Üks väike rõõm

Üks väike - kas või imepisike - rõõmujupike peab igas päevas olema, eks. Muidu pole ju elu elamist väärt. Üritasin välja mõelda kohe kavakindlalt selle tänase rõõmujupikese ja ei suuda valida:
1. selg valutab ning ei anna painduma ehk siis liigun nagu tõsine parditagumik;
2. hääl on täiesti kähe 90 minutist vartateismelistest ning 45 minutist pärispubedest;
3. mõningad planeeritud töökohustused jäid täitmata, sest plikad ei ilmunud kohale;
4. arvuti oli nii aeglane, et kartsin siiralt, et tüüp viskab sussid püsti;
5. koju tulles pidin turnima läbi remonditava raudteeülesõidu, mis nägi välja ja tundus talla all nagu lainetav pasameri;
6. üks on köögis nii kõvasti pliiti kütnud, et terve maja haiseb;
7. kiisu ei saa aru, et enam pole suvi ning teeb välisukse pidevalt lahti...

Tegelikult. Vaatamata eelpool väljatoodud "elu-on-üks-hädaorg" nimekirjale, oli täna üle pika aja normaalne esmaspäev. Koju jõudsin ka väga kiiresti ühtki asja ostmata.

Nii et ma olen ära teeninud sooja toa, väikese müslibari ning tänase 4. tassitäie jumalate jooki kohvi.