35 aastat

Proua ema ja isa tähistavad täna oma 35. pulmaastapäeva. Kuna ma ei ole nii kaua veel elanud, ei kujuta ma hästi ette, mis tunne on kellegagi nii kaua koos elada. Ilmselt on natuke tüdimust ja samas on kindlust. Selle aja peale peaksid sa ju sellest teisest kõike teadma. Või ei ole nii? Lapsed on juba suured, kõik me oleme endid kodust lahti kiskunud ning mingil viisil üritab igaüks meist mingit oma asja ajada.

Ma arvan, et mu papsil on hobuse kannatus, et ta empsiga koos on elanud. Ja emps on täis oma isalt päritud kangust, mis on lasknud tal oma jora ajades endale lõpuni kindlaks jääda. Kunagi mõtlesin ma, et oleks olnud lihtsam, kui nad ei oleks nii neetult kindlameelsed ja konservatiivsed. Siis sain aru, et tegelikult on ju mul olnud midagi, mida paljudel pole. Mul on olnud lahe lapsepõlv. Selles mõttes, et mul oli olemas nii ema kui isa, mul on olemas mälestused isaga koostehtud asjadest, paikadest, kus me koos oleme käinud. Mul on hulgaliselt igasuguseid mälestusi. Viimane aeg on need enda jaoks talletada, sest ma tean, et ka mälestustel on komme aja jooksul muutuda - mõni läheb paremaks, mõni halvemaks.

Ma ei teagi, mida on õigem soovida. Õnne?! Õnne on meil palju olnud, ma arvan, et empsil ja papsil ka.

* Pilt isa 65. sünnipäevast, autoriks E.