Müra tapab
Ma ei saa aru, miks on nii, et reklaami ajal karjub televiisor nurgas nagu meeletu. Mitte ühtegi krõbinat-krabinat-sahinat-plärinat, ainult puhas litt otsaesisele, et meie pesupulber on lihtsalt kõige pulbrilisem ning meie levialal ei julge linnud ka lennata. Kohe kui eetrisse lastakse kõll, mis reklaamipausi lõppu tähistab, on kohal mingi räme ragisemine-kolisemine-mölisemine. Ebanormaalne. Mul tekib tunne, et tahangi ainult reklaame vaadata, kõik muu on liiga väsitav.
Üldse on mul tunne, et müra on ümberringi rämedalt palju. Tööl on pidev õiendamine-sahistamine-naermine-karjumine-palumine-sosistamine ja sada muud häält. Pidevalt tunne, et vaikust pole olemas. Koju tulles tahan seda vaikust, naudingi. Ma võin ja olengi tundide kaupa ilma taustahäälte ja rääkimiseta. Iga valjem krõbin on kuulda ja ärritab. Tahaks totaalset vaikust. Mitte kurjakuulutavat, vaid sellist, mis ei kohusta millekski. Kahjuks õnnestub viimast väga harva saavutada. Ja siis ühel hetkel vajutan pulti ning mu tuba on täis lärmi.
Väsimus. Kolm nädalat on möödunud väga kiiresti. Ühtki neist asjadest, mis planeeritud oli, pole ma suutnud ära teha. Ainult möödapääsmatud tööasjad, sest seal ei saa midagi ripakile jätta. Loomulikult on mingeid mõttetuid lisapingeid. Tulevad ja sunnivad tegema asju, mida ma teha ei taha.
Ma ei tea, kas ootangi nädalalõppu. Tundub, et nüüd lähevad päevad veel kiiremini ning mõnes mõttes on see hirmutav. Ei saa kuidagi hoogu väiksemaks. Ma ei tea, kas tahangi seda, aga sama tempoga edasi minna ma eriti kaua ei jõua. Teate seda tunnet, kus tahad olla kõiges ja kõigi ees kõige parem? See ongi see igapäevaelu ja need normid, mis mina endale olen seadnud. Loomulikult pean ma pidevalt pettuma ning see kulutab kohutavalt. Ma olen asunud kohandamise teele, teate küll, et iseennast mitte kulutada, hindan ümber teatud asju, õigupoolest püüan vaadata mööda neist asjust, mis on küll olulised, aga mida mina muuta ei saa. Kui ma selle oskuse omandan, pole ma enda silmis parem inimene, kuid loodetavasti pole ma siis enam nii frustrueerunud kui praegu.
Teeme kompromisse ning säilitame teatud optimismi või mis?
Vasakule ära.
Üldse on mul tunne, et müra on ümberringi rämedalt palju. Tööl on pidev õiendamine-sahistamine-naermine-karjumine-palumine-sosistamine ja sada muud häält. Pidevalt tunne, et vaikust pole olemas. Koju tulles tahan seda vaikust, naudingi. Ma võin ja olengi tundide kaupa ilma taustahäälte ja rääkimiseta. Iga valjem krõbin on kuulda ja ärritab. Tahaks totaalset vaikust. Mitte kurjakuulutavat, vaid sellist, mis ei kohusta millekski. Kahjuks õnnestub viimast väga harva saavutada. Ja siis ühel hetkel vajutan pulti ning mu tuba on täis lärmi.
Väsimus. Kolm nädalat on möödunud väga kiiresti. Ühtki neist asjadest, mis planeeritud oli, pole ma suutnud ära teha. Ainult möödapääsmatud tööasjad, sest seal ei saa midagi ripakile jätta. Loomulikult on mingeid mõttetuid lisapingeid. Tulevad ja sunnivad tegema asju, mida ma teha ei taha.
Ma ei tea, kas ootangi nädalalõppu. Tundub, et nüüd lähevad päevad veel kiiremini ning mõnes mõttes on see hirmutav. Ei saa kuidagi hoogu väiksemaks. Ma ei tea, kas tahangi seda, aga sama tempoga edasi minna ma eriti kaua ei jõua. Teate seda tunnet, kus tahad olla kõiges ja kõigi ees kõige parem? See ongi see igapäevaelu ja need normid, mis mina endale olen seadnud. Loomulikult pean ma pidevalt pettuma ning see kulutab kohutavalt. Ma olen asunud kohandamise teele, teate küll, et iseennast mitte kulutada, hindan ümber teatud asju, õigupoolest püüan vaadata mööda neist asjust, mis on küll olulised, aga mida mina muuta ei saa. Kui ma selle oskuse omandan, pole ma enda silmis parem inimene, kuid loodetavasti pole ma siis enam nii frustrueerunud kui praegu.
Teeme kompromisse ning säilitame teatud optimismi või mis?
Vasakule ära.
Kirjutas Kriux kell 10:17 PM
