Väsinud jutt

Täna tegin sellesügisese magamisrekordi. Ehk siis ei karanud nädalavahetusel kell 7 üles, vaid ärkasin pisut enne kümmet. Kas pole vahva? Tegelikult on muidugi väsimus suur ning seetõttu kangutan end igal tööpäeva hommikul vägisi voodist välja. Igal hommikul mõtlen, et panen kella hilisemaks helisema või ei paneks üldse helisema... Midagi hullu pole, aga kuna sügiserutiin on sisse tulnud, siis tuli ka väsimus. Tegelikult on see muidugi hea :) Piinav ja painav on aga see kiirus, millega päevad mööduvad. Kolm viimast nädalat on möödunud... Ma ei tea, liiga kiiresti. Neljapäeviti avastan, et juba on nädal läbi ning miskit justkui polegi teinud.

Mul on kodus 4 hunnikut töid. Ma pole ka sel nädalal ühtki sekundit masterplanile kulutanud. Läbikukkumine. Kahe nädala pärast on 1 nädal vaheaega. Kas siis tegelen masterplaniga? Ei soju sel teemal enam! Enne kui miskit tegema hakkan :P

Pilt on eelmisest reedest, mil õpsipäev oli. Jajah, loomulikult jätsin pildile "Jalutuskäik vikerkaarel" oma jalajäljed. Sinised, punased ja veel mingit värvi. Riivisin guašše hiljem pimsiga neli päeva maha, ka saun ei aidanud. Njah, aga nüüd on lallud puhtad, stressipalli kasutan igapäevase kaaslasena ning söögi liigtarbimise võrgust, millesse eelmisel reedel sattusin, pole siiani välja saanud. Kaalunumber tõuseb pidurdamatult, aga ka selle üle ei viitsi pikalt mõelda, sest see ei aita.