk.
Kokku läks see pisike meelelahutus maksma 497 krooni ning juba praegu näen, et on hea valik ning nii tahaks samu raamatuid ka oma isiklikule raamaturiiulile (seda muidugi juhul, kui ma endale LÕPUKS raamaturiiuli ostan).
Lugesin ühe hingetõmbega Wimbergi "Kärppsed" läbi. See ongi selline raamat, mida ühe hingetõmbega peab lugema, sest kui pooleli jätad, siis sa edasi ei taha lugeda ja jääd paljustki ilma. Kaanefoto suurele Belarusi-nimelisele traktorile järgneb (moto?) "Bzzzzz..." siis 119 lehekülge sisu (sh kümmekond luulendust suomeksi ja kümmekond in English Mika Keräneni ja Kalju Kruusa tõlked) ning 120 lehel tasakaalustav väljajuhatus "Žžžžžž..." Ma peaksin vist mainima, et kui mina pedas õppisin (jah, ka selline fakt kuulub mu elulukku, et aastake istusin pealinnas Narva mnt äärses peda peahoones või keeltemajas ja näppsisin naba), siis Wimberg oli juba mõne hea aasta samas koolis pingikest nühkinud. Oli selline Burattino moodi pikk ja pisut ohmoon poiss, kellest mina küll aru ei saanud, mida ta tahtis ja mida õigupoolest rääkis, sest diktsioon oli tal kohutav. Koos Rooste ja Sillaga kööberdasid mööda maja, ajasid oma TNT asja just ning alustasid esimeste lainetustega. Tegelikult olid nad muidugi moodustanud jumaldava ringi - nii tundus see vähemalt väljaspool seisjatele - ümber Tünga-Tomi (tuntud ka kui professor Toomas Liiv) ning eritasid kõrget kunsti igast poorist.Asja juurde. Pagana pika sissejuhatuse kirjutasin... Tahtsin öelda, et Wimbergi kogu on väga lahe. Samade kaante vahel on absurdi, kena klassikalist värssi koos oma rütmide ja riimidega, vabavärssi, vemmalvärssi ning meenutused, mida ehk värssideks pidada polegi põhjust. Ausalt. Ma õpetan just kuuendikele Jaak Urmeti enda õpiku järgi luulele iseloomulikke tunnuseid ning see, mida Wimberg oma kogus luuletuse pähe esitab, pole õpiku järgi luule. Mu kuuendikud ütlevad selle peale: "Õpetaja, ma ei saa midagi aru, mis mees see Wimberg ometi on?" Ja siis ma räägin neile sajandat korda, et Wimberg on lahe mees, kelle õpiklute järgi nad õpiuvad juba teist aastat ja üleüldse mõtles tema "Buratino tegutseb jälle" seriaali välja ja on igatpidi vahva noor mees. Veel nkord end distsipliinile allutada püüdes märgin, et mulle ei meeldi selle kogu need tsüklid, mis neid va klassikalisi luulendamise võimalusi kasutavad (I ja II siis). Alates "Eurooppast" läheb tonaalsus järjest üles ning võõrkeelne lõpp mu meelest näitab veel eriti selgesti lugejale koha kätte. Selles mõttes, et kui kellelgi oli kahtlusi, kas tegu on luule ja väärt lugemisega, siis võiks ju mõnele tädile otsaette laiatada teadmisega, et mingil põhjusel on: 1. kulka toetanud selle teose väljaandmist (järelikult luule); 2. mingil põhjusel on keegi võtnud vaevaks lugusid tõlkida (järelikult väärtuslik).
Igaks juhuks märgin ära, et Wimberg on kasutanud oma lapsepõlve fotosid ning loodki on inspireeritud lapsepõlvest. Soojad ja helged ning see muudabki teose minu jaoks "söödavaks" ning lähedaseks. Tore raamat, mida ma soovitan oma taibudel sirvida ning ilmselt näppan kirjanikuhärralt oma tundide jaoks paar mõtet ka. Et ikka lapsi loovamalt kirjutama panna! Ma arvan, et kallis kooliwend pole vastu.
Ühest assotsiatsioonist sama teemaga seoses veel... Kunagi oli Kessul plaanis kirjutada raamat oma vanemate Lipa majast. Seda muidugi seni kuni Wimberg oma (debüüt?)romaaniga "Lipamäe" maha sai :P
Lemmikpeatükid-lood loetlen ikka ka üles: "Päkapikud" (ülilahe mõte!!! olen ise sadu kordi rääkinud sarnaseid lugusid ning veel rohkematel kordadel kuulanud, lugeda oli väga südant soojendav, teate küll, lapsepõlv tuligi meelde), "Eurooppa" esimene lugu "Kolm katset kirjutada Eurooppast", mis sobib ülilahedalt näitlikustama värsiloomet (ausõna, ma lähen ja lajatan oma nuntsidele nende näidetega pähe, ma loodan, et nad ei vahi mind lolli näo ja tühja pilguga, vaid oskavad samavõrd vaimustuda. mnjah, pean neid vaimustama :P), "Eurooppa 2. Puhkus Luksemburgis" maanijate-lood (hirnu herneks!!! aga kuna ma olen õpetaja ja veel noor ja närvid pole päriselt ja lõpuni korrast ära, siis pakkusid need lood mulle lõbu, pluss muidugi äratundmisrõõm, sest ma olen ka pritisikatega ringi jooksnud, loopinud ragulkaga tinaplönne, õginud pakkide viisi maisipulkasid ning üritanud kleepuvaid näppe vastu pükse puhtaks nühkida)... Tegelikult. Kui nüüd aus olla, siis ülejäänud lood meeldivad mulle erinevatel põhjustel samamoodi, nii et mis ma siin ikka hakkan ette ära jutustama, mis veel juhtub. Vanaisa-lood on head, midagi pehmet ja maa järele lõhnavat. Tekitab mus taas igatsuse. Tahaks, et oleks ka kuskil vanaisa või vanaema. Et oleks alles see puu, mille otsas ma mängisin, et oleks alles vanaisa asjad verandal, et oleks vanaema padi telekatoa tugitoolis ja vanaema pehmed käed kallistamas kui maalt lahkun.
Nüüd ma saan aru, et Wimberg ikka tõesti ei ole suur ja kole koll, kellena teda pedas ringi töllerdamas nägin. Isegi tema täiesti kummalised möiratused, millega ta neiudele koridoris ligi kargas, tunduvad praegu naljakad ja põhjendatud. Nii et mõelge, mida kirjandus teeb - ühe muudab normaalseks ja teisele pakub tagantjärele põhjendusi, miks üks pikk poiss teise korruse koridoris karjumas käis.
Lugege. Hoolimata õigekirjavigadest, mida kirjanikuhärra raamatusse on ohtralt sisse pikkinud, on tegemist väga laheda raamatuga. Lastele ja täiskasvanutele. Viimastele enamgi. Nõuka-aja lapsed nagu me oleme.
Ahjaa. Suomeksi "Oi banaanit!" and in English "A jam jar story" on lemmikukesed võõrkeelsetest üllitistest.
"Kärppsed"
Wimberg, 2006
Kujunduas Aapo ilves
Küljendas Jan Rahman
Kaanefoto tegi Jaan Pehk
Teised fotod autori albumitest
Tänusõnad Kulkale
Tõlked Mika Keränen ja Kalju Kruusa
Trükitud AS Pakett trükikojas
Sildid: lugeja sünd, Töö
Kirjutas Kriux kell 9:14 PM
