Teatrimäng

Järjepidevuse mõttes märgin, et eile käisime teatris. Reko Lundani "Suurema kurbuseta" lavastas Vanemuise suures majas Ingo Normet, esikas oli septembri alguses Draama ajal ning eilne etendus, see on siis 12. oktoober oli kenasti välja müüdud. Silm haaras üht tühja kohta teises reas ja üle saali veel vist kaht üksikut kohakest. Märkimisväärne, aga olen aru saanud PN-i ja teiste vanemuislastest asjapulkade intervjuudest, et on täiesti normaalne etendused välja müüa. Millegipärast meenub mulle paari aasta tagune aeg, mil polnud üldse pileteid saada, kusjuures vaadata polnud ka midagi :P

See selleks. Eilsest etendusest. 1. rea paremas servas istuda ei ole just meelakkumine, mul on tänagi veel kael kange ning ka selg ei anna just kergesti painduma. Panin just tähele, kuidas ma lükkan edasi seda hetke, mil midagi ütlen...

Teatris räägitakse sageli mingist teatriimest, mis tabab vaatajat-mängijat ning siis ongi elamus kindlustatud. Ma olin eile... Talumatu vaataja. Mind härisid kõik need vaatajad, kes naersid. Jah, oli küll natuke naljakas, natuke võis naerda, eriti esimeses vaatuses, kus lugu sellisena polnud veel päriselt lahti rullunud ning Kersti Heinloo ja Markus Luik kehastasid lapsi. Laste puhul on lihtsam naljana midagi võtta. Vähemalt mul küll. Nojah. Teises vaatuses oli lugu täiesti must, st traagiline. Ja miski minus kriipis igal korral valusalt, kui täies meheeas reedeõhtused tibiga teatrisse tulnud tüübid rämehäälselt naerda räuskasid. Naersid teised ka, aga see oli... rafineeritum. Ühesõnaga, vaatajaid ma ei talu, isegi kui etendus on okei.

Etendusest. Avastasin positiivse leiuna Markus Luige, keda vaid mõnel korral laval olen näinud ning kes mulle nt "Tühirannas" jättis negatiivse mulje - olekuga, mitte mänguga. 12-aastase Akina oli ta väga tore, ka 15-aastaselt oli teda tore jälgida. See esimene hetk, mil ta koos Kersti Heinlooga lavale tuleb, oli tore :) Tema kõhetu kuju kindlustas usku sellesse, et nad kehastavad pisikesi kaksikuid, kes iseendaga hakkama peavad saama. See, et Kersti juuksevärv mulle ei meeldi, on minu probleem, onju :) Tegelikult oli üle pika aja Kerstit ka heameel näha. Need tema lihvitud liigutused on nüüd kuidagi hoopis elulähedasemad. Ma ei tea, kas see meeldib mulle, varem tundus ta lihtsalt ebamaine oma perfektsuses, aga nüüd oli temas teatud rohmakust. Ehk oli see rollis? Samas. Egas kõik eelnevad rollid eeldanud haiglase mõisapreili peent joont, eks. Seda eeldasid ainult Mati Undi lavastused :P Igatahes on nüüd põnev jälgida, kuhu ja mil moel ta edasi läheb, sest variante ju jagub (eriti Eesti Draamateatri kontekstis - kas Maria Klenskaja, Ülle Kaljuste või kellegi kolmanda jälgedes...).

Aa. Lugu on muidugi lihtne (appi, pole olemas lihtsaid lugusid, aga LIHTNE on öelda "lihtne"): mehel ja naisel on kaksikud lapsed, poiss ja tüdruk. Ühel hetkel otsustab ema lahkuda, öeldes, et aasta pärast võtab lapsed enda juurde. Väidetavalt läheb õppima. Noh. Lapsed elavad koos isaga, kes esmapilgul on joodik, kes seltsib lombaka mehega, joob temaga oma kodus ning tassib sinna ka naist, kelle kohta räägitakse, et ta lõdva püksikummiga on. Lapsed muidugi häbenevad seda. Isa otsustab ühel päeval, ei teagi, miks, joomise maha jätta ja läheb lahutatute laupäevaõhtusele tansulkale, kus ta kohtub Juttaga. Jutta elab koos emaga, kes naeruväärsusteni teda ninnu-nännutab ning samas emotsionaalse väljapressimisega tegeleb. Igatahes hakkab Jutta ja Risto, keda järjekindlalt Ripaks kutsutakse, vahel asi susisema ning kuigi Jutta ema on vastu, nad abielluvad. Kaksikud Aki ja Liisa on rõõmsad ning aeg-ajalt külastavad ka ema, kes on sopajoodik ning lastelt joogiraha kerjab. Aeg läheb edasi ning Jutta jääb üksi koju, sest Ripa on pidevalt tööl, raha on vähe, lapsed on pubekad ning Jutta vaimne tervis halveneb järsult. Ilmneb, et tal on ilmselt skisofreenia ning koos oma emaga on Jutta seda seni Ripa ja laste eest varjanud. Igatahes tabab Juttat atakk ning pere saab tema seisundist teada. Kui Aki ja Liisa leeriealiseks saavad, on kohal ka alkohoolikust ema, kelle peale Aki eriti vihastab. No raamib seda lugu Aki ja Liisa ema haiglasolek - alkohoolikult on viimased tõmblused, on olnud ajuverejooks. Liisa on elu elanud nii, et on end jaganud ema-isa ja ebaõnnestunud abielude vahel. On kibestunud. Aki on kõike seda eitanud, on edukas ja sama kibestunud. Vat selline lugu. Vägivallalugu on ka, Aki lööb Juttat ja kohe kõvasti. Ühesõnaga maksis selle eest, et ta ema on joodik kätte hoopsitükkis haigele Juttale...

Nii. Aki ja Liisa osatäitjatest ma juba rääkisin. Markus Luik, olgu veelkord öeldud, üllatas. Kersti Heinloo oli oma tuntud headuses, aga pisut muutunud. Minu jaoks huvitavamakski kui varem, sest ma ei osanud sellist Kerstit oodata ning ikka väike värin oli sees, et mis veel tulekul ;)

Loomulikult ei saa ma üle-ümber Riho Kütsarist, kes Ripana laval. Kütsari puhul oli mu jaoks arusaamatu see muutus, mis tegelast tabas: jätan joomise maha. Arusaamatu, aga loos oli see niimoodi sees, ainult et mingit põhjendust mängus ma ei näinud. Muidugi meeldib mulle kainet inimest mängiv Kütsar rohkem. Selline soe ja tore, isegi siis, kui jõhkrutses. Mis toob mu kohe Helena Merzinini, kes Juttana üles astus. Ühesõnaga see Kütsari-Merzini duett on juba mitmeid aastaid tuttav ning siinkohal võib meenutada, et esimene märkimisväärseim sarnane koos olek minu jaoks oli "Salemi nõidades", kus nad kahekesi üht abielupaari kehastasid, tehes seda võimatult sümpaatselt ja muutes mõttetu kostüümidraama elavaks. Helena Merzini kohta kasutan ma viimasel ajal ainult küündimatut ja mittemidagi ütlevat sõna "tore", sest ta ongi tore ning ma ei viitsi siia kirjutada, mida ja miks temast arvan. Kunagi hiljem. Võib-olla sellesama lavastuse juurde tagasi tulles. Helena oli õhkõrn, pisemgi (tuule)hoog pidi teda kallutama ning murdma. Oh, ma ei hakka siin rolliportreed tegema, kuigi siinkohal on päris suur kiusatus :)

Merle Jäägerit tahtsin ka rääkida. No mis ma oskan öelda, Jääger paneb täiega üle. Irma Salmela oli naljakas, oli küll, see pepp, mis pool meetrit tagapool tuli, pidev kõhulahtisuse ja puristamise jutt, pluti-pluti ja ninnu-nännu oma lapsele, meeleheitlik käik Helsingisse... Tjah. Inimesed naersid Mercat jälgides, tõesti naersid, ma ka mingi aja. Aga. Mu meelest ei olnud naljakas see, kui kummardama tulles oli Merca ikka veel rollis. See etendus oli ju kurva lõpuga, miks inimesi rõõmustada-lõbustada? Oleks ju võinud jätta nad järele mõtlema?! Ah. Ühesõnaga. Kui ma ütlen Merca, siis ma mõtlen muide automaatselt "Koma", nii et jah :P

Martin Kõivust polnud ma enne eilset etendust vist midagi kuulnud. Vat nii teatrikauge olengi :) Igatahes nägi ta kena välja ning see on ju põhiline, eks :D Värske nägu ja meeldiv pealekauba. Sama meeldiv oli kunagi ka Tanel Jonase nägu, kes vahepeal kuskile kadunud oli, vähemalt minu jaoks küll. Perttina tegigi esimese suurema osatäitmise (minu jaoks taas!) jätkuks neile "sutsudele", mida varem näinud olin. Kuna alkohooliku nägemine tekitab minus teatud õõvastust, siis esimene hetk teda nähes suhteliselt kivistas mu. Mu igapäevane teekond läheb kodutute öömajast mööda ning karkudega purjus tüüpe kohtab pidevalt... Nii et Jonas oli justkui elust lavale komberdanud. Kuna ma päris-elus üritan sellistest inimestest üle vaadata, siis nüüd laval mul seda võimalust ei olnud. Näitleja tegi hea rolli, mhmh.

Ma pole veel Aki ja Liisa ema mänginud Külliki Saldrest rääkinud. Tjah. Mängis dressidega alkohoolikut. Mhmh. Vaata, mida ma Tanel Jonase kohta kirjutasin ja mõtle, kas ma nautisin seda tegelaskuju... Ei nautinud. Külliki Saldre muide vist ise ka mitte, kuidagi rabistav oli Hanna. Komistav ja koba. Üldse mitte nii bravuurikas või siis alandlik kui alkohoolikust oodata. Ma ei tea, mulle tundus, et näitleja ei uskunud hästi tegelast ning seetõttu mängis lihtsalt tänaval nähtud joodiknaist. Suhe lastega oli visandatud, pilk, mis juhtunule pöörati, oli laste oma, ema põhjendusi ei antud, kuigi vahepeal olid need nn hetked, kus emale valgust anti ja tema heitlusi kajastati. Ei olnud eriti veenvad. Lihtsalt see sisekõne esitamine on äärmiselt keeruline ja mulle tundub, et Normet ei olnud siin piisavalt Saldret aidanud. Ma olen varemgi tajunud temas teatud ebakindlust, aga jah, praegu oli see väga lajatav ning ma arvan küll, et lavastaja oleks saanud siin üht-teist ette võtta. Muide. Dressides naised... Harilik Eestimaa :) Mulle tundub, et maal on sarnane pilt täiesti tavaline, seal näevad sellised, nagu Külliki välja ka mittejoodikutest naised :) Ühesõnaga. Külliki Saldre, kellde haiglasolek raamistas seda lugu, ei olnud asetatud lavastaja poolt sellele kohale, kus ma oleks tahtnud teda näha. Oli jäetud ripakile, pidi ise vaatama, kuhu sobib. Sobis ainult siis, kui lapsed külla tulid. Muidu oli suhteliselt kõrvaline tegelane. Aga võib-olla ongi nii, et see, kes ajendab midagi, ei sekku enam... Ma ei tea.

Ingo Normetist juba rääkisin. Et Külliki Saldre oli omapead jäetud, Merca tegi, mis tahtis ning Riho Kütsar ja Helena Merzin vedisid vankri auga finišisse. Need nn sisekõne hetked olid pisut nõmedad. Samuti häiris mind kohutavalt etenduse alguses Kerstile suunatud ning pidevalt muutuv valgustus. Väga väsitav ning närviliseks tegev (kollased prožed, mis kahandasid-kasvatasid valgussõõri, paar korda kustusid, et uuesti süttida, suunatult otse ülevalt ning paremalt küljelt). Valguskunstniki oli Airi Eras. Aga muud ma valguse kohta ei ütle. Aa. Punane valgus oli ka ikka paar korda (puu taga Unt :P). Küll aga sama inimese ja ilmselt siis ka Ingi suunatud lavakujunduse kohta. Nimelt. Need sambad. Need sambad olid "Kaotajate" sambad. Ausalt. See oli Linnateatri lavaauk Vanemuise suure maja laval. Ausalt. See, et taustale puud olid pildistet, tekitas minus The Beatlesi "Norwegian woodi" meeleolu :P

Aga muidu ikka Soome ime värk. Näidati tavalisi soomlasi, kellel on mured. Uskumatu, eks ole. Polnud isegi ülekaalulised lapsed, kellel liig suured riided ja tennised liig suurte kehade ja jalgade otsas. Ingo oli ühtlasi teinud ka loole stsenaariumi, mis tähendab, et ta oli selle soomlaste loo tegelikult kirjutanud eestlaste looks. Vahet pole, me oleme vist samavõrd vaimuhaiged, nii et äratundmine on siiski garanteeritud.

Minge teatrisse. Ausalt. Elu on "pask ja põrgu," kui tsiteerida lavastust, aga mis sellest. Lavastuse pealkiri mu meelest viitab, et tegu on komöödiaga... Võib-olla sellepärast ma olingi talumatu vaatajat. Krt, äkki peaks enne etendust lugema kavalehe läbi?

Või viskama peast kõik kaalutlused ja ainult vaatama... ja süüdimatult naerma?

Pildid http://www.vanemuine.ee Järgmine etendus juba 23. oktoobril ikka Vanemuise suures majas.