Õpetajate päev a la põrguinglid

Kuna ma olen õpetajate päeva ettevalmistustest päris palju kirjutanud, siis nüüd teen kokkuvõtte sellest, mis TEGELIKULT juhtus.

Minu päev algas 5.50 äratuskellaga. Kell 7.20 olin koolis, ma ei olnud esimene. Lapsed hakkasid riburadapidi saabuma umbes 10 minutit hiljem. Kohvilaua olime juba eelmisel õhtul katnud, nüüd oli vaja kohv valmis teha. Õpetajate tuppa hakkasid kogunema tähtsust täis pidulikus riietuses lapsed. Meie sõnumid lastele olid lühikesed, kuid informatiivsed: ärge puutuge lapsi, ärge solvake lapsi sõnaliselt, kui on probleeme, saatke libadirektori juurde. Hiljem tuli muidugi välja, et me jätsime ütlemata, et laste kohta ei tohi ka halvasti KIRJUTADA... Mõnel mehel juhtub, onju.

/Nüüd on see koht, kus ma esimest korda keset postitust oma mõtet tsenseerisin ning kogu kirjutatud jutu maha kustutasin. Ma ei taha seda postitust drafti jätta, seega avaldan siinkohal vaid need mõtted, mis kedagi ei riiva./

Lähme edasi. Hommikukohv oli kena, kuigi lapsed üht-teist unustasid (nt õpside kingitused ja laulu :P) Kõigega saime hakkama, laud oli kena, juusturullid ülijammid ning C. tüdrukute tehtud kook vapustav. Söömise teema läbis üldse tervet seda päeva: lisaks meie õpside lauale oli laud ka lastel ning meie hilisemal väljasõidul oli koguni kaks korda toitlustamine ette nähtud. Nii et eile õhtul koju tulles olin ikka suhteliselt jõuetu midagigi mõistlikku tegema (see ei ole takistanud mul täna endale toitu taldrikutäite kaupa sisse ajamast :P).

Lapsed said tundidega kenasti hakkama ja nad nägid - jälle!!! - ülilahedad välja. Ma igal korral imestan, kui neid viisakates riietes näen :) Lipsud, viigipüksid, heledad triiksärgid on teema! Tundub, et enamik neist nautis olukorda ning samas võtsid nad oma ülesannet tõsiselt. Ma ei jõudnud igaühega rääkida, aga üldiselt tundusid nad olevat rahulolevad ning päeva lõppedes ka pisut väsinud. Pole ju naljaasi tunde anda :P

Õpside tunniplaanis olid kunst, liikumine, näitlemine ja nuputamine. Esimesest tunnist võtsin täie pühendumusega osa, võib-olla lisan siia hiljem ka mõne pildi selle kohta, aga ma päris kindlalt seda lubada ei saa. Igatahes on mu parem jalg siiani sinine :) Ühest tunnist võtsin veel 100 või rohkemgi protsenti osa, see oli akrobaatika. Üks põrguinglitest oli õpetaja, järelikult pidin kenasti kaasa tegema. Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis üle kümne aasta taas TIRELEID teha, üle KITSE karata, PEA PEAL seista ning jubeväsitavaid soojendusharjutusi teha oli tõepoolest kurnav. See, et ma hommikuti võimlen ning aeg-ajalt jooksmas käin, küll kaasa ei aidanud. Lihased on täna NIIIIIII haiged, et mul on raskusi:

1. istumise;

2. lamamise;

3. seismise;

4. pea liigutamise;

5. käte sirutamisega.

Ainsad kehaosad, kus ma ei tunne erilist piina on tagumik, kõhulihased ja jalad, kuigi viimastega oli muidugi väike krambiteema öösel üleval. Võib-olla on selles ka süüdi õpside väike väljasõit Otepää Golfiklubisse, kus me parditagumikku pidime tegema ning mingeid lööke, mille nime ma ära olen unustanud, harjutama pidime... Otepääl oli muidu tore, v.a. see, et saunast kadus pea täielikult vesi ja see, mis dušist nirises oli jääkülm. Arvake, kes viimasena pesema asus?!

Taipasin praegu, et ma endiselt ei suuda kogu eilset päeva enda jaoks kenasti läbi mõelda ja kirja panna. Nagu põrguinglid ütlevad: LIIGA mõnus :P Esmaspäeval me igatahes seda teema enam ei puuduta, sest märkamatult on kohale hiilinud veerandilõpp ning meitel organiseerimistöö tõttu kontrolltööd tegemata.

Juba eile õhtul koju tulles mõtlesin, et mul on vedanud. Kolleegide ja põrguinglitega :) Uskumatu, et ma nii kirjutan, onju, aga nii ma mõtlen. Põrguinglitega koos oleme koos igasugusest saastast läbi läinud ja ellu jäänud. Ma loodan, et viimased 8 kuud lähevad samamoodi. Juba esmaspäeval vihastavad nad mu täiega välja ja hakkame otsast peale jonnima, aga nii see peabki olema, sest elu on seiklus ja taevas pole piir :P Ma vaatasin just enne nende tehtud pilte ja mõtlesin endamisi:

"Kuidas ma saaksin neid mitte armastada?"